JULGE PLIKA: Kristina laskus köitega Suure Munamäe vaatetornist ja lõi käed Suure Treeneri Inge Bråteniga.Foto: Jüri Järv
Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt
4. juuli 2005, 00:00

Kristina palkas Rootsi koondise peatreeneri Inge Bråteni (8)

Kristina Šmiguni tiim on olümpiahooaja eel muutunud võimsaks. Isa Anatoli kõrval asus teda juhendama Rootsi koondise peatreener Inge Bråten ja vaimu turgutab psühholoog Mare Pork.

Kristina Šmigun on just lõpetanud ronimise Suure Munamäe otsa, käinud vaatetornis ning laskunud köitpidi 38 meetri kõrguselt alla. Kiljudes.

Kaks nädalat tagasi alustas ta ettevalmistust Torino olümpiaks. Pärast esimest tõsist pingutust sai ta paar päeva puhkust, mille sisse mahtus kohtumine sponsoritega, mille üks osa oligi Munamäel turnimine, ja reis Saksamaale Claudia Künzeli pulma.

Teisipäevast suunab Kristina taas kõik jõud treeningutesse. Eesmärk… Sellest ta ei räägi. Tõdeb vaid, et tahab teha kõike nii täiuslikult kui võimalik. Sestap on tiim suurenenud – lisandunud on Rootsi koondise peatreener Inge Bråten, kelle käe all võitis Norra koondis aastate 1990–94 tiitlivõistlustelt 17 kulda –, psühholoog Mare Pork ja vajalikke inimesi lisandub suvel veelgi.

Puhkasid sa hästi?

Jah. Puhata ma juba oskan. 8. mail tegin viimase tõsise treeningu ja siis… Aga eks ma liigutasin end iga päev natuke.

Olin paar päeva New Yorgis, tutvusin linnaga, vaatasin muusikali «Phantom of the opera» – väga hea oli –, pisut peatusin Orlando lähistel ja ülejäänud aja veetsin Palm Beachis.

Tõsi, ilmad polnud kogu aeg parimad, kohati vihma ja tormi. Välgud sähvisid nii, et oli isegi keelatud hotelli basseini minna. Ja mul oli sellest hea meel. Päikesepaistega ei saa sa lihtsalt olla, sest pead randa minema, sebima. Nüüd aga sain vedeleda, lugeda. Lihtsalt olla. Oma mõtetega. Iseendaga.

Mõtlesid eelmise aasta õnnestumised ja ebaõnnestumised enda jaoks läbi?

Mõtlesin. Analüüs algas tegelikult kohe pärast Oberstdorfi MMi. Mõtlesin ja mõtlesin, kuidas uus hooaeg paremaks muuta.

Ega vist pole võimalik mulluseid ja varasemaidki ebaõnnestumisi peast heita? Isegi kui sina tahaks neid unustada, ei lase meedia seda teha – ikka tuletab meelde.

Ega vist heida jah. Hakkad iseennast sööma. Mõtled, et nojah, läheb täpselt nagu eelmine hooaeg – pärast uut aastat on kõik. Läbi. See mõte sööb end su sisse. Ja seepärast otsustasin psühholoogi appi kutsuda.

Tagamaadest rääkides: pärast Oberstdorfi otsustasime olümpiahooajaks ja edaspidiseks panna kokku maksimaalse tiimi, mis töötaks professionaalselt minu heaks. Tiim hakkab kokku saama. Paari liikmega läbirääkimised veel käivad.

Niisiis, psühholoog?

Eesti üks parimaid, kui mitte parim. Mare Pork.

Teine suur muutus on see, et mul on nüüd teine treener – Inge Bråten. Tema ülesanne on mind igati täiustada, ka psühholoogiliselt. Pilti laiemaks muuta.

Jõudsime kokkuleppele MMi viimasel päeval. Seejärel tuli Bråten Tallinnasse, istusime pikalt koos ja arutasime asjad üksipulgi läbi, mida teha, kuidas teha. Seejärel palgati Bråten Rootsi koondise peatreeneriks ja ta pidi mainima, et töötab minuga. Rootslased olid sellega nõus.

Kuidas töö Bråteniga käima hakkab?

Saan Bråteniga konsulteerida nii ööl kui päeval, lisaks lähen paaril korral tema juurde laagrisse.

Kas perekondlikku konflikti pole karta? Treenerist isa end puudutatuna ei tunne?

Absoluutselt mitte. Mul toimis kõik, peale psüühika. See hakkas mind alt vedama. Ja koostöö Bråteniga tugevdab psüühikat. Isa sõnad ei jõua pärale samavõrd kui võõra treeneri sõnad, kuigi need sõnad on suuresti samad, nagu senine kogemus näitab. Bråten on kinnitanud isa ja minu ideid. Pea sajaprotsendiliselt. Ta annab kindluse, et see, mida ma teen, on õige. Isa ja Bråteni metoodikad on väga sarnased. Sestap on koostöö lihtne.

Bråtenilt uut ikka saad?

