HOLLANDI SOOJAVERELINE: Kuigi «hollandlast» peetakse maailma üheks paremaks takistussõidu hobuseks, jooksis Hanno Ellermanni Poncorde eile ühele takistusele suisa sisse.Foto: Mati Hiis
Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt
15. juuli 2006, 00:00

Hobuse tõugu silmaga ei erista (1)

Igaüks eristab peale vaadates buldogit ja taksi või hundikoera ja spanjelit. Sirvides Tallinna ratsutamise takistussõidu Rahvuste Karika protokolli, leiab neljajalgsete võistlejate seast vähemalt mitukümmend tõugu. Ent väliselt paistavad hobused sarnased.

«Tõesti, sporthobuse tõugu on välimuse järgi raske määrata,» möönis selle ala spetsialist, Eesti Hobuse Kaitse Ühingu liige Raigo Kollom. «On näiteks araabia hobune, mille eksimatult ära tunneb. Nad on väikesed, ilusad, pika kaelaga, USA-s korraldatakse neile isegi iludusvõistlusi. Ent see tõug pole paraku takistussõidus tegija, sest araablased on kõvemad hoopis rännakus ja pikamaaratsutamises.»

Inglise täisvereline - ainus puhast tõugu hüppehobune

Selgelt tunneb ära ka raskeveohobuse, ent neidki spordivõistlusel ei kohta. «Kui rääkida takistussõidust, siis tähtsaim tõug on inglise täisvereline. Sisuliselt kõik sporthobuste tõud on sellest esivanemast aretatud,» rääkis Kollom.

Ent ka puhtaid inglise täisverelisi, mille iga ratsutamisasjatundja ära tunneks, leidub tänapäeva võistlustel vähe. Eile Tallinnas ratsutas näiteks vaid soomlanna Minna Leppälä inglise täisverelisel täkul. «Praegu kasutatakse inglasi paaritamisel parandajatõuna. Kuid puhtaid on sellepärast vähe, et inglise täisvereliseks tunnistatakse vaid hobune, kelle sugupuus pole teisi tõuge vähemalt eelneva 300 aasta jooksul olnud,» rõhutas Kollom.

Teistega võrreldes väliselt äratuntavam on trakeeni tõugu hobune, mille hulka kuulub ka näiteks Eestis hästi tuntud täkk Palladium, võistlussarja ristiisa. «Trakeeni tõugu on lubatud segada inglise täisverelise ja araabia hobusega, ent teistega mitte,» selgitas Kollom. «Tõuraamat on selline dokument, mis näitab, milliste tõugudega on lubatud hobustel paaritamisel seguneda.»

Sportlik printsiip nõuab tõugude segunemist

Trakeeni kohta lisas Kollom, et möödunud sajandi 30-ndatel aastatel oli ta üks kõvemaid sporthobuseid, ent sai sõjas kõige rohkem kannatada. «Neid kasvatati Ida-Preisimaal, mis hiljem Kaliningradi oblastina NSV Liidu koosseisu arvati. Nii jagunes trakeeni tõug ida- ja läänepoolseks. Nende aretuses rõhutatakse tõupuhtust, mitte sportlikku taset, kuid Eestisse on ostetud vene trakeene, kes hüppavad veidi paremini kui lääne omad,» pajatas Kollom.

Suurem osa tõuge on segunenud ning selle põhjuseks on Kollomi sõnul ainult sportlik printsiip. «Otsitakse selliseid esiisasid, kes annaksid edasi parimaid omadusi. Näiteks sakslased otsivad järglaste kasvatamiseks õigeid sugutäkke ka mujalt. Saksamaal oli väga populaarne prantsuse täkk Cor de la Bryere, keda iseloomustas esijalgade kiire liigutus. Nüüd on paljudel saksa tipphobustel sama omadus,» selgitas Kollom.

