Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt

Sedõhh tähistab ilmarekordi 20. sünnipäeva Tallinnas (1)

Gunnar Press , 28. august 2006 00:00
Ülehomme saab vasaraheitja Juri Sedõhhi maailmarekord 86.74 juba 20aastaseks. Kahekordne olümpiavõitja viibib tähtpäeval Tallinnas, kuhu saabus eile koos kuulitõukajast abikaasa, samuti olümpiavõitja Natalja Lissovskajaga.

Kogu tänase päeva võõrustab kuulsaid külalisi Jüri Tamm, kes on kahel korral Sedõhhi seltsis olümpiapoodiumil seisnud.

«Jura on mu parim sõber. Kui liidame aja, mil laagrites ja võistlustel tuba jagasime, saame aastaid,» rääkis Tamm. «Näitan talle linna, õhtul küpsetame minu juures šašlõkki ja joome veini. Ahjaa! Kunagi palus Jura mul alati kodunt Kiievisse kohukesi kaasa võtta, eks ta tahab nüüd neid proovida.»

Sedõhh vangutas pead: «Ei mäletagi, kas ma pole Eestis käinud 16 või 18 aastat. Aga olime Tammõtšiga tõesti väga lähedased… Nüüd trehvame vahel Pariisis.»

Kolmapäeval osaleb Sedõhh aukülalisena Eesti Kuldliiga finaaletapil.

Elate juba 1991. aastast väikeste vaheaegadega Prantsusmaal ja evite sealset kodakondsust. Mis on praegu põhitöö?

Olen ülikoolis kehalise ettevalmistuse treener. Viin semestri jooksul tunnid läbi, panen hinded, annan soovitusi. Pole kergejõustikukallakutki.

Natalja annab vahel samal alal konsultatsioone. Põhikohaga ta ei tööta.

Nii et vasaraga kokku ei puutu?

Vahel puutun, kui abi küsitakse, aga see pole stabiilne töö.

Palju teid ja teie saavutusi Prantsusmaal tuntakse?

Üldse ei tunta. Isegi mu üliõpilased ei tea Sedõhhi sportlikest tulemustest midagi, tunnevad mind vaid kui õppejõudu. Eks aega ole läinud ka, tänaval ei tunta mind ära Moskvaski.

Jäätegi Prantsusmaale?

Seal on mul korralik, keskklassi töö, ja see rahuldab mind. Võiksin Venemaale või Ukrainasse naasta, kui sealt tuleks hea pakkumine. Ei paista küll…

Venemaal käime kord aastas külas, Ukrainas pole pärast Jüri Eestisse kolimist kedagi külastada.

Suur jagu Jüri ja teie võistlusmälestustest on tihedalt põimunud. Näiteks olümpiaeelne Leselidze 1980.

Oo jaa, see oli hämmastav võistlus! Minult maailmarekord 80.38, Jürilt 80.46, minult 80.64. Kaks aastat noorema Jüri rekord üllatas teisi, ent mitte mind. Olin teda ju trennis näinud.

Järgmisel võistlusel, Znamenskite memoriaalil, kaotasite Jürile. Eesti lootis olümpia esimese katseni, millel heitsite 81.80, ehk isegi kulda.

Mina endas ei kahelnud, Znamenskeid ei võtnud tõsiselt. Olin heas vormis, treeningul heitsin korra 83. See oli minu olümpia!

Viienda maailmarekordi heitsite Tallinnas N. Liidu ja Saksa DV matšil 1986. Liidu koondised polnud Tallinnas just publiku lemmikud…

Mind toetati soojalt ja entusiastlikult. Asjatundliku publiku jaoks domineerib ju suhtumine atleeti, mitte riiki, keda ta esindab. Kui näitad publikule parimat, mida iial on suudetud, äratad sümpaatiat.

Samal suvel püstitasite Stuttgardi EMil tänini kehtiva 86.74. Oli see täiuslik heide või jäi karjääri lõppedes miskit kripeldama?

Stuttgardis poleks ma enamat suutnud, küll aga Tallinnas. Kui olin siin rekordi heitnud, andis treener märku: tänaseks aitab.

Kes oli teie jaoks treener Anatoli Bondartšuk?