Olen juba saanud ja saan edaspidigi. Ootan temaga ühiseid laagreid. Bråten pole meie perekonna inimene, vaid kõrvaltvaataja ja näeb seetõttu asju pisut teisiti. Ja eks tema sõnal on ka teine kaal. Bråten on inimesena fantastiline, tahab mind südamest aidata.

Kõigist neist muutustest kipub läbi kumama, justkui oleks sul käsil viimane olümpia, või äkki viimane hooaeg? Ka Jan Ullrich pühendus maksimaalselt tänavusele Tour de France’ile, sest rohkem tal võimalusi Lance Armstrongi alistamiseks ei tule.

Absoluutselt mitte. Sellest hooajast alates ei tohiks enam tekkida olukorda, kus mu teel on auk ja ma astun sinna sisse. Augud tuleb eelnevalt täita, et tee sile oleks. Tiim tähendab tervikut. Et mul oleks alati inimesi, kellele toetuda.

Ütleme, teed kõik endast oleneva, et auku ei satuks, sest ootamatuste eest pole meist keegi kaitstud.

Tahaksin ka ootamatutest olukordadest puhtalt välja tulla. Kui haigestun, saan psühholoogilt abi, sest mu psüühika tapab mind. Ahaa, olen haige, tähendab kõik on läbi! Aga ei ole! Haigustega saadakse hakkama.

On veel mingeid muutusi?

On. Näiteks treeningutes. Ja laagrites. Varem töötasin 20 päeva jutti, nüüd on laager kümme päeva, neli päeva taastun, ja taas kümme päeva. Aga see on spetsiifiline asi. Tegelikult on meil kogu ettevalmistus kuni olümpiamängude viimase distantsini punktuaalselt paigas. Kõik laagrid teada, ja mis kõrgusel need toimuvad. Kohad on välja valitud ja hotellid broneeritud. Tagavaravariandid olemas, kui ühes paigas pole ilmastikutingimused sobivad.

Ning siin oli palju abi Bråtenist. Norras on ju suusatajate ettevalmistust uuritud miljonite ja miljonite Norra kroonide eest.

Võistlusprogramm? Nagu ikka, esimesest MKst viimaseni?

Jah. Vaid detsembris ei plaani ookeani taha minna. Kurnatud kehale ja vaimule tuleb puhkust anda. Võistlused on võistlused, ettevalmistus käib olümpiaks.

Ja hooaja esimesel etapil oled sama hea kui alati? Ehk siis vormis? Või hoiad end tagasi?

Tahaksin säilitada hooaja alguse tunnet hooaja lõpuni ja veel paremakski minna, sest esimeste startide ajal organism veel krigiseb, pole maksimaalseks tööks valmis. Samas tuleb jälgida, et kriginad mootorit katki ei teeks.

Kõik räägivad, et ma olen hooaja alguses liiga heas vormis. Ei ole! Saab veel paremaks minna, ja lähengi. Kõik on minus endas kinni. Vaimuvärskust, sädet tuleb säilitada. Psüühikaga ongi kõige keerulisem, kehaline ettevalmistus on ju teada.

Tähendab see hooaeg ei jää sul viimaseks?

Tegelikult ei oska ma täpselt midagi öelda, sest ei tea, mis tunne järgmisel kevadel mind valitseb. Tahan suusatada niikaua kui tuli sees põleb, siis on süda rahul. Kui tahtmist on ja tuli sees põleb, tuleb vaid takka anda. Unistused peavad täituma, muidu jääb hing kripeldama. Ja muide, suusataja parim aeg on 32–34 eluaasta kandis. Mina jõuan sinna alles ületuleval olümpial.

Samas, loodus seab naisterahvale näiteks laste saamisel omad piirangud.

Kahe olümpia vahel on kõigeks aega.

Kristina imetles Künzeli pulmas Bente pisipoega

Vaadanud reedel Võrus, kuidas Erkki Jallai Andrus Veerpalule tuule alla teeb, kihutas Kristina Šmigun lennukile ja Claudia Künzeli pulma. Pühapäeval tõdes Kristina, et pulmad olid ilusad ja ta pea on täiesti terve: «Õlut voolas küll ojadena, aga mulle õlu ei maitse. Rüüpasin vaid pisut veini.»

USA koondise peatreeneri, norralase Trond Nystadiga abiellunud Künzel kutsus kokku kõik sõbrad ja sõbrannad, ka Kristina ja Katrini.

«Nii ilusad pulmad, tahaks endalegi selliseid. Kuuesena olin pruutneitsi, pärast seda pole pulma sattunud.»

Suurim rõõm oli Kristinal aga kohata sõbrannat-konkurenti Bente Skarit . «Ta oli koos abikaasa ja pooleaastase poja Philipiga,» rääkis Kristina. «Millest me vestlesime? Mitte suusatamisest, hoopis lastest ja pulmadest ja… Muidugi küsis ta, mil mina emaks saan. Vastata polnud vaja, ta teab vastust. Bente soovis mulle edu norralannade ehk siis Marit Bjørgeni alistamiseks ja lubas, kui laps suuremaks kasvab, külla tulla.»