Artikkel ilmus esmakordselt 1. aprillil 2006.
ÕL ARHIIV | Ita Ever: teiste jaoks kihvt mutt, aga iseenda jaoks igavene koeranael…
„Oleksin mina ajakirjanik, nopiks ma Everi kohta kokku kõik tema krutskid, millega ta nii elus kui ka lava taga on hakkama saanud. Nii et lugeja lööks käsi kokku ja mõtleks, et püha jumal, mõtle, milline nõid ta tegelikult on,“ õpetab Eesti teatrilava grand old lady Ita Ever, ise teiselpool telefonitoru nakatavalt naerdes.
Ita Everi veidi kõrisev, veidi kähisev hääl heliseb kõrvus vist kõigil, kes kordki teda teatris näinud. Eesti Raadio režissöör Heino Kulvere on Everi häält nimetanud vaskjaks. „Vask, jah! Vask moodustab kõige ilusamaid helisid, kuigi on metall.“
Vaimukusi pillavast Everist ja eriti tema nõrkusest musta huumori vastu pajatavad paljud. „Just nii kirjutage,“ utsitab Ever endiselt naerdes takka, „seda enam, et mul on sünnipäev 1. aprillil.“ Hea õpetada.
„Nii nagu 1. aprill on nalja poolest ammendamatu, on ammendamatu ka Ita. Nii teatris kui ka väljaspool teatrit,“ teab Everi kohta öelda Ain Lutsepp, kes on olnud tänase juubilari partneriks mitmes filmis, rääkimata enam kui paarikümneaastasest partnerlusest Draamateatri laval. Ometi on teada, et väljaspool teatrit ei naudi Ever vähimatki tähelepanu, nagu kinnitab ka Ülle Kaljuste: „Tema enda sünnipäevad ja ka igasugused presentatsioonid väljaspool teatrit tekitavad talle vaid stressi ja peavalu.“
Hea õpetada, kui isegi enamik kolleege Draamateatris vaatab Everile alt üles ja paljud neist, kes Everiga ka 30 aastat kõrvu ja isegi ühes garderoobis teatritolmu sisse hinganud, teda jätkuvalt teietavad.
Kommentaarid (0)