Autoriteet ja sõber. Töötasime 20 aastat erimeelsusteta koos ja oleme tänaseni heades suhetes. Pärast kümneaastast tööd Kuveidis kolis ta Kanadasse, juhendab ühes klubis heitjaid. Räägime sageli, Ateena olümpial nägime.

Võitsite kõik tiitlid, aga saite ka valusaid kaotusi. Elasite neid üle?

Kui võit on ainuke siht, ei saa hõbeda üle rõõmustada. Kuid ma ei löönud käega, vaid sundisin end mõtlema: tulevad uued võistlused. Ma ei andnud iial alla, rasked hetked läksid üle.

Võinuks ju võitjana uhkelt lahkuda, ent armastasin oma tööd sedavõrd, et ei raatsinud.

Võidu puhul panite pidu?

Kaotuse puhul ka. Lihtsalt lõpetasime võistlused kõik koos. Sergei Litvinov, Jüri ja teised. Hea punt oli.

Tamm kirjutab oma raamatus, et Liidu spordiametnikud ei kohelnud teid karjääri lõpul väärikalt.

Olgu see nende asi. Vahepeal oli kahju, et mulle spordist ära saatmist ei korraldatud. Siis jälle mõtlesin: parem ongi, muidu olnuks nagu matused.

Üks ilus žest on siiski tehtud. Kaks aastat tagasi sõidutati meid Nataljaga Ateena olümpiale.

Kaks teie abielu on purunenud. Kas spordi tõttu?

Ei vist. See oli kahepoolne kokkusobimatus.

Ka kummastki varasemast abielust on teil täisealine tütar. Saate sageli kokku?

Ammu pole saanud ja see on vaimselt raske. Põhjus on tütarde uutes perekondades.

Kas ise ka veel vasarat heidate?

Ei. Lühikesed heited ei paku rahuldust.

KUULUS SPORDIPEREKOND

Vasaraheitja Juri Sedõhh

Sündinud: 11. juunil 1955.

Mõõdud: 186 cm, võistluskaal 110 cm.

Praegune kodakondsus: Prantsusmaa.

Elukoht: Pariis.

Omaaegne põhitreener: vasaraheite olümpiavõitja Anatoli Bondartšuk.

Olümpiamängud: kuld 1976 ja 1980, hõbe 1988.

MM: kuld 1991, hõbe 1983.

EM: kuld 1978, 1982, 1986.

Maailmarekordid: 80.38, 80.64, 81.80 (kõik 1980), 86.34 (1984), 86.66 ja 86.74 (mõl. 1986, esimene Tallinnas, teine kehtib tänaseni).

Perekonnaseis: abielus kuulitõuke olümpiavõitja Natalja Lissovskajaga (tütar Aleksia, 12), varem olnud abielus ujuja Irina Nossovaga (tütar Jelena, 28) ja 100 m jooksu olümpiavõitja Ljudmila Kondratjevaga (tütar Oksana, 21).

Kuulitõukaja Natalja Lissovskaja

Sündinud: 16. juulil 1962.

Mõõdud: 186 cm, võistluskaal 105 cm.

Praegune kodakondsus: Prantsusmaa.

Elukoht: Pariis.

Omaaegne põhitreener: kettaheite olümpiavõitja Faina Melnik.

Olümpiamängud: kuld 1988.

MM: kuld 1987, hõbe 1991, sise-MMil kuld 1987 ja pronks 1991.

EM: hõbe 1990.

Maailmarekordid: 22.53 (1984), 22.60 ja 22.63 (mõl. 1987, teine kehtib tänaseni).

Perekonnaseis: abielus vasaraheite olümpiavõitja Juri Sedõhhiga (tütar Aleksia, 12).

Kas Lissovskaja rekord on igavene?

 

Kuulitõukaja Natalja Lissovskaja 1987. aastal Moskvas püstitatud maailmarekordile ei saa tänane põlvkond eri põhjustel ligilähedalegi. Maailma edetabelit 2006 juhib Nadežda Ostaptšuk 20.56ga, Euroopa meistriks tuli Natalja Horonenko (mõl. Valgevene) 19.43ga.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee