Jaanson: «Miljonärina olen kõrk ja ülbe... Lollus!»
Suuremat au kui hõbedamehe tõsine tunnustus ei saa üks võitja ju tahtagi.
Istume ühes kesklinnarestoranis ja Jaanson saab parajasti teada, et Eesti Olümpiakomitee on otsustanud abikaasa Tatjana Ateenasse tuua. Ta tahab sellise ˛esti tähtsuse üle õhtu jooksul järele mõelda.
Et ajada jonni ja uskuda. Kes ei usu ega jonni, spordib mingil muul põhjusel, mida mina ei tea. Kui Pertelson ütleb, et peab leppima sellega, mis sa spordis kätte saad, siis mina pole midagi «saanud». Niisama ei ole midagi antud. Võtta on tulnud!
Valu 1.
«Kui finaali lõpetasin, siis oli mul valus.
Vaata, ma tõstan praegu jala üles ja pole ühtki sidet, mis ei valutaks.»
Ei muuda.
Või ega tea kah. Näe, istume siin kõrtsis ja laristame söögi peale raha, kuigi olümpiakülas toidetakse tasuta. Lollid või?
Aga ikka ei muuda.
Kui tütar Anita sündis, olin juures. Mõtlesin, mis mu elus nüüd muutus. Midagi ei muutunud. Paar kuud hiljem tundsin, et kuule, Jüri, sa oled nüüd ju isa! Siis, seda tundes, muutus elu!
Võib-olla on olümpiamedaliga samamoodi. Kahe kuu pärast ütlen, et nüüd olen teine Jüri.
Kuhu veel ma minna võiks, kui tahan terve olla? Mõni käib seenel, see on tema tervisesport. Mina lähen sõudma. Südant tuleb koormata. Sõuan näiteks kümme kilomeetrit.
On küll!
Huvitav, mida ajakirjanik võib välja mõelda, tõesti huvitav. Kui me sinuga nurga taga selgitame, kumb on kõvem, siis ei ole see sport?
Vist jah. Kirjuta, et Jaanson pole spordifilosoofias tugev!
Aga sõudma lähen ikka.
Ei tea. Lähen koju ja kasvatan tütreid, rohkem pidepunkte mul ei ole.
Mis ma selle staatusega peale hakkan?
Vaata, Vene ajakirjanik küsis sult mu hariduse kohta. Loodetavasti andsid talle ammendava vastuse. Et null ja kõik.
Kust sa võtad, et rahul? Mina selles nii kindel pole.
Valu 2.
«Esimene reaktsioon oli, et töö on tehtud. Teadsin, et nüüd algab kannatamine. Kogetud värk. Valu pärast 1995. aasta finaali. Valu pärast 2001. aasta B-finaali... Hullumeelsus!»
Sõltub täpselt sellest, kuidas Tanja asjale vaatab. Mul on loomulikult hea meel, et ta tuleb, aga talle tekitab tütarde kellegi hoole alla andmine ehk probleeme. Kindlam oleks ise õige päeva piletiga koju lennata ja Eesti meistrivõistlustel 20 aasta tagusele lisaks üks mõnus kuld võtta.
Võtan olukorda, nagu see on. Naudin, palju suudan. Hetkel naudin õhtusööki rohkem...
Muidugi ei saa ma jätta mõtlemata, mida medal Eestile tähendab. Ja mida ta mulle tähendab. Töö on tehtud, aga...
...aga no mis siin erilist? Kõik teeme oma tööd.
Noolel on Sydneyst kuld. Minu hõbe ei ole kuld. Võtame rahulikult! Ma isegi ei võitnud! Ei-ei, ma pole harjunud tähelepanu all olema.
Kui rahvale meeldis, on ju tore. Ju meeldis, sest ega riik sulle üht koma kaht miljonit niisama anna.
Jõuan koju ja võtan paadi. Sõuan jõele ja mõtlen su küsimuste üle. Kui sõudmine on mitukümmend aastat olnud mu elu, ei saa päevaga jalga lasta.
Valu 3.
«Kuidas sa valu kirjeldad?»
«Ega sa mind muidu rahule jäta, kui et proovime!
Las lugeja tõmbab kangil 20 korda lõuga, teeb 30 kükki ja siis jookseb 200 meetrit aja peale! Ei. Las jookseb 400 meetrit! Ning siis las ütleb, et Jaansonil on madal valulävi!»
Just. Miljonärina olen kõrk ja ülbe...
Ha-ha-haa! Lollus!
Ainus, mida üks miljon muudab, on see, et tunnen kindlust. Tunnen kindlust, et suudan peret mõnda aega ülal pidada. Niiviisi saan maailmaasjadele rahulikumalt läheneda, ennast natuke säästa. Olla parem enda ja teiste vastu.
Valu 4.
«Laktaat tõuseb nii kõrgele, et see on kui elu ja surma küsimus. Laula hümni või laula serenaadi, aga valust ei pääse. Laktaadi vastu ei aita ka valuvaigisti.»
Mine sa...
Kallistada tahaks lapsi.
