Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt

Kullatüdruk Kristina Šmigun: «Mul on uus unistus – kuld Vancouverist.» (1)

Jaan Martinson, Torino , 27. veebruar 2006, 00:00
KAKS KÄES, KOLMAS…: Torino olümpia täitis Kristina Šmiguni südame rõõmu ja pihud medalitega. See aga ei vähendanud tema isu nelja aasta pärast Vancouveris uusi suurtegusid korda saata. Mati Hiis
Päev pärast viimast Torino olümpiadistantsi teatas Kristina lähedastele: mul on uus unistus – kuld Vancouverist. Hakkaks õige üheskoos selle poole liikuma.

Pragelatos valitseb laupäeva õhtupoolikul vaikus ja rahu. Naised on olümpiasõidud sõitnud, meestel on maraton veel ees. Vaid üksikud hooldemehed sõeluvad ringi ja pakivad varustust.

Kristina tuleb igapäevaselt suusaringilt. Tunnike sõitu rahulikus tempos on seks päevaks küll, 30 kilomeetrist taastumine võtab aega. Kristjan Vähi haarab taskust kaks olümpiakulda ja ulatab Kristinale, et too saaks piltnikule mägede taustal poseerida. Aega on vähe, sest õues on külm ja rõske.

Sadakond meetrit staadionist asub Kristina nii-öelda hotellituba. Tõesti pisike, justkui seinakapp. Kahekordne olümpiavõitja vääriks enamat. Näiteks lossi.

«Oh, lossi pole mul vaja, väikest maja küll,» arvab Kristina tagasihoidlikult. «Tahan luua oma kodu, see Otepää maja, kus praegu elan, jääb vanematele.»

No see ei tohiks küll probleem olla. Kui Kristjan Palusalu Berliinist kahe kullaga naasis, kinkis riigivanem talu. Riik eraldab krundi Otepääle looduskaunisse paika… Küsimus jääb õhku rippuma. Krunt ja maja pole selle päeva teema.

Pärast 30 kilomeetri sõitu, mis sest, et jäid medalita, olid ülevoolavalt rõõmus. Vabanesid lõpuks pingest?

Olümpia eel oli mul üks eesmärk – kuld klassikasõidus. Kristjan kiidab mind senimaani, et esimene kuld ei löönud mind kõikuma, vaid ma läksin ka klassikas oma võtma. Ent päevad pole vennad, viimaseks sõiduks oli jõuväli minu ümbert kadunud. Lõpusirgel valdas mind rõõm, mitte kahetsus. Mul on siit olümpialt kaks kulda!

Kas pole sinust häbematu loota kulda, kui sul pole varasemast ainsatki olümpiamedalit? Sa võinuks olla tagasihoidlikum, sihtida pronksi.

Egas ma nii äpu ka pole. Mul ju medaleid varasemastki. Hindasin oma võimalusi reaalselt, enesetunne oli tõesti hea. Ning ma lähen alati võitma, tulgu, mis tuleb.

Millised pained sul olümpiastartide eel tegelikult turjal olid?

Keegi ei taha uskuda, aga tegelikult õhkasin rõõmu ja rahu. Imelik tunne oli sees, sest tavaliselt olen pigem närvis, ent see närvisolek ei tapa vaid lisab jõudu. Ma läksin esimese distantsi eel ju magamagi nii, et silmad kinni ja palks!, uinusin. Hetkega. Kõik oli nii täiuslik – enesetunne, viimane laager Santa Caterinas -, et hakkasin suisa kartma.

Jess, ma jõudsin olümpiale elusa ja tervena!

Oled ju varemgi olümpia eel väga heas vormis olnud, ja siis tuleb saatuselt mingi hoop.

Nii on. Olen täiesti kindel, et saanuks Salt Lake Cityst mõne medali ja Naganos võitnuks 30 kilomeetris pronksi. Julia Tšepalovat ja Stefania Belmondot ma poleks võitnud aga pronks oli vaba – mine ja võta.

Kõik, mis varem juhtus, on muutnud mind kohutavalt tugevaks. Torino olümpia eel tegin kõik, et midagi vahele ei tuleks. Kutsusin appi inimesi, kes aitaks täita teele tekkinud auke. Et kõik kulgeks sujuvalt. Oli esimene varuplaan, teine varuplaan, kolmas varuplaan…

Ja siis tuleb mingi itaalia oinas ja kihutab teel Santa Caterinast Torinosse su autole tagant sisse.

