Lahkus Mart Paama – sõber, odaviskaja, õpetaja (1)

Paar päeva tagasi, kohates kergejõustikutreenerit Hans Torimit, tuli meil jutuks õpiku «Kiiremini, kõrgemale, kaugemale» taasavaldamine. Torim teatas, et kindlasti tuleb kaasata odaviske erudiit Paama. Kahjuks jäi hea plaan ellu viimata. Päev hiljem saime teate, et Paama eluküünal on kustunud.

Paama alustas odaviskaja teed Eesti ja N. Liidu noorterekorditega, kuulus veerand sajandit Maarjamaa edetabeli esikümnesse. Veel neljakümneselt lennutas ta oda 70 meetri joone taha. 1960 tõusis Paama N.Liidu tšempionitroonile ja Rooma olümpiast kuni Mehhiko olümpiani 1968 oli konkurent kogu maailma odaviske eliidile. 1965. püstitas Paama Eesti rekordi 84.05, mille ületas Heino Puuste alles 13 aastat hiljem.

Tippaastaks peab Paama aga 1967., mil ta tuli teist korda N.Liidu meistriks maailmakuulsa Janis Lusise ees, ületas seitsmel korral 80 meetri piiri, võitis Euroopa karika finaali ja alistas tol aastal kõik nimekad vastased – Pauli Nevala, Jorma Kinnuneni, Janoz Sidlo, Manfred Stolle.

Juba siis, kui Paama lõpetas 1960. aastal Tartu Ülikooli, rakendas tema juhendaja Valter Kalam noort meest odaviskajate hooldustreenerina. Oma esimeses metoodilises bülletäänis kirjutas Paama: «Odavise on ja peab jääma meie edukaimaks kergejõustikualaks.» Seda deviisi püüdis ta järgida sportlase, treeneri ja TÜ kehakultuuri teaduskonna õppejõuna.

Paama trump odaviskajana oli mitmekülgne ettevalmistus. Samas pööras ta erilist tähelepanu visketehnika lihvimisele. Paama rõhutas: «Odaviskajal on vaja hoopis rohkem visata kui heitjal heita.» Paama tegi aastas 6000–7000 viset, kuid oli treeningul harukordselt ettevaatlik ega teinud ühtegi harjutust järelemõtlematult. Nii suutis ta vältida vigastusi ja oli kogu karjääri jooksul harukordselt stabiilne.

Paama inimesena… Ta oli enesekriitiline, tagasihoidlik, omakasupüüdmatu, sõbralik, teadmistejanuline. Kogu oma oleku ja maheda huumoriga võitis ta maailma sportlaste lugupidamise. Paamat austati kui sõpra, sportlast ja õpetajat.