Kuigi Saksamaal levib liidumaade ja väiksemate piirkondade nimetuste põhjal palju erinevaid tõuge, on tegelik erinevus Kollomi sõnul kadunud. «Mõnikord on tõu nimetus formaalne. Näiteks tuntud hobusekasvataja Leon Melchior registreeris Ludger Beerbaumile hiljem olümpiavõidu toonud hobuse Ratina Z hannoveri tõugu, ehkki sugupuus olid holsteini hobused. Kui tõuraamat nõustub omanikuga, on niisugune asi võimalik,» põhjendas Kollom.

Hästi palju on Tallinnas võistlemas hollandi soojaverelisi hobuseid. Nende seas ka Eesti tuntud hobused – Gunnar Klettenbergi Novesta ja Hanno Ellermanni Poncorde. Kollom: «Hollandlased tegid ristamisel esimesena julma seaduse – mära ja täkk peavad olema erinevast tõust. Sportlikke võimeid silmas pidades saavutati tulemus, et hollandi soojavereline on maailma tõugude edetabelis igal aastal esikolmikus.»

«Araablane» ja «inglane» lisavad energiat

Kui hobusetõugu ei tunne tihti välimuse järgi ära, siis ka iseloomuomaduste põhjal pole tavaliselt võimalik tõuge eristada. «Sakslased tahavad tõesti, et nende hobune oleks hästi juhitav, rahulik, ent see saavutatakse pigem kasvatusega. Põhimõtteliselt see nii pole, et Saksamaal sündinud hobune oleks sakslasega iseloomult sarnane,» muigas Kollom.

Tavaliselt on nii, et kui tahetakse energiat ja temperamentsust lisada, ristatakse hobune «araablase» või «inglasega». «Ent ka sel juhul ei saa kindlalt öelda, mis välja tuleb. Holsteini hobustel pidavat olema võimsaim hüpe, aga kõigil isenditel kaugeltki mitte,» rääkis Kollom.

Sporthobuste kõrval eksisteerivad jätkuvalt ajaloolised tõud, mida säilitatakse puhtana – näiteks Hispaanias kasvatatav Lippizaneri hobune, kes on alati valget värvi. Kuid takistussõiduhobusena teda kuidagi kasutada ei saa.

Eesti ratsutajate arvamused hobusetõugudest

Kõik Eesti paremad ratsutajad ütlesid justkui ühest suust, et hobuse ostmisel tuleb jälgida hüppevõimet, julgust ja puhtust, mitte tõugu. Gunnar Klettenberg lisas veel ühe omaduse – hobune ei tohi olla loll. Sellegipoolest oli meestel eriarvamusi tõugu puudutavates küsimustes.

Urmas Raag (tema tuntumad hobused Ironic – hannoveri tõugu ja Topaas Ritual – trakeen): «Trakeen on kahjuks füüsiliselt nõrk. Ironicul on palju jõudu, aga ta ei hüppa alati puhtalt. Tavaliselt on hollandi hobused kuumaverelisemad kui saksa omad, aga Ironic on pisut vanamoodne – liiga raske. Äsja sain noore hobuse nimega Axel Du Beaumont, mis on belgia ja prantsuse segu, hüppab väga puhtalt.»

Hanno Ellermann (Poncorde – hollandi soojavereline): «Hollandlaste vahel on lihtsam valida, sest seal on palju häid hüppajaid. Saksa tõugu ma ei eelista, pigem hindan kuumaverelisi.»

Rein Pill (Ritual – Westfaleni tõugu, Ecuador – trakeen): «Trakeen pole päris õige hüppehobune, läänes kasvatatakse teda ainult ilu pärast. Mul on nüüd ka üks hollandi soojavereline – viimasel ajal tundub, et Holland ja Belgia on tõusuteel. Aga saksa hobune ei pruugi kaugeltki olla nii rahulik ja täpne kui sakslane ise.»

Gunnar Klettenberg (Novesta – hollandi soojavereline, Palladium – trakeen): «Kui maailmas ei loeta trakeeni hüppehobuseks, siis vene omad on paremad. Igas tõus leidub ju erandeid.»