«Kadunud poeg» George Jackson: «Eestimaad ei unusta ma kunagi!» (6)

Kell George Jacksoni Edmontoni kodus on kaheksa hommikul, kui 40aastane legendaarne ekskalevlane SL Õhtulehe kõnele vastab.

«George!» kõlab telefonitorus reibas ja lõbus hääl, mis kuulub mehele, kes 15 aasta eest esimese ameeriklasena Nõukogude Liidu meistrivõistlustel kaasa lõi. Ja kellega 3. juuni juubelimängu Madridi Realiga korraldav Heino Enden eelmisel nädalal lõpuks ometi kontakti leidis.

Jacksoni hääl muutub veel lõbusamaks ja reipamaks, kui ta kuuleb milline huvi «kadunud poja» käekäigu vastu Eestis aastaid valitsenud. Küsimustele vastamine, kinnitab ta naeru lagistades, olevat puhas rõõm. Vaid taustal daddy tähelepanu nõudev kaheaastane tütar Kyra katkestab aeg-ajalt vestluse.

3. juuni mängul Madridi Reali vastu lubab Jackson kohal olla koos abikaasa Dawniga ning jääda siia nädalaks, et kõigi tuttavate inimeste ja paikadega tutvust uuendada. Kyra, kümneaastane poeg George Jr. ja 14aastane tütar Ashley jäävat koju.

Estonia hukk läks hinge

George, võib ette kujutada, et olid päris üllatunud, kui eelmisel nädalal helistati Eestist ja kutsuti Tallinna juubelimängule?

Olin šokeeritud, kui mu ülikooliaegne treener rääkis, et keegi Eestist mind otsib.

Olid juba jõudnud sellise koha unustada?

Ei, Eestimaad ei unusta ma kunagi! Olen sageli Eestile mõelnud, mulle meeldis seal. Nii meeskond kui ka inimesed. Head inimesed jäävad ikka meelde.

Juubelimängule tuled?

Tulen! Mu abikaasa on eriti elevil, ta pole kunagi ju sellises kohas käinud. Plaanime tulla nädalaks – tahan üle vaadata kõik vanad kohad ja tuttavad!

Kuuldavasti ei saa sa juubelimängus ise osaleda, sest põlv on haige?

Väänasin põlve ja käisin operatsioonil. Arst ütles, et ma ei tohiks praegu üldse ringi kõndida, aga ma ei kuula eriti tema sõna.

Mida sa vahepeal Eestist kuulnud oled?

Eesti on kuuldavasti palju arenenud ja muutunud. Tahaks seda kõike juba oma silmaga näha! Üks mu sõber mängis mõne aasta eest Soomes korvpalli ja külastas paar korda laevaga Tallinna. Ta rääkis, et ma ei tunneks linna enam ära. Veel meenub mulle, et nägin millalgi üheksakümnendatel telekast, et Estonia nimeline laev läks põhja ja palju inimesi uppus. See läks hinge.

Eesti korvpallifännide jaoks oled sa 15 aastat olnud kui «kadunud poeg», keegi pole sinust midagi kuulnud. Mis sai sinust pärast Eestist lahkumist?

Läksin tagasi World Basketball League’i, kust olin ka tulnud, mängisin kaks aastat Calgary eest. Siis lõpetasin korvpalliga, hakkasin pereinimeseks. Viimased 12 aastat olen elanud Edmontonis ja õpetanud lastele korvpalli. Ise pole ma enam tõsiselt mänginud, ainult vahel kohalikus õlleliigas.

Keda sa treenid?

Mul on oma väike äri – käin iga päev erinevates koolides ja annan esimese kuni kuuenda klassi õpilastele korvpallitrenne. Üritan hokihullus linnas lastesse korvpallipisikut süstida.

Eesti keel ununenud

Eesti keeles mõnd sõna veel mäletad?

Rauno (Pehka – toim.) õpetas mulle, aga ma ei mäleta enam. See oli nii ammu. Las ma mõtlen… Kas «aitäh» polnud äkki midagi sellist nagu «spassiiba»?

See on vene keeles.

Paningi mööda.

Mida tähendab «tere»?

Thank you. Ei, hello! Midagi ikka mäletan!

Millisena sa hooaega Eestis meenutad?

Hea aeg oli, mängisin elu parimat korvpalli. Mul võttis kohanemine aega, aga arvan, et lõpuks sobisin hästi meeskonda. Reisimine ja toit olid küll nii ja naa, kõik muu suurepärane.

