Viies olümpia. Esimene medal

500 meetri kohal on Jaanson viimane, aga ei hullu – norralane Tufte sõuab sealsamas. Tšehh Vaclav Chalupa, meie mehe vastane läbi poolteise aastakümne, juhib pikalt.

Jaanson ohkab, nüüd tuleb minna. Ja läheb.

Keegi kurat ei jaksa sellisele spurdile vastata, aga Tufte ei mahu täna vingessegi määratlusse. Jälgib Jaansonit. «Mu närvikava on vilets,» ütleb Tufte hiljem olümpiavõitjana. «Esiti arutlesin, et Chalupa mõrvab mu. Et ta mõrvab meid kõiki. Siis märkasin teie kutti minemas ja arvasin, et Jüri lähebki ära.»

Tufte imestab: Chalupa starti ja Jaansoni spurti nähes hakanud jõud kasvama. Ta võidab paraja vahega, Jaanson tuleb teiseks.

Hõbe!

Jaanson ei saa endale kunagi ette heita, et andnuks ses duellis midagi võitluseta ära. Ta teab, et ajakirjanikud teda ootavad, ja tüürib paadi intervjuusilda. Lohistab end kaldale ja vajub selili. Kallab vett suhu ja pähe. Küsib vastu tõtanud pressiatašeelt Sven Sommerilt, mitmes ta oli. (Paari tunni pärast teatab, et pilt püsinud ees – ta teadnud kogu aeg, mitmes oli.) «Palav ja paha on,» teatab ta ETV-le ja saab loa sillalattidele tagasi vajuda.

Jüri Jaanson on sõudemaailma valitsenud. Sügisel 1990 võitis ta Tasmaanias Barringtoni järvel MM-kulla. Võitis ülekaaluga, millest aimus pikkade aastate valitsejat.

Aga valitsusaeg nende viivudega piirduski. Keeruline iseloom ja kehv kõrvakuulmine toeks, saatis Jaanson treener Mihkel Leppiku pikalt; hiljem tabas sama saatus mitut isikut, kes aidata püüdsid.

Jaanson läks oma teed.

Kes uskus, et ta oma viiendal olümpial medali võtab? Üks mees.

Kui Jaanson on medali kaela saanud, peidab ta selle polosärgi alla. Miks peaks vana mees metalliga vehkima, ja mine seda Ateena kuumust tea... Sulamistemperatuur...

«Mis need neli viimast aastat, mil vaid sina endasse uskusid, sulle andsid, Jüri?»

Jaanson kohendab kuuldeaparaati, sest masin võib alati alt vedada. Kuulis ta õigesti, on see küsimus vastust väärt?

Jaanson järeldab, et kuulis õigesti, ja otsustab, et küsimusele võib vastata küll. Ta kohendab higise särgi õlgadel otseks. Ohkab. Pistab käe särgikaelusesse ja surfab seal pisut. Tõmbab siis käe välja ja hoiab pihku sekundite jooksul suletuna. Avab lõpuks peo.

«Mis need aastat andsid?» kordab Jaanson küsimust. «Aga vaadake, mis mul on! Mul on medal!»