Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt
22. oktoober 2004, 00:00

Maailma kiireim pianist

Kui Egle Uljas on hommikul neli tundi muusikaakadeemia loenguid kuulanud, päeval teist sama palju klaveri- või muid muusikaharjutusi teinud ja õhtul olümpiajooksjale vääriliselt treeninud, jõuab ta poole kümneks koju. Istub klaveri taha ja mängib keskööni.

Kui teada, et Egle ärkab poole seitsme paiku, võib natuke arvutada – kusagil peavad mõned arvelevõtmata tunnid olema. Need kuluvad bussisõidule, söömisele ja massaa˛ile. Massaa˛i on väga vaja, sest klaveri taga istudes saab selg karmi koormuse.

«Et siis klaverit mängid umbes viis tundi päevas ja viis päeva nädalas?» küsib ajakirjanik umbusklikult.

Ateena olümpial Eesti 400 m jooksu rekordiga poolfinaali pääsenud 19aastane piiga tõstab silmad klahvidelt ja vastab vaikse rahuga: «Klaverit mängin seitse päeva nädalas.»

Kahekesi helikindlas toas: Egle ja klaver

Muusikaakadeemia neljandal korrusel on vaikne. Egle on telefonis öelnud, et mängib klassis 405, kuid koridori helid ei kosta.

Tilluke valge ruum paksu topeltukse taga. Helisummutavad plaadid seintes ja laes. Kitsuke aken, millest läbi raaguvate puuokste paistab halli taeva taustal Niguliste tipp. Kunstnikuhinge võiks vaatepilt isegi inspireerida, paraku istub Egle musta Estonia tiibklaveri taga, selg akna poole.

Jooksurajal kasvab ta oma 174 sentimeetrist tublisti pikemaks, siin näib sinises polosärgis suure klaveri taha kummardudes pisemana. Aga muusikat, üht Ferenc Liszti ungari rapsoodiatest, on tuba täis. Oleks ka koridor, kui neid seinaplaate poleks.

Aknale, mida Egle mängides ei näe, on kirjutatud, et seda ei tohi avada. Aastaajad klaverituppa ei pääse.

Pikad kerged jalad oskavad paigal püsida

Kas need pikad kerged jalad, lippamiseks kui loodud, siit aastaaegadeta toast pikkade tundide vältel tõesti välja ei kipu?

«Ei, ei kipu,» ütleb Egle. «Kui sul on eesmärgid, siis ei kipu. Ja mul on. Ma arvan, et solisti suunal ei õpi siin klaverit keegi, kel pole tõsist tahtmist tõeliseks interpreediks saada. Muusikaakadeemia õhkkond motiveerib.»

Ta katsub isteasendi hästi-hästi sirgeks upitada: «Selja peale hakkab küll...»

«Ma ei ütle ülepea, et mul oleks raskeid loobumisi,» jätkab piiga. «Jooksus ei tähenda selle suve edu, et peaksin koormusi järsult tõstma. See rikuks arengu, ma arvan.

Nojah, muuks jääb muusika ja spordi kõrval tõesti vähe aega, aga... Näiteks pidudest ma ei hooligi, tunduvad ajaraiskamisena, hakkavad vastu. Pole vist karsklaste jaoks.»

«Spordil ja muusikal on palju ühist.»

Egle oli viiene, kui klaverit õppima hakkas.

«Vanemad pidid sundima vaid siis, kui pubekana loobuda tahtsin – kõik tundus nii raske ja keeruline. Keskkooli ajaks olin õpetaja Reet Ruubeli abiga juba klaverivaimustuses, sealtpeale ei tule kellelgi tagant torkida.»

(Reet Ruubelit nimetab Egle sellise soojusega, et viivuks mõtled: kuidas küll lihtne lause võib tänu väljendada ja kuipalju ütlejast endast rääkida...)

Sel kevadel ja suvel jäi mõnigi tähtis laager ja võistlus ära, sest Tallinna Muusikakeskkool nõudis lõpetamist ja akadeemia sisseastumiseksamid tegemist. Lõpuks olid tulemused head, pianistihakatis pääses riigieelarvelisse õppesse.

Ning Eesti rekordidki olid joostud ja olümpial võisteldud.

«Spordil ja muusikal on palju ühist,» kõrvutab Egle. «Mõlemad nõuavad selget eesmärgipüstitust, kokkuvõtmist, järjepidevat harjutamist ja vaimset keskendumist. Mõlemad nõuavad tahtejõudu ning vaimses plaanis täiendavad teineteist.»

Nebraska, treener Lacic ja pianist Barnes ootavad

Kui kõik soovitult läheb, õpib Egle aasta pärast USAs Nebraska ülikoolis. Staadionil juhendab teda Lätist pärit Viktors Lacis ja klaveriklassis maailmakuulus pianist Paul Barnes.