Kas sa tagasi Euroopasse ei soovinud mängima tulla?

Mõtlesin sellele. Ent 1992. aastal sain isaks ja lõpetasin spordi. Lõin perekonna, hakkasin õpetajaks ega tahtnud enam reisida.

Sa olid esimene mustanahaline mängija Nõukogude Liidu meistrivõistlustel. Kas tagasi vaadates tundub, et siia tulek oli omamoodi julgustükk?

Tean, et olin esimene must mängumees sealkandis. Pärast mind on neid kindlasti palju käinud. See oli hea kogemus, mul oli suur au Kalevis mängida! Kui peaksin uuesti sama tee läbi käima, teeksin kõik samamoodi nagu siis.

Kindlasti oli palju neid, kes sind nahavärvi tõttu solvasid. Kas või vastaste seas?

Seda juhtus, aga seda oli oodata. Selliseid tobedaid leidub alati. Püüdsin pea kaine hoida, solvanguid mitte hinge võtta ega ühtegi kaklust alustada.

Lubab medali üles otsida

Vanadest intervjuudest võib lugeda, et rasketel hetkedel oli üks, mis sind masendusest üle aitas – Eesti naised?

Ja-jaa! Nemad olid täiesti olemas. Täiesti olemas. Keelebarjääri tõttu polnud suhtlemine alati lihtne, aga jah, sõbrannasid mul ikka oli sel ajal.

Äkki on mõni neist lennujaamas tervitamas, kui Eestisse jõuad?

Oi ei, mul on naine ka kaasas. Loodan, et nad ei tule (naerab)… Need olid vanad head ajad. Olin vallaline, võisin teha, mida tahtsin. Nüüd on mul lapsed ja perekond, olen rahunenud.

Kas kuldmedal on sul alles?

Kuskil kindlasti. Ma arvan, et see on kusagil keldris. Pean kindlasti üles otsima.

Kas Nõukogude Liidu meistriks tulek oli su karjääri suurim saavutus?

Kindlasti. Rohkem tiitleid mul ei ole. See oli väärt saavutus. Sain sel hooajal kaks korda vigastada, algul murdsin randme, poolfinaalis oli põlv haige. Vastased olid kõvad, argpüksid sel tasemel läbi ei löönud. Tuli võidelda, võidelda, mitte kunagi alla anda. Ja meil oli hea meeskond.

Jackson meenutab kaaslasi

SL Õhtuleht palus George Jacksonil meenutada mehi, kellega koos ta 1991. aastal Kalevi särgis Nõukogude Liidu meistriks tuli.

Jackson alustab Tiit Sokust. «Seda meest ma armastan!» teatab ta. «Ta oli nii kindel. Isegi, kui kõik teised mängisid kehvasti, aitas tema ikka hädast välja. Ta oli meie selgroog. Suur jutumees ta ei olnud. Aga kui väljakule tuli, andis valu.»

Jackson jätkab: «Aivarit mäletan – härra kolmene. Ta viskas terve päev kolmeseid.»

Erilist igatsust tunneb ta Rauno Pehka vastu, kes oli ameeriklase parim sõber Eestis. «Pärast Eestist lahkumist vestlesime korra telefonitsi, aga see oli vist juba 12 aastat tagasi. Teda tahaks hirmsasti jälle näha! Mängijana oli ta kiire. Väga kiire.»

Järgmisena meenub Jacksonile Sergei Babenko. «Mis ta nimi oligi? Korvi all… Serge? Tema mäng meeldis mulle. Kogu meie meeskond oli hea, igal positsioonil mitu meest.»

Siis meenub Margus Metstaki nimi. Kuuldes, et legendaarne tsenter mängib 44aastaselt ikka veel meistriliigas, ei imesta Jackson põrmugi. «Ta on end ilmselt hästi vormis hoidnud. Ta paistis juba siis selline. Kui õigesti treenid, võidki nii kaua mängida.»

Rohkem Jacksonile esimese hooga kaaslaste nimesid pähe ei tule. «See oli nii ammu, nimed ei tule enam meelde. Andke andeks,» vabandab ta.

Ette lugedes viib ta aga nimed ja mehed kiiresti kokku. Ja uurib iga mehe praeguse käekäigu kohta. Andrus Nagel? «Pani kolmeseid!» Aleksander Karavajev? «Tema oli seitse jalga pikk!» Gert Kullamäe ja Marek Noormets pingiotsalt? «Jaa, mäletan!»