Riismani karjääri lõpetas KGB (3)

«Ma ei tea tänini, mis mu toimikus täpselt seisis. Tõsi, praegu oleks toimiku sisu selgitamine ühe telefonikõne vaev,» lausus Riisman eile, kui Moskva Dinamo veepalliklubi tegevdirektori ametitoolist telefoniintervjuud andis.

«Kuid milleks see enam… Mind rahuldab täiesti teadmine, et ma pole elus kellelegi kurja teinud.»

Keskkooli lõpuklassis ehk 1974 oli Riisman N. Liidu noortekoondise kandidaat ja pidi sõitma EMile. Selgus, et paberid ei lähe instantsides läbi. Talle oli määratud väljasõidukeeld, mis jäi kehtima 15 aastaks.

«Vahest sain taltsutamatuse geenidega kaasa.»

On kirjutatud, et üheks põhjuseks olid Riismani onu kunagised teod.

«Onu oli metsavend, no ikka ehtne gangster. Suguvõsas oli veel päris mitu taltsutamatut meest, kelle näopilte pärast sõda postidele kleebiti ja nende tabamise eest rahalist autasu lubati,» rääkis Riisman eile. «Vahest sain taltsutamatuse geenidega kaasa.»

Isiklike raskete pattude registri avas veepallurihakatis siis, kui keeldus leninliku komsomoliga liitumast. Ta oli eliiti kuulunud Tallinna 21. keskkoolis terve klassi ainuke mittekomsomol.

Keeldus leninliku komsomoliga liitumast

«Mul kästi täita komsomoli astumise ankeet ja ma tegin seda pilgates. Loomulikult rändas paber organitesse,» meenutas Riisman.

Selleks ajaks, kui peeti keskkooli lõpupidu, oli väljasõidukeeld teada.

«Olin protestimeelt täis, kogu selle kupatuse vastu. Jõime natuke veini ja ma agiteerisin poisse: tirime ülakorruselt tuletõrjevooliku alla ja kastame laua üle. Tõimegi vooliku, aga sealt ei tulnud vett.»

KGB toimik kasvas suures pealinnas, kui Riismanist oli saanud Moskva Riikliku Ülikooli tudeng.

Võmmid lohistasid noorukit põrandal, nii et pinnud näos

«Meil õppis palju rahvusi, ka ameeriklasi, kanadalasi. Suhtlesin kõigiga vabalt ja iga kohtumine läks kirja. Kord istusime koos ja arutasime maailmaasju, kui miilitsarühm meid arreteerima tuli. Olin noor ja tugev, jaoskonnas tegeles seitse meest minu kinnisidumise ja taltsutamisega pool tundi. Veeti mööda parkettpõrandat, nii et pinnud näos. Lõpuks algatati kriminaalasi miilitsale vastu hakkamise eest. Kirja läks seegi, et välismaalased olid minu poolt,» jutustas Riisman.

«Eks ma olin äge küll. Punaste lintidega rahvamalevlased, kes ülikooli vahel nuhkimas käisid, mõjusid mulle kui punane rätik härjale. Ikka norisin tüli ja tihti läks kõvaks löömaks. Miilitsaautod, jaoskond…»

Ka peatreeneri Kremli sõber ei saanud keeldu tühistada

N. Liidu koondise peatreener Boriss Popov püüdis mängija küsimust kõrgtasemel lahendada.

«Kord võttis ta ühe Kremli kõrge tegelasega viina ja küsis, kas see võiks Riismani sõidukeelu tühistada. Too vastas, et palugu Popov ükskõik mida muud, aga mitte seda…» rääkis Riisman.

Ta ise sai sarnase tegevuse käigus tuttavaks ühe ohvitseriga, kes tunnistas: sinu toimik seisis kogu aeg minu sahtlis ja ega seal suurt olnudki… Iga ettekande taga seisnud aga märkus: «Olge temaga ettevaatlikud!»