Neiu ootab «uut maailma» põnevusega ja põhjendab: «Suhteliselt hea kliima. Kõik käe-jala juures – siin kulub paar tundi päevas bussisõidule. Tahan iseseisvaks saada. Ning maailma tahan näha.»

Egle vaatab kella. Klaveriharjutustele tuleb nüüd vaheaeg, sest professor Mihkel Zilmer selgitas just eile Tartus täpselt, mis kell ja mida 400 m jooksja sööma peab.

Egle Uljas
Sündinud

18. detsembril 1984.

Mõõdud

174 cm, 56 kg.

Spordiharidus

Erki Noole kergejõustikukool.

Klubi

Elite Sport.

Treener

Liivi Eerik.

Miks just 400 m jooks

«Mul pole sprindiks plahvatuslikku jõudu. Pigem on organismil kiiruslikku vastupidavust, ja kui see kasvab, võib kunagi jutuks tulla üleminek 800 meetrile.»

Isikliku tippmargi areng

1999 – 59,06, 2000 – 57,51, 2001 – 56,64, 2002 – 54,65, 2003 – 53,85, 2004 – 51,91.

Eesti 400 m rekordid

53,85 (2003), 52,76, 52,11 ja 51,91 (2004). Eesti siserekord 54,25 (2004).

Muusikaharidus

Tallinna Muusikakeskkool, õpib Eesti Muusikaakadeemias.

Pedagoogid

Keskkoolis Reet Ruubel, akadeemias Aleksandra Juozapenaite-Eesmaa.

Saavutused

Esimene ja teine koht kolme kooli (Elleri, Otsa ja muusikakeskkooli) konkursil.

Miks just klaver

Viieaastane pole ju otsustaja. See oli vanemate soov.

Pere

Ema Ene-Ly, isa Jüri, vanem vend Henry, pikamaajooksja, koer Heera.

Kavaler

«Praegu ei ole.»

Kas Egle Uljas tuleb kahe jumala teenimisega toime?
Eesti Muusikaakadeemia professor Aleksandra Juozapenaite-Eesmaa:

«Ma võtan Eglet väga tõsiselt, ta pakub huvi juba inimesena. Õpetan maksimaalselt, nagu oskan. Kui kaua on nii muusikas kui spordis võimalik hästi toime tulla, ei oska arvata.

Mulle endale on muusika olnud eluviis, mitte amet. Tean, kui palju kulub õpingutele, kontsertidele, õpetamisele, lindistustele, reisimisele. Tean, et mina poleks suutnud muusika kõrvalt millegi muuga pühendunult tegelda. Tõsi, sport on andnud Eglele tugeva keskendumisvõime ja tahtejõu. Praegu on ta klassis väga tubli.

Keegi ei saa seda garanteerida, aga täieliku pühendumuse korral võib Egle Uljasest saada väga-väga hea pianist.

Eeldan, et hiljemalt viie-kuue aasta pärast tuleb tal lõplik valik teha – ei kujutle, et kahel alal võiks maailmatasemele jõuda. Kumbki jumal nõuab kogu eksistentsi.

Samas pole mul õigust Eglet mõjutada. Kui, siis ehk niipalju, et ma ütlen: oleks kahju kaotada nii head õpilast... Aga ma ei muretse: ta on nooruke, kuid samas täiskasvanu, tark. Ta teeb õige valiku.»

Erki Noole kergejõustikukooli treener Liivi Eerik:

«Ma lihtsalt pean uskuma, et Egle suudab nii spordi kui ka muusikaõpingutega toime tulla, kui ta ise ütleb, et suudab. Vaid uskudes saan teda aidata.

Loomulik, et treenerina pean praeguses olukorras tegema raskeid otsuseid. Kui näen, et ta on kurnatud või on koolis aeg üldse väga pingeline, tuleb treeningutes tagasi tõmmata.

Sport ja muusika on teineteist ka täiendanud. Tihti tuleb sportlasele selgitada, et tööd on vaja teha, aga Egle on töötamise klaveri taga varakult selgeks õppinud. Just muusika on andnud Eglele suure töövõime ja tahtejõu.

Teisest küljest, jah: kui Eglel on klaveri taga väga pikad päevad, liigub kehaasend sellises suunas, mis pole jooksule hea. Siis on vaja eriharjutusi, ka massaa˛i tuleb teha seda enam, mida rohkem ta mängib, kaks-kolm korda nädalas kindlasti.

Eglet muusikast ära tahta... oleks vale. Ta on hingelt muusik, see tähendaks terviku lõhkumist. Pealegi tunnen teda piisavalt ammu, et teada: kui ta on võtnud pähe kahe asjaga tegelda, siis ei saa teised segada. Mõistaks ta vaid, et ka puhata on vaja... Tänavu on mõistnud.»