Tombakul rangluu katki (4)

Tombaku debüüt Belgia klubis Jartazi – 7Mobiles algas kenasti. Laupäeva hommikul sai ta mitmepäevasõidul OZ Wielerweekend viienda koha, võites grupifiniši. Samal õhtul toimunud lühikesel eraldistardiga sõidul läks aga kõik nii untsu, kui untsu minna saab – Tombak kukkus ja murdis rangluu.

«Eraldistardis ma tavaliselt ei riski. Ei riskinud nüüdki,» meenutas Tombak õnnetust. «Ma ei teagi täpselt, mis juhtus. Kurv oli negatiivse kaldega, ju oli seal lahtist killustikku peal. Ühtäkki viskas esimese ratta alt ära. Kukkusin selja peale või ma ei teagi kuidas. Igal juhul on mõlemad küljed ja selg kriimulised.»

«Nii vastikut valu pole ma varem kogenud.»

Maha koorunud nahk pole jalgratturite mõistes vigastus, see Tombakut ei häirinud: «Õlas tundsin vastikut valu, ma pole midagi nii vastikut varem kogenud. Kohe ei saanud püstigi, aga lõpuks sain ja sõitsin veel paar kilomeetrit. Mõistsin, et midagi on valesti, kätt ei saanud kasutada, lisaks valu. Arvasin, et õlg on paigast ära.»

Tiim toimetas Tombaku autoga finišisse tohtri juurde. «Esialgu polnud arst kindel, kas on rangluumurd, aga mina olin selles juba veendunud – tundsin, kuidas luu liigub ja otsad krudisevad,» rääkis Tombak.

Haiglas sai luumurru versioon kinnitust ja Tombak käsutati lõikuslauale. «Tavainimesele lõikust ei tehta, luu kasvab niisama kokku,» selgitas Tombak. «Minule pandi plaat sisse ja kruvidega kinni – paraneb kiiremini.»

Lõikusele eelnes õõvastav hetk, kui tohter valuvaigistit süstima asus. «Tuli pika ja jämeda süstlaga, ja otse jalalihastesse. Miks sinna? Ma ei tea, ju on Hollandis nõnda kombeks. Ütlesin arstile küll, et otsigu mõni pehmem koht, aga ei. Huh! Need süstid olid nii valusad, valusamad kui luumurd ise. Praegu teevad plaat ja kruvid valu, aga õnneks saan nüüd valuvaigisteid tablettidena.»

Nädala pärast tahaks juba sadulas olla

Eile päeval, mil jutuajamine toimus, lebas Tombak veel haiglas. «Ma ei teagi, kus see haigla asub, vaid seda, et Hollandis,» muigas ta. «Varsti tullakse mulle järele, siis lähme ühe Belgia arsti juurde, ta pidi väga hea spetsialist olema. Siis, kui lennupiletid ümber vahetatud saan, tulen Eestisse. Ma olen üsna abitu ja Prantsusmaa kodus Chamberys hakkama ilmselt ei saaks. Samas: kuidas ma küll lennukile pääsen, mul ju kotte ja kodinaid palju. Ehk keegi aitab ja Eestis võetakse mind vastu.»

Ent jalad on Tombakul terved ning nädala pärast loodab ta juba pukil pedaale vändata. «Mul pole rangluu varem katki olnud, sestap ei oska öelda, mis või kuidas. Selge, et kümne päevaga kaob toonus lihastest ja kui ma ka kahe-kolme nädala pärast maanteele treenima saaks, ei suudaks end enne augusti keskpaika tippvormi ajada. Kahju. Aga parem kukkuda nüüd kui augustis. Tegelikult: parem mitte üldse kukkuda.»

Tombak võtab juhtunut siiski rahulikult ega kiru saatust: «Rattasõit on seotud kukkumistega. Mul ikka juhtub aeg-ajalt õnnetusi, nagu kõigil, nii iga paari aasta järel. Laupäevahommikuses grupisõidus oli samuti kaks üsna ränka kukkumist – üks mees jäi pikali karjuma – neist ma pääsesin, õhtul enam mitte.»

Kaks korda sõrmed, üks kord põlv

2004. aasta juulis Tour de France’i 17. etapi alguskilomeetreil hakkas Tombak kohendama esiratta küljes kompuutri andurit. Samal hetkel sattus ratas tänavaauku ning näpud kodaratesse. Tombak ei tahtnud kuidagi katkestamisega leppida, vaid oli valmis iga hinna eest edasi sõitma. Paraku ei lubanud võistluste arst tal jätkata ja soovitas hoopis haiglasse minna, sest vastasel korral jooksvat Tombak verest tühjaks. Haiglas tehti Tombaku käele paarkümmend õmblust.

2004. aasta augustis treenisid Janek Tombak ja Jaan Kirsipuu Jõelähtme vallas Neeme teel. Sirgel lõigul möödus neist järelhaagisega sõiduauto. Paraku nii lähedalt, et Tombak sai haagiselt löögi ja kukkus. «Ühes põlves on auk luuni välja. Haiglas õmmeldi haav kokku ja paigaldati toru, mille kaudu verine vesi välja tilgub. Pilt näitas, et luud-kondid on terved, aga põlve ei tohi kõverdada ja umbes nädal peab jalg kipsis olema,» rääkis Tombak pärast õnnetust. Tegelikult läks põlvevigastusest taastumiseks ligi kolm kuud.

2001. aasta aprillis kukkus Tombak Belgias laskumisel ja murdis sõrmeluu: «Kiirus oli vähemalt kuuskümmend kilomeetrit tunnis ja rada libe. Ees oli kukkumine. Pidurdasin küll, ent sõitsin ikka lebanuile otsa. Lenkstang käis vastu asfalti ja käsi jäi alla. Suurt valu ei tundnud, kuid sõrm oli viltu, murdunud. Luu kinnitati kahe poldiga paigale.»