Tol ajalt toimusid meil ka mõned maanteesõidu propagandaüritused, aga need olid lühikesed matkad ja mõnikord ka punalippude saatel. Tuli tahtmine korraldada midagi tõsisemat. Tartu aselinnapea ja rattasektsiooni juhataja Hendrik Ilves võttis tuld. Jutuajamisele me palju aega ei raisanud vaid tegime esimese Rattaralli – ära. Aasta oli siis 1982.Tänaseks on 360 osalejaga esimesest Rattarallist välja kasvanud suur ja tõsine üritus, millele lisavad vürtsi nii kohalikud kui ka maailma ässad. Osalejate arv üha kasvab ja rahuldusega võib tõdeda, et Eesti elus on madalseis möödas. Madalseis peegeldus Rattarallis – võistlejaid nappis, sest enamik ei saanud endale ratta soetamist lubada. Nüüd juba saab.Rattaralli on võistlus. Mõni võistleb naabrimehega, mõni esikoha nimel, mõni iseendaga. Vähesed ei uuri lõpuprotokolle, vaid saavad rahulduse loodust nautides.Teatud moel on Rattaralli mõjutanud kogu Eesti rattasporti kuni tippudeni välja. Esmalt on Rattaralli löönud tuule tiibadesse mitmetele teistele rahvalikele võidusõitudele Tallinnas, Elvas, Pärnus, Kuusalus ja mujal Maarjamaal.Otseselt Rattaralli noori rattaspordi juurde ei too, sest noored joonduvad tippude järgi – kui on siinmail maailma mõistes tegijaid, tuleb ka järelkasvu, kes ässade tasemele tahavad jõuda. Ent Rattarallil saavad kõik Jaan Kirsipuu, Janek Tombaku, Andrus Augi ja Erki Pütsepaga võrdsetel alustel stardijoonele asuda. Ja näha, et tegu on tavaliste luust ja lihast inimestega, kes vaid pisut kiiremas tempos pedaale sõtkuvad.Rattasport ja Rattaralli on tõusuteel.
Kommentaarid