Muide, Tanja ütles, et Anita on minu äraolekul veel pirtsakam kui muidu. Talle on seda vaja ja teist vaja. Pean tüdrukutega rohkem koos olema.
Küsisin su treener Igor Grinkolt, kas sa võiks tema juurde Ameerikasse tööle minna, pere kaasas. Kindel see, et ta võimalust ei eitanud.
Praegu ei vasta. Ehk niipalju, et... Tuprina tütar räägib viit keelt.
Valu 5.
«Tunnen, et põlen. Tõesti, tunnen, et põlen valu käes. Lihtsalt paha on olla. Piimhape surub igalt poolt peale. Karjumine ei aita, kannatada tuleb. Toeks on teadmine, et kes jaksas end tühjemaks töötada, see sai parema koha.»
Vene koondise arstiga oli omal ajal hea klapp, küsisin iga asja kohta, et mida ma praegu võtan.
Doping ise! Nohurohi Xymelin on mul alati kaasas. See aitab sõõrmed puhtaks ja läheb mõne tunniga organismist välja.
Tead, pärast Kristina miguni juhtumit olen pinges. Küsin iga süütugi taastumisvahendi kohta Muza Lepikult või Mihkel Mardnalt nõu. Piir lubatu ja lubamatu vahel on nii õrn. Eksimuse järel ei saa vigu parandada.
Iga kontroll tekitab kõhedust, et ega sa kusagil loll ole olnud.
Mäng käib piiril – kasutame lubatud taastumisvahendit või... Tuleb oma arste usaldada... Ja ikka võbisen kontrollis kui haavaleht, et äkki on leivapuru sisse midagi puistatud.
Kas sa siin olümpial viimast 200 meetrit nägid? Siis sa ju tead, et järgmisel olümpial võiksin ühepaadis saada maksimaalselt neljanda koha. Neljas koht on jama, nagu Kaido Kaaberma väga õigesti ütleb.
Ah jaa, Chalupa...
Sa kirjutasid suvel ilusasti, et olümpiamedali puudumine võiks jääda mu karjääri veidruseks.
Õnneks ei jäänud. Aga las maailmakulla puudumine on Chalupa karjääri veidrus!
Ta oleks üht tõelist kulda väärt tuhat korda rohkem kui mina!
Valu 6.
«Kümne minuti jooksul pärast finiit on tunne, nagu kaaluks kumbki õlg sada tonni. Jalad valutavad edasi.
Kuid mis loeb minu valu, kui näen Indrek Pertelsoni verevermeis! Teda õnnitledes nägin haavu ja mõtlesin, et äkki minu ala polegi tõsine. Sõuame igaüks oma rajal, otsaesised terved.
Nüüd olen juba nii kraps, et võiks kalale sõuda. Võidu sõuda veel ei jaksaks.»
Kui hunti kardad, ära metsa mine! Metsast, jah, võid ringiga mööda kõmpida. Elust ei kavatse ma ringiga mööda minna.
Ühepaadil vist mitte.
Kes ei igatse?
Siis vahetatakse eessõudjat! See on nagu igas eluvaldkonnas. Firma töötab selleks, et tal hästi läheks. Töötaja on firma jaoks, mitte firma töötaja jaoks!
Ah, kurat, nii ei tohi ju rääkida! Olen olnud üksik hunt ja pean selleks jääma!
Pealegi olen fossiil, Oleg Vinogradov sündis aastal, kui ma esimest korda Eesti meistriks tulin.
Valu 7. Hingevalu.
«Alaliidu uus president Rein Kilk lubas Viljandi paadikuuri südameasjaks võtta. Edasi: Tartu kanal on täna palju olulisem kui minu medal või minu järgmine olümpia! Kirjutan siia su märkmikku trükitähtedega: EESTI RIIK VÕIKS MINU MEDALI JA EESTI SÕUDMISE VÄÄRTUSTADA TARTU SÕUDEKANALI LÕPUNIEHITAMISEGA!
See võiks isegi kaup olla. Mina sõuan, kui president Kilk korraldab Viljandi ja Tartu ehitused!»
Jaanson tõstab kaks kätt taeva poole ja õnnistab päeva: «Täna on mul hea meel, et ei pea end enam igal sammul tõestama.»
«Tatjana tuleb ööl vastu 26ndat,» teatab ajakirjanik.
Väga hea, et tuleb, siin hakka või ettekandjaid himuralt vaatama, noogutab Jaanson.
«Ega see praegune tegelikult hull ole, sportlane maandab end võistluses. Kuid kaks ja pool kuud laagris, õhtuti üksi hotellitoas...»
Jaanson ütleb, et ärme sellest kirjuta.
Siis võtab jälle märkmiku ja kirjutab ise.
«MINGETSAURI LAAGRIS TAHTSIME TANJAGA OMA-ETTE OLLA. MU TOAKAASLANE ROMAN LUTOKIN MAGAS. VÕTSIME TANJAGA KUMBKI MADRATSIOTSAST KINNI JA TÕSTSIME TA RÕDULE. SÕBER KIRUB MIND TÄNASENI.»
Kommentaarid (0)