Poksija Eva Wahlström ja kuus korda murtud ninaluu (5)

Silmaaluseid sinikaid, muhke ja marrastusi on Eva oma poksijaelus saanud nii palju, et neid ei jõua ta enam kokku lugedagi. Nina pärast ta siiski pisut muretseb.

«Kui saaksin oma välimuse juures midagi muuta, laseksin plastikakirurgil oma nina korrigeerida,» ütleb ta. Naise kohta ebaharilikult võimas biitseps Evat ei häiri. «Varem tundsin end küll halvasti, kui tuli õhtukleit selga panna, aga praegu on mul kõik peokleidid õlapaeltega!» naerab ta. «Suuremaid rindu ma ka endale ei soovi. Milleks? Väike rind on palju ilusam ja pealegi ei sega see sportimist.»

«Nutsin, nutsin, nutsin!»

Eva võitis hõbemedali ka 2004. aastal kuni 60kiloste naiste arvestuses. Mullu mais kaotas ta EM kulla iirlanna Katie Taylorile vaid kahe punktiga.

«Vajusin pärast matši riietusruumis kokku ja nutsin, nutsin, nutsin,» pole Eva oma tunnete kirjeldamisega kitsi. «Nina oli nii puruks, et luu paistis välja. Aga ma ei tundnud valu. Ma olin üdini solvunud, et kohtunik ei märganud vastase määrustevastast lööki näkku.»

2005. aasta MM-võistlused jäid Evale küll lühikeseks – ta ei pääsenud avaringist kaugemale –, kuid oma kodumaal on noor ja ilus 25aastane poksija endiselt ülipopulaarne. Soome spordiajakirjanike Liit valis kaunitari 2005. aasta poksijaks, septembris pälvis ta tiitli «Aasta noor eurooplane 2005». Alates veebruarist hakkab Eva koos ujuja Jani Sievisega MTV3 kanalil juhtima tõsielusarja «Suur kaalulangetaja», jagades trenni- ja toitumisnõuandeid 18–47aastastele ülekaalulistele osalistele. Eva suurim hoolealune kaalub saates 218 kilo!

Loviisas sündinud ja lapsepõlve veetnud, praegu koos elukaaslase, raadiodiskor Jani Juntusega Helsingis elav Eva kasvas üles koos kahe suurema vennaga poiste mänge mängides. «Jah, ma olen tõepoolest rohkem puude otsas roninud ja indiaanlast mänginud kui nukkudega tegelnud,» ütleb Eva Ilta-Sanomatele.

Poksi juurde jõudis ta teismelise tüdrukuna, tänu oma tollasele poisile. «Ta harrastas taipoksi ja mina käisin temaga truult kaasas nii treeningutel kui ka võistlustel. Mulle on võitluskunstid alati meeldinud, aga võistlusspordina oli naiste poks tollal Loviisas täiesti uus asi. Lõpuks pääsesin meeste rühma ja nii see algas.»

Ema kartis, isa kiitis takka

Pereringis äratas Eva haruldane hobi mitmesuguseid emotsioone. «Ema oli minu pärast ikka väga hirmul, eriti pärast seda, kui ma esimest korda tulin koju, sinikas silma all. Isa võttis aga asja väga rahulikult. Ta oli üleüldse uhke ja rahul peaaegu kõige üle, mida ma tegin.»

Eva on siiani pisut õnnetu, et isa ei jõudnud näha tema läbimurret rahvusvahelisel areenil – ta suri 2004. aasta kevadel.

«Õnneks on ema nüüdseks maha rahunenud. Sain ta lõpuks niikaugele, et ta tuli võistlusele ja nägi, et tegemist pole mingi mõttetu löömisega, vaid et poks on tõeliselt vägev spordiala,» rõõmustab Eva.

Õppijana peab ta ennast aeglaseks. «Tahtmist oli mul treeninguid alustades kõvasti rohkem kui oskusi. Mitu aastat olin teistele poksikotiks. Vahel tekkis isegi mõte, et lõpetan ära, et mind ainult lüüakse ja lüüakse. Aga ma siiski uskusin, et jõuan kord nii kaugele, et vastane ei suuda mind enam lüüa,» muigab ta. Eva nimetab poksi füüsiliseks maleks, kus õige taktika on eduka matši a ja o.

«Selleks, et poksimatš võita, tuleb olla leidlik ja vastasest alati üks samm eespool. Hea taktikaga on võimalik võita enesest füüsiliselt palju tugevamat vastast, eriti just naiste poksis,» kinnitab Eva.

Mingiks eriliseks poksitalendiks ta ennast ei pea, tema edu taga on järjekindel igapäevane trenn. Kõige pikem paus treeningute vahel kogu tema kümneaastase poksijakarjääri jooksul on olnud kolm päeva.

«Minu kõige suurem unistus on pääseda võistlema olümpiamängudele. Tõenäosus, et naispoksijad 2008. aasta Pekingi mängudele pääsevad, on täiesti olemas,» kinnitab ta. Ja ütleb, et juba mitu aastat on tal üks ja sama uusaastalubadus: «Luban, et elan iga päeva nii, et see arendaks mind poksijana!»

Naised, tulge poksima!

Terve möödunud talve käis sisekaitseakadeemia poksisaalis treeningutel 10–15 huvilisest koosnev esimene Eesti naispoksijate treeningurühm, keda juhendas sisekaitseakadeemia vilistlane ja õppejõud Edgar Liivak.

Pooled harjutajad oli jäähokinaiskonna HC Jäälinnud liikmed, peale nende ka sisekaitseakadeemia tudengeid, kellele poks on teisel kursusel olenemata soost kohustuslik aine, ja mõne muu eluala esindaja. Tänavu on entusiastide ring kahjuks peaaegu olematuks kuivanud ja treenitakse esmaspäeviti, teisipäeviti ja neljapäeviti kella 18–19.30 vaid mehi. Ehkki moodsas poksisaalis jätkus treeninguaegu ka naistele.

Eesti Poksiliidu peasekretäri Darja Saare hinnangul harjutab regulaarselt Eestis umbes 30 naist. Enim huvilisi on Tallinnas, Tartus, Narvas ja Sillamäel. Harjutatakse meeste treeningurühmades, ühtegi õrnema soo rühma pole tema teada varem koos käinud, ka pole naised end poksiliidus registreerinud. Naiste meistrivõistlusi pole Eestis seni peetud. «See eeldaks piisavat arvu võistlejaid ja klubide huvi asja vastu,» ütleb Saar.

Selles, et eesti naised poksivad, pole midagi uskumatut, kinnitab Eesti Poksiliidu pressiesindaja Toivo Tukk. Juba 1994. aastal käis mitu noort naist poksiklubi Poring treeningutel. Kolm neist olid politseiametnikud. Hiljemgi on üritanud õrnema soo esindajad poksida. 2003. aastal pidasid Regina Jakubovskaja ja Maris Jõeveer Terrariumi ööklubis piduliste rõõmuks maha tulise matši. Tartu üliõpilaste turniiri raames kohtusid ringis Liisi Joosing ja Anu Põldsam. Rahvusvaheline matš on juba samuti peetud. Kristiina Tamme käis 2004. aastal Soomes Tampere turniiril, kus kaotas kohalikule poksijale. Poksitreeningutel on naised käinud ka teistes poksiklubides.

Treeninguvõimalustega Eesti poksiklubides saab tutvuda poksiliidu veebiküljel http://www.eestipoksiliit.ee

Kaire Kenk