«Mul olid põhimõtted, järgisin neid pidevalt. Jäin vabaks meheks, aga kehtinud kord vabu mehi ei sallinud. Teadsin, et mind karistatakse, aga ei pidanud spordikarjääri kõige olulisemaks, soovisin vägivalla vastu protesteerida,» rääkis Riisman üheksa aastat tagasi Eesti Päevalehele.

«Südametunnistusega ei tohi kompromisse teha.»

«Praeguseks on mõõdukust ja arukust ehk tibake juurde tulnud. Nüüd olen rahulik linnakodanik. Aga mõtlen tänaseni täpselt nii,» kinnitas Riisman.

Ta pole nõus nendega, kes teda kompromissituks nimetavad.

«Kui sead endale suured eesmärgid, siis lõpptulemuse nimel tehtavate kompromissideta sa nendeni ei jõua. Kuid südametunnistusega ei tohi kompromisse teha ja loodetavasti ma polegi teinud. Kes sulab isiksusena korra, jääbki sulama. Vastik on vaadata inimesi, kes poliitiliste tuulte pöördudes värvi vahetavad.»

On rahul, et sai end kõige kiuste spordis realiseerida

Riisman ütles, et tegutseb sageli järsult ja ägedalt, kuid uskus end siiski südamliku olevat: «Tegevdirektorina on mul suured volitused ja kõigiga ei saa hea olla. Vahel lihtsalt tuleb keegi lahti lasta. Seda tehes saan ise haiget. See on mu nõrk koht.»

Eesti kõigi aegade parim veepallur lõpetas rahvusvahelise karjääri 23sena, kui võinuks veel kümme aastat mängida. «Ja ometi olen rahul, et sain end kõige kiuste spordis realiseerida. Ka seda tänu iseloomule. Ent kui 1980. aasta mängud poleks toimunud Moskvas…»

Mees, kes tasus ammuse toiduarve olümpiavõiduga

Andekas | Mait Riisman (pildil mängib olümpial 1980) hakkas veepalli mängima 1966 Tallinnas Kalevi Ujumiskoolis. Ta oli andekas ning peagi esimese treeneri Mati Haljandi suurlootus.

«Meeles on lugu, kui poisikesena temaga kord koos õhtust sõin. Ta tasus mu eest arve ja kui küsisin, palju ma võlgnen, ütles ta, et võlgnen määratu palju. «Olümpiavõidu oled sa, poiss, mulle võlgu!» (1980. aasta olümpiaraamat.)

Moskvasse | Tulnud paar korda Eesti noorte ja 1974 täiskasvanute meistriks, jäi Riisman Tallinna rahvusvahelisel turniiril silma Moskva Riikliku Ülikooli mängijaile. Temast sai MRÜ ajakirjandustudeng ja veepallur.

«Vaatamata meie üliõpilasseisusele olime täisprofid. Sain 180 rubla stipendiumi, mille eest võisin endale kõike lubada. Elasin nagu kuningas. Öeldi otse, et raha ei maksta sulle eksamite, vaid spordi eest. Eksameid tegime siis, kui spordist jäi vaba aega. Sõjaväelaagris, mis kestis paar kuud, veetsin mina teksaülikonnas kaks päeva.» (Sporditäht 5, 1996.)

Olümpiakuld | Riisman võitis olümpiakulla, kuid kõike, millest tippsportlane võib unistada, ta ei saavutanud. Peamine põhjus seisnes ilmselt selles, et teda ei lastud viisteist aastat, 1974–89, sotsialismimaadest kaugemale.

Olümpiaturniir jäi Riismanile N. Liidu koondises üldse viimaseks võistluseks, klubide eest pallis ta veel seitse aastat.

Treeneriks | N. Liidu lõpuaastail tegutses Riisman koondise teise treenerina, 1991 siirdus Racing Club de France´i. Pärast medaleid Prantsusmaa meistrivõistlustel vähendasid 19 spordiala liitva klubi juhid veepalli tähtsust ja eestlane võttis vastu Moskva Dinamo uue kutse.