Jah, aga kõik läks lõpuks hästi. Kui avarii juhtus, oli esimene mõte, kas jäin terveks. Jäin! Kui Pragelatosse saabusin, olin ülirõõmus: jess, ma jõudsin olümpiale elusa ja tervena! Nüüd on kõik trumbid minu käes. See oli eriliselt magus tunne.

Olen 2002. aasta kevadest koostööd teinud Thule Leega Leesojalt. Ta ütles: mingid nõidused sind ei aita, kõik sõltub sinust endast. Mina võin vaid juhendada, kust saaksid ammutada jõudu ja energiat. Kõik need pendlid ja… Ta ei halvustanud midagi ega kedagi, kuid kinnitas: tead, ei ole nii, et saadan sulle energiakuuli. Vaid sina saad end aidata, end tugevaks teha.

Käin Leesojal aeg-ajalt akusid laadimas – tavalised saunad, indiaani saunad, teeõhtud, jalutuskäigud tammede juurde, mereranda, lased liiva läbi peo. Ei mingeid telefonikõnesid, televiisorit. Puhas loodus. Võtad kasvuhoonest hommikusöögiks salatit ja tomatit. Ja need küüslaugud, mida seal kasvatatakse, on nii vinged, et….

Kui kahe päeva pärast naasen, olen täiesti teine inimene – puud on kuidagi rohelisemad ja maailm ilusam.

Torinost kullata?

See pole ju võimalik!

Samas väitsid teised ravitsejad, et sa ei võida ühtegi medalit.

Ma ei tea sellest midagi. Olen terve selle aasta elanud oma maailmas, kookonis, pole lugenud kordagi ajalehte ega vaadanud telerit.

Samas ei üllata mind miski. Mulle on ammusest ajast öeldud, et ma ei võida kunagi mitte midagi. Et olen täiesti lootusetu. Pagan, kui mulle keegi s****ti ütleb, panen läbi seinte, et vastupidist tõestada.

Tuleb välja, et tippsport ongi nõnda vaimu räsiv, et üksi, ilma abilisteta hakkama ei saa?

Olen proovinud üksi hakkama saada, aga... Tuleb raske hetk ja oledki murdunud. Palju kergem, kui oleksin tundmatu, naine metsast. Ent kui sinust räägitakse pidevalt, kirjutatakse, loodetakse sinule...

Mis juhtunuks siis, kui sa jäänuks ka Torinos medalita? Kadunuks usk õiglusesse, jumalasse?

Siis võitnuks ma medali nelja aasta pärast Vancouveris. Tegelikult olen ma sõna otseses mõttes läbi mänginud kõik võimalused. Ka selle, et jään medalita. Mind aitas Peep Vain, hästi lahe inimene, tohutu energiaga.

Mängisime läbi olukorra, kui tulen klassikas olümpiavõitjaks, võidan klassikas järgmisi 17 sekundiga. Päras sõitu sain Vainult sõnumi: näe, panime mööda, sa võtsid 21 sekundiga, ha-ha!

Kui jõudsime teemani, et jään medalita, ei suutnud seda vastu võtta. See ei mahtunud mulle pähe. Mind ajas säärane mõtegi vihale. See pole võimalik! Ma tulen ju Torinost vähemalt ühe kullaga!

Sõidan end pildituks, et pärast ei peaks kahetsema

Britt Clarence Darrow on öelnud: «Võid joosta koos karjaga ja keset karja, aga kui sa soovid midagi ära teha, siis trügi ääre poole ja irdu teistest.» Käib see sinu kohta, sul on ju oma tiim?

Oma tiimi loomine oli lihtsalt mu soovide täitumine. Suures eesti koondises tundsin, et mulle ei pöörata piisavalt tähelepanu, aga poolikult tegutsedes – ah, sa lähed ka starti, no võta siis need suusad - tippu ei jõua.

Ma pole elus, õigem oleks suusatamises – koolis ma vahel viilisin – mitte midagi poolikult teinud. Pole iial jooksurada lõiganud. Vastupidi, ma olen endale kinnitanud, et kui teen nii ja nii ja nii, siis saan tugevaks. Võitjaks. Mäletan, kui lebasin väiksena lumes ja nähes tähte langemas, soovisin olümpiakulda. Olen lapsest saati teadnud, et treenin iseenda, mitte ema või isa jaoks.

