ALATI NAERATAV: Rõõmus ilme ei kao Maris Mägi näolt hetkekski.Foto: Aldo Luud
Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt
18. veebruar 2005, 00:00

Maris Mägi – kogu elu spordis

17aastase jooksupiiga Maris Mägi iseloomustamiseks leidis isa Taivo kaks väga tabavat väljendit – energiline ja optimistlik. Kiirelt lauseid vuristavast ja seejuures pidevalt naeratavast tüdrukust kiirgab tõesti piiritut positiivsust.

Oma energia ja särtsakuse väljaelamiseks on nääpsuke Maris leidnud enda sõnul parima vahendi – sportimise. Ja mitte lihtsalt sportimise, vaid kergejõustiku üheks raskeimaks alaks peetava 400 meetri jooksu.

«Tegelikult ei saagi täpselt öelda, millal ma spordi juurde tulin – olen selles kogu aeg olnud,» lausub Maris. «Kuna ema ja isa töötavad treeneritena, olen väikesest peale võistlustel kaasas käinud ja staadionidel istunud. Kergejõustik on mulle väga südamelähedane.»

«Vanemad pole kordagi läinud üle piiri.»

Taivo Mägi sõnul alustas tütar tõsisemaid treeninguid kümneselt. «Moodustasime väikestest lastest grupi, et Marisel oleks kellegagi koos harjutada,» meenutab ta. «See on väga tore seltskond. Trennis käimine pole lihtsalt pingutamine, vaid aja veetmine, lõbu,» lisab Maris.

Tihti kipuvad treenerid just oma lastelt liiga palju nõudma ning neist vägisi tippsportlasi kasvatama. Isa nendib, et Marisel on tippu jõudmiseks kõik eeldused olemas ning tütre tegevust võib nimetada perekonna ühiseks projektiks. Samas pole ühtegi asja tehtud vägisi.

«Vanemad pole minu sportimisega läinud kordagi üle piiri. Vahel küll arutame treeningutega seonduvat kodus, ent minu jaoks on see loomulik,» lausus Maris. «Olen praeguse elukorraldusega rahul.»

Mullu suvel üllatas toona kõigest 16aastane Maris 400 meetri jooksu Eesti rekordiga. Nädalapäevad tagasi täitis ta Eesti meistrivõistlustel sise EMi normi.

«Kõik on tulnud väga lihtsalt ja loomulikult, rasked treeningud pole veel alanudki. Oleme koormusi teadlikult piiranud, näen, et teised minu vanused harjutavad palju rohkem,» tunnistab Maris. «Ma ei ela unistusega joosta olümpiamängude finaalis. Sinna peab jõudma vahe-eesmärkide kaudu. Näiteks praegu mõtlen suvel Kaunases toimuvale juunioride EMile. Seal tahan finaali jõuda.»

Maris tunnistab, et on suur pabistaja

Enne suvist hooaega ootab Marist veel üks katsumus – märtsi alguses osaleb ta sise EMil Madridis. «Tahan püstitada isikliku rekordi, joosta 54 sekundi algusesse,» teatab ta. «Suur võistlus, kus rahvas tribüünil häälekalt kaasa elab, annab palju juurde. Samas pelgan, et ei suuda oma emotsioonidega hakkama saada. Aga pean saama!»

Maris tunnistab, et on suur pabistaja. «Tihti ei suuda ma võistluseelsel õhtul uinuda. Et rahuneda, kuulan muusikat – sellist täiesti seinast seina. Suurem pinge tekib tund enne starti, viimane minut on kõige hullem,» kirjeldab ta tundeid. «Jooksen raja mõttes läbi, selleta ei tule midagi head.»

400 meetri jooksu peetakse kergejõustiku üheks raskeimaks alaks. «Mõnikord tunnen jooksu ajal, et oi kui raske, aga samas ütlen endale, et ei tohi nii mõelda!» räägib Maris.

Kuigi Maris on hüpanud juba üle kuue meetri kaugust, näeb ta tulevikku ikkagi jooksjana. «Tunnen, et see tuleb mul hästi välja ja meeldib rohkem. Miks? Kaugushüpe oleks kindlasti rahulikum, aga mulle meeldib pinge, kulminatsioon ja lõpuks pingelangus,» kirjeldas Maris jooksja sisemaailma.

Maris usub, et tunneb õige poisi ära

Maris Mägi kinnitab, et aastatega pole treeningutest tülgastust tekkinud ning mingid muud tegevused ei suuda sellist huvi pakkuda. «Ega kooli ja trennide kõrvalt vaba aega jäägi. Pealegi pole ma selline tüüp, kes jookseks mööda pidusid. Võimalik, et see aeg on minu jaoks veel ees, ent praegu pühendun spordile,» selgitab ta.

Siiski teadvustab 11. klassis käiv tüdruk, et elu ei piirdu ainult staadioniringil lippamisega, ning peab õppimist väga tähtsaks. «Hea haridus on elus oluline. Ilmselt seon tuleviku mõne humanitaarvaldkonnaga, näiteks õpin keeli,» arvas Maris.

Kuigi särtsakas piiga võiks nii mõnegi noormehe pea segamini ajada, on ta süda jäänud seni suletuks. Kuuldes küsimust, millised poisid talle meeldivad, punastab neiu hetkeks, ent kogub end kiiresti ja vastab: «Küll ma aru saan, kui selline poiss ükskord välja ilmub. Siiani pole seda juhtunud.»