«Tundsin, et ma ei ole tugitooli lesima jäämiseks piisavalt vana. Pariisi elu oli küll magus, ent kuidagi isoleeritud.» (Spordileht, 22. jaanuar 1999.)

Riisman püsis Dinamo peatreeneri kohal tänavuse suveni, olles ühtlasi lõpuks klubi tegevdirektor ja treenerite nõukogu esimees. Nüüd jättis ta treeneritöö, sest koormust jagub selletagi. Tema senise treenerikarjääri tippaasta oli 2000: Dinamo tuli Venemaa meistriks ja võitis Euroopa karikavõitjate karika ning andis olümpial hõbeda võitnud koondisele seitse mängijat.

Pensionipõlveks Eestisse | Eestis käib Riisman paar korda aastas, kuid enne pensionipõlve siia püsivalt elama vaevalt tuleb. Erialast tööd ei ole ju. Veepalli loobivad vaid veteranid ning nende koondisega on olümpiavõitjal plaanis pärast tuleva-aastast 50. sünnipäeva liituda.

Boriss Popov ja Mait Riisman, lahutamatu treeneritepaar

Inimene, kes Mait Riismani 1989. aastal mängijakarjääri lõppedes suurde veepalli treeneriks kutsus, oli Boriss Popov, kelle juhendamisel püsis N. Liidu koondis eelmise sajandi kaheksakümnendatel praktiliselt kaotuseta. 1996. aastal algas koostöö teine ring ja 2000. aastal loeti kokku, et Dinamo peatreener Riisman on andnud Sydney olümpiaks valmistuvale koondisele seitse mängijat kolmeteistkümnest.

Konkureerivad klubid nõudsid, et klubitreener ei tohi koondisega seotud olla. Alaliit seadis Popovi valiku ette: kas loobud Riismanist või peatreeneri kohast? Popov loobus viimasest ja peatreeneriks tõusis Aleksandr Kabanov. Ning ikkagi mängis Sydneys seitse dinamolast, neist kuus algkoosseisus.

Riisman kutsus töötuks jäänud Popovi Dinamo teiseks treeneriks, tänavu peatreeneri kohalt lahkudes aga edutas klubi tegevdirektorina Popovi enda asemele.

Olümpiavõitja Mait Riisman

Veepallur, treener, spordijuht.

Sündinud: 23. septembril 1956 Tallinnas.

Mõõdud: 179 cm, kaal mängijana 82, praegu 105 kg.

Kodakondsus: Eesti ja Vene.

Saavutusi mängijana: olümpiavõitja 1980 N. Liidu koondisega, Euroopa riikide karikavõitjate karikas 1976 Moskva Riikliku Ülikooliga, Eesti meister 1974 Tallinna Ookeaniga, N. Liidu meister 1979 Moskva RÜga ning 1985–87 Moskva Dinamoga, N. Liidu rahvaste spartakiaadi võitja 1979 Moskva koondisega.

Treenerikarjäär: 1984–89 Moskva Dinamo noorte- ja hiljem meestetreener, 1989–91 N. Liidu koondise teine treener ja Moskva Dinamo peatreener, 1991-1996 Racing Club de France´i peatreener, 1997–2000 Venemaa koondise teine treener, 1997–2004 Moskva Dinamo vanemtreener.

Saavutusi treenerina: Euroopa riikide karikavõitjate karikas (2000), Venemaa meister 1998, 2000–02, Prantsusmaa meistrivõistluste hõbe 1994 ja pronks 1993; üksnes Sydney olümpial 2000 sai hõbeda seitse tema mängijat.

Haridustee: lõpetas 1974 Tallinna 21. keskkooli ja 1984 Moskva RÜ ajakirjanduseriala.

Perekond: abikaasa Marina, pojad Georg (21) ja Savva (7).