Ma ei jäta oleksitele elus kohta, et kui oleks nii teinud, oleks paremini läinud. Annan endast kõik, sõidan või pildituks, et ei tuleks hiljem kahetseda. Iga samm on stardist alates läbi mõeldud. Räägin endamisi: tehnika-hingamine, tehnika-hingamine, sõida sisekurvi, lükka, Kiks, end laskumisse nii tugevalt kui suudad… Kõik, kõik, kõik tuleb täpselt teha, et ei tekiks hiljem mõtet: kui oleks…

Aastaid tagasi, kui sinu ja ajakirjanduse vahel käis väike kanakitk, levitati kuuldusi, et Kristina on tore ja armas tüdruk, aga kuri Kristjan Vähi paneb talle valed mõtted pähe. Kas sind saab tegelikult painutada?

Mul on kahju Kristjanist, sest olen teda enda hüveks ära kasutanud. Tänu temale on mul elu rahulikum, kõik toimib kui kellavärk. Ei, mind ei saa painutada. Olen küllalt isekas.

Räägitakse, et tippsuusatamine on tegelikult reality show, kus suusatajad on peategelased, kel läheb kord hästi, kord halvasti.

Mis show. Tippsuusatamine on töö, töö, töö. 24 tundi päevas, 365 päeva aastas. Iga minut on planeeritud ja arvel. Mis kell sa magama lähed, mis kell sa ärkad, mis kell sa treenid, venitad, sööd, saunas käid, lõõgastuva jalutuskäigu teed. Unustad sauna õigel hetkel sisse lülitamata või jääd veerand tundi kauemaks teleri ette, ja ongi graafik paigast. Ning oled enda peale tige. Võib tunduda naljakas, aga see elu on säärane.

No siis on see sportlase poolt vaadates põrgulik reality show. Unistad sa ajast, kui ei pea iga hetk kella jälgima?

Muidugi unistan. Kevadel luban endale kuu aega vaba inimese elu. Kuu aega, sest kauem ei suudaks. Hakkan taas sportlase elust unistama. Sul on igaks treeninguks, päevaks, igaks nädalaks eesmärk paigaks. Mõnus.

Teised kogugu suveniire, mina kogun medaleid

Võitjal on alati kadestajaid. Mis sa arvad, kas oli ka neid, kellele sinu kullad tuska tegid?

Ei. Õnnitlejad ütlesid, et ma olin need kullad ära teeninud, ma väärisin neid. Usun, et nii mõtlevad kõik.

Legend räägib, et aastaid tagasi, kui olid noor ja roheline, kutsus üks vanem Eesti koondislane sind võistluste viimasel päeval suveniire ostma. Vastasid: sina kogu suveniire, mina kogun medaleid.

Oli nii jah.

Kas see polnud suurustamine?

Mul oli hästi läinud, noorte klassis, juunioride klassis. Uskusin endasse. Samas, mis mind paneb imestama: kui praegu ilmub noor talent, kirjutatakse-räägitakse kõikjal – näete, tulevane olümpiavõitja. Minu puhul aga: oh, ärge Kristinast lootkegi, ta on nagu ema, tegija vaid juunioride klassis.

Üks ajakirjanik kirjutas toona, vist 1992. aastal lõigukese, et treenin liiga suurte koormustega, nagu ema, kes ei jõudnud kuhugi. Kleepisin artikli treeningupäevikusse ja palusin lehemehelt sinna vabanduse kirjutada. Ta kirjutaski, et ei torgi mind enam. Sestpeale saan selle ajakirjanikuga väga hästi läbi.

Lapsest peale unistasid olümpiakullast, nüüd on see käes. Mis edasi? Unistuseta pole edasiminekut.

Mul on uus unistus paigas – kuld Vancouverist. Kui nägin järgmise olümpia programmi, tekkis kihk. Vaatasin: oo, rajad pole kõrgel mägedes, see sobib mulle.

1 KOMMENTAAR

1
11.02.2014 ????? 11. veebruar 2014, 23:28
Kõik, mis varem juhtus, on muutnud mind kohutavalt tugevaks. Torino olümpia eel tegin kõik, et midagi vahele ei tuleks. Kutsusin appi inimesi, kes aitaks täita teele tekkinud auke. Et kõik kulgeks sujuvalt. Oli esimene varuplaan, teine varuplaan, kolmas varuplaan…

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee