Kärt Siilats: «Otsisin tööd, mis aitaks mõtted spordilt eemale viia.» (4)

Kas neiu unistas tol õhtul Sevillas palju paremast tulemusest? Isegi kahest meetrist?

«Ei unistanud. 1.89 tuli puhtalt tahtejõust, tehniliselt olin 1.80 tasemel ja teadsin seda ise üpris hästi. Nooruslik uljus annab küll tiivad, nii et kui ma poleks kohe pärast Sevillat jala- ja silmaoperatsioonile läinud, unistanuks arvatavasti tõesti ka kahest meetrist,» meenutab Siilats.

«Tegelikult mõtlesin kahest meetrist esimest korda neli aastat hiljem Venemaal ühes tehnikatrennis. Aga spordis unistus tulemuse eest kirja ei lähe.»

Nii kirjutas hiljuti 26aastaseks saanud naine, kes võinuks täna spordikarjääri tipule veel läheneda, Singapurist. Intervjuu ongi tehtud e-posti vahendusel.

Harvardi oivik õpib Singapuris finantsanalüüsi

Kas on täpne kirjutada, et Kärt Siilats lõpetas Harvardi ülikooli finantsanalüütikuna?

Lõpetasin Harvardi 2002 bakalaureusekraadiga cum laude psühholoogias. Spetsialiseerusin pigem kognitiivsele neuroteadusele ja neurokeemiale – finantsanalüüsi ei olnud ma enne Singapuri tulekut akadeemiliselt õppinud.

Mida, kus ja mis astmes sa Singapuris õpid? Millal ja miks just sinna läksid?

Tegelikult õpin Prantsusmaa koolis nimega INSEAD ja teen MBA kraadi. Tegemist on professionaalse kraadiga, mis mu akadeemiliste huvidega eriti ei kattu. Kuna INSEADi kahest ülikoolilinnakust asub üks Singapuris, ei suutnud ma vastu panna võimalusele Aasia kogemust omandada – sest maailma fookuspunkt hakkab üha rohkem siiapoole nihkuma.

Alustasin õpingutega septembris, nelja kuu pärast kolin arvatavasti Prantsusmaale ümber.

INSEAD kuulub esimese Euroopa koolina maailma ärikoolide esikümnesse, ülejäänud on Ameerika-kesksed. Kuna Ameerika on minu jaoks juba avastatud ja eluplaanid on seotud Euroopaga, oli see ainuke valik.

Tänu üliõpilaslinnakule on INSEAD ka kõige globaalsem kool: ükski rahvus ei ole esindatud rohkem kui kümne protsendiga tudengite koguarvust. See teeb elu üsna huvitavaks.

Harvardi ja Singapuri vahele jäi Vene-periood

Mis jäi su elus Harvardi ja Singapuri vahele?

Pärast Harvardit oli vaja palju asju enda jaoks selgeks mõelda. Otsustasin selleks võtta kaks aastat, mille jooksul ka olümpiale pürgida – see oli spordis mu ainuke teostamata unistus.

Juba 2002 otsustasin, et pärast Ateena olümpiat lõpetan kõrgushüppega, sest Eestis ei olnud mul tol ajal võimalik professionaalina sportida. Kergejõustik oli ülepolitiseeritud. Mul ei olnud 2002–2004 ühtegi toetajat peale oma vanemate ja samuti puudusid fännid, kelle jaoks sporti teha. Kogu spordikarjääri jooksul ei tundnud ma kahjuks peaaegu kunagi, et see, mida ma teen, olnuks kellelegi kuidagi kasulik või eeskujulik. Ainult iseendale tehes muutuvad kulud lihtsalt liiga suureks.

2003-2004 veetsin palju aega Venemaal, treenides Jevgeni Zagorulko grupis. Olin grupiga Kreeka laagris tutvunud. Kahjuks oli otsus Zagorulkoga liituda siiski vale, kuigi mulle pakuti uskumatult sooja sõprust ja emotsionaalset tuge.

Milles asi?

