Naiste kossu kuldsed kaksikud

Noore, 19aastase keskmise vanusega Concordia naiskonna üllatuslik poolfinaalivõit Tallinna Kalevi üle ja Eesti meistrivõistluste finaali jõudmine on kui väikeseks kinnituseks neidude plaanidele.

«Näitasime, et naiste korvpall areneb ja vanemate kõrval võiks juba noortele rohkem võimalust anda,» arvab mullu Eesti aasta parimaks noormängijaks valitud Nikolai enesekindlalt. «Noorem põlvkond on hästi palju koos olnud, oleme kõik head sõbrannad. Sellest tuleb kunagi ka tugev naiste koondis!»

Liigadebüüt 14aastaselt

Õed, kaksikutest rääkimata, Nikolai ja Rausberg pole, kuid nende lühikeses korvpalluritees võib nii mõndagi sarnast leida.

Nikolai, 178 cm pikkune tagamängija, kes korvpallipisiku sai koolitüdrukuna Mõigu tänavatel poiste vastu palli patsutades, tegi meistriliiga debüüdi 2001. aasta oktoobris üheksa päeva enne 15. sünnipäeva.

Rausberg, seitse sentimeetrit lühem mängujuht, debüteeris 2003. aasta oktoobris, kaheksa päeva pärast 14. sünnipäeva. «Algul oli ikka jube kartus sees, aga see hooaeg on juba normaalselt läinud,» märgib ta.

Noorteklasside Eesti meistritiitleid on Nikolail neli, Rausbergil kuus, viimane A-klassi kuld saadi vaid nädala eest Audentese särgis üheskoos.

Nii pole ka hüüdnimi «kuldne kaksik» sugugi õhust võetud. «Noortemängudes lahendasime kogu aeg kahekesi kiirrünnakuid. Lõpuks hakkas Janne (treener Janne Rits – toim.) meid kahekesi korraga platsile vahetama. Sealt tuligi «kuldsete kaksikute» hüüdnimi,» räägib Rausberg, kelle ema Reet on endine korvpallur ning praegu treener.

Koos saadi mullu Audenteses kaela ka naiste meistrikullad, kuid tänavune hooaeg on erilisem – pärast Ritsi ja Eesti eelmise aasta parima naiskorvpalluri Siiri Liivandi siirdumist Kalevisse ollakse nüüd Concordia nime saanud naiskonnas koos eakaaslastega põhitegijad.

«Kõik olid pettunud, kui nad Kalevisse läksid. Aga nii ongi parem, kui kõik on noored. Pidime mängu enda peale võtma,» sõnab noorem «kaksik».

Nikolai välismaale?

Rausberg lõpetab tänavu Tallinna Reaalkooli ning siirdub koos noortekoondise kaaslastega Audentesesse edasi õppima ja treenima. Nikolai lõpetab kevadel Audenteses keskkooli ja kaalub veel, mida edasi teha. Üks variante on kohe mõnesse välisklubisse siirdumine. «Miks mitte kohe proovida,» arvab Nikolai, kes vabu hetki sisustab trikiratta- ja lumelauasõiduga.

Eesti liigas, kus tänavu vaevu-vaevu neli naiskonda kokku saadi, profikorvpallureid pole. Nikolai ja Rausberg see-eest kinnitavad, et näevad spordis võimalikku elukutset.

«Tahaks ikka korvpallile pühenduda. Eestis, jah, pole see vist võimalik. Aga siis tulebki Euroopasse minna,» arvab Rausberg.

Mõlemad usuvad, et nende põlvkond toob Eesti naiste korvpalli uut hingamist. Küsimuse peale, mis neid eelmistest aastakäikudest eristab, vastab Nikolai: «Kõva trenn ja tahtmine. Neid, kes B- ja C-klassis hästi mänginud, on palju olnud. Aga suureks saades on neil enamasti huvi kadunud, meil jäänud.»

Poiste jaoks pole aega

«On ja ei ole ka,» vastab Mirjam Nikolai, kui temalt poiss-sõprade kohta küsida. «Pole eriti palju aega nende jaoks. Poisid röövivad ju nii palju aega.»

Nikolai ja Kati Rausberg kinnitavad, et hetkel on nende südamed vabad. Ja üks olevat kindel – kes neid südameid võita soovivad, peavad olema asjalikud ja sportlikud tüübid.

«Kindlasti peavad nad millegi asjalikuga tegelema, mitte niisama logelema. Õllekõhuga tugitoolisportlased hästi peale ei lähe,» ütlevad neiud.

Isegi kui tugitoolisportlased just naiste korvpalli fännavad? «See ka ei lohuta. Ikka ise võiks millegagi tegelda,» vastavad nad.