Ma ei suutnud kapitalistliku ühiskonna hellikuna nende tingimustega, milles Venemaa olümpiavõitjaid treenitakse, päriselt kohaneda. Suutsin küll Anna Tšitšerovaga kõik treeningud võrdselt kaasa teha, aga olin pidevalt väsinud ja küllap ka ületreenitud. See töö hakanuks vilja kandma alles kolme-nelja aasta pärast. Pealegi kadus hüppetehnika üksinda Euroopas võisteldes alati käest.

Ja lõpuks oli väsitav Venemaa koondise peatreenerile pidevalt selgitada, mida see «estonka» nende tugevalt salastatud baasides teeb.

Londonis töötas 24 tundi ööpäevas

2004, pärast lõplikku otsust, hakkasid tööle?

Otsisin teadlikult intensiivset ja ajamahukat tööd, mis aitaks mõtted spordilt eemale viia. Teadsin, et muidu ei suudaks ma end spordist lahti kiskuda.

Läksin finantsanalüütikuna tööle maailma suurima finantseerimisasutuse Citigroupi Londoni peakorterisse, Euroopa investeerimispanga kinnisvaratiimi. Seal kulus tööle õnneks 24 tundi ööpäevas ja spordi järele igatsemiseks ei jäänud tõesti aega.

Õppisin finantsanalüüsi ja sain kahe aastaga hindamatu töökogemuse. Psühholoogiaharidus, sportlik pingetaluvus, töövõime ja iseseisvus tulid kindlasti kasuks.

Samas tundsin, et natuke oleks tööle raamatuteadmiste tausta vaja, ja pealegi lubab MBA kraad mõned karjääriastmed vahele jätta. Kui kevadel teada sain, et olen INSEADi pääsenud, tundsin end päris õnnelikuna.

Kus ja kellena peaksid pärast õpinguid tööle hakkama?

Kui ütlesin pärast Harvardi lõpetamist, et võin oma psühholoogiaharidusega ükskõik kus ja kellena algtasemel tööle hakata, siis mind Eestis ei usutud. Nii ei leidnudki ma Eestis tööd. Aga praegu kordan veendunult: pärast INSEADi lõpetamist võin hakata tööle ükskõik millises tööstusharus rahvusvahelise keskastme juhi, finantsprofessionaali või strateegiakonsultandina.

Täpsema otsuse tegemiseks on aega neli kuud. Vaatan ringi, kust pakkumisi saan. Huvitun nii sotsiaalsest ettevõtlusest kui ka riskikapitalindusest, nii et horisont on esialgu lai.

Aasiasse jäämine pole välistatud, aga kuna enamik sõpru on Londonis, kisub ikka sinna tagasi.

Kaalun tõsiselt ka Eestist tulevaid pakkumisi, sest need on tavaliselt rahvusvahelistest pisut suurema väljakutsega.

2004: jalavigastus järgnes liigsele optimismile

Eelviimase spordiintervjuu tegin sinuga 2003. aasta suve lõpul Lõuna-Koreas Daegu universiaadil. Olid siis segaduses ega teadnud, miks Sven Andresoo sind treenimast loobus. Kas täna oskad sellele küsimusele vastata?

Ei oska.

Praeguseni viimase intervjuu tegin talvel 2004 Jumping Galal. Olid hüppekergusest üllatunud ja lootsid üsna selgelt, et olümpianorm alistub hiljemalt suve hakul. Siis tuli vigastus…

Jah, lootsin küll, sest talv oli mõeldud põhjaladumiseks ja ma ei pidanud üldse hüppamiseks võimeline olema. Aga heast võistlusest läksin ahneks ja tegin sentimentaalse lolluse. Teades, et see jääb mu viimaseks sisehooajaks, tahtsin hüvasti öelda kõikidele aladele ja lõpetada viievõistlusega. Loomulikult lõppes üritus ületreenitusega. Treenerit polnud Eestis mind puhkama sundimas ja jalaluu ei pidanud enam survele vastu.

Millal jalg lõplikult paranes?

Õnnestunud ja õigeaegse operatsiooni tulemusel ning täiesti fantastilise taastusravitiimi toel hakkasin kipsis jalaga treenima juba nädal pärast luumurdu.

Kips tuli maha kuu aja pärast.

Kahe kuu pärast tegin Kreeka-laagris esimesed jooksuliigutused.

Kolme kuu pärast ületasin trennis tohutu võidurõõmuga 1.50.

Kolme ja poole kuu pärast esindasin Eestit Euroopa karikal, hüpates 1.70.

Nelja kuu pärast hüppasin Londonis 1.85, ajades 1.90 napilt maha.

Nii et nelja kuuga sai jalg arvatavasti terveks. Aga tohutu vaimse ja füüsilise pingutuse järel ma enamat ei jaksanud.

Kas võid öelda, palju mõjutasid su spordist lahkumist segi läinud töösuhe Andresooga, jalavigastus ja olümpialt kõrvale jäämine, vajadus õpinguid kõrgtasemel jätkata?

Andresoole oli teada, et loobun 2004. Olümpiast kõrvale jäämine oleks peaaegu motiveerinud järgmise olümpiani pingutama. Ning õpinguid saanuks jätkata ka Eestis olles.

Spordist loobumise lõpliku otsuse tegin ikka selle põhjal, et ma ei tundnud, nagu oleks mu tegevus kellelegi vajalik, ja ma nägin, kui koormavaks mu egoistlik saavutamisvajadus perekonnale muutus.

Loomulikult patsutas igaüks pärast järjekordset rekordit õlale, aga rekordite vahel ei tundnud ma end ühiskonnale vajalikuna. Mina niimoodi elada ei suutnud.

«Võtnuks tunded võimust, spordiksin tänaseni.»

Oli spordist lahkumine emotsionaalne või kainelt kaalutletud?

See oli puhtalt kaine kaalutlus. Võtnuks tunded võimust, spordiksin tänaseni. Emotsionaalselt oli otsus väga raske, armastan kergejõustikku senini rohkem kui ükskõik millist muud tegevust.

Paljus oled oma kõrgushüppekarjääriga rahul ja palju jäi kripeldama?

Mulle öeldi pidevalt, et ma pidanuks kõrgemale hüppama. Samas tundus mulle juba 1.90 väga kõrgel olevana. Ma ei usu, et suutnuks palju kõrgemale hüpata.

Muidugi teinuks heameelt, kui suutnuks Eesti rekordi veel mõne sentimeetri jagu maailma tipule lähemale nihutada. Tegelikult pakub põhilist rahuldust see, et hüppasin kõikidel tiitlivõistlusel võimete ülapiiril, alistades nimekaid vastaseid ise vaimselt murdumata.

NCAA meistritiitel jääb mulle kalleimaks just seetõttu, et ületasin rebestatud jalaga enamiku kõrgusi alles kolmandal katsel.

Mängib tennist, jookseb, võimleb, ujub...

Kas oled pärast 2004. aasta sügist võistelnud?

Ei ole. Tahtnud olen küll.

Millal viimati üldse kõrgust hüppasid ja palju latil oli?

Naelad on Singapuris kaasas ja staadion lähedal. Aga lati kõrgusest pole mõtet rääkida.

Kuidas sa end kehaliselt vormis hoiad?

Citigroupi aastatel ei jäänud sportlikuks tegevuseks minutitki. Ent kaks suve tagasi leidsin Eestist endale väga toreda tennisetreeneri – tegelikult olen peaaegu kogu perekond Holteri oma amatöörluse parandamisse kaasanud – ning võimaluse korral mängin.

Kooli kõrvalt käin jooksmas ja jõusaalis. Tegelen Pilatese võimlemisega, ujun. Vahel käin matkamas või suusatamas.

Kärt Siilats

Sündinud: 7. septembril 1980.

Mõõdud: 184 cm, 62 kg.

Saavutused: MM – 21. koht 1999; juunioride MM – 7. koht 1998; juunioride EM – 4. koht 1999; universiaad – 5. koht 2003; Eesti meistrivõistlused – kuuekordne meister staadionil ja neljakordne hallis; USA üliõpilasmeistrivõistlused – kuld 2001.

Rekordid: valdab tänini kehtivat Eesti rekordit 1.90 nii staadionil (2003, Istanbul) kui ka hallis (2003, Tallinn).

Haridus: lõpetas USAs Harvardi ülikooli, praegu õpib Singapuris ärikoolis INSEAD.