MAREK LEMSALU: «Järgmine hooaeg on mu viimane.» (1)

Kui Lemsalu mullu sügisel ripakile jäi, haaras Levadia treener Tarmo Rüütli hoobilt võimalusest. Ütles, et teab vanameistri taset ja kutsus meeskonda. Kui hooaja algusest oli möödas paar nädalat, oli Lemsalu tõusnud Levadia liidriks – olgugi et kaptenipael ilutses Konstantin Vassiljevi käel. Lemsalu juhtis kaitseliinist vägesid, jagas noorematele kõvahäälselt korraldusi.

Tasu sai vastav ja vääriline: Levadia rühkis UEFA sarjas kolmandasse ringi ja tõusis veenvalt Eesti meistriks, Lemsalu valiti aga meistriliiga parimaks mängijaks. Absoluutne täistabamus!

Marek, milline oli täpselt aasta eest Eestisse naastes su ettekujutus Levadiast ja kogu siinsest klubijalgpallist?

Teadsin üsna täpselt, mis mind ees ootab. Treeninguvõimalused on ju näha ning tase teada – viie aastaga jalgpallis eriti palju muutuda ei saa. Ma ei pannud end üllatuseks valmis, ja nagu elu näitas, midagi üllatavat polnudki.

Suuremad klubid arenevad, aga tänase seisuga on ainsana suutnud midagi järjepidavat luua Flora. Teised üritavad riburadapidi järgi sammuda.

Levadia treener Tarmo Rüütli ütles kohe, et on juba ette kindel, mida sinult saab. Kas ka ise teadsid, et teed nii vägeva hooaja?

Kontroll asjade üle oli loomulikult olemas. Olin sisimas veendunud, et saan kenasti hakkama. Eks Tarmo mõistis kah, et kui mul motivatsiooni ja füüsisega probleemi pole, siis tase on piisav.

Aga et kohe nii ülihästi läheb…

Läks jah, nii mul kui ka meeskonnal. Kõik toimis. Tunnen end väga hästi.

Tõusid paari nädalaga Levadia liidriks, jagasid juba kaaslastele häälekalt juhiseid. Oli see teadlik või kujunes välja automaatselt?

Olen kogu aeg platsil selline liidritüüp olnud. Noh, ei ole vant. Kogemustega tuleb stabiilsus ja ma arvan, et treenerid otsivad stabiilseid mängijaid.

Kindlasti erineb Levadia argipäev Norra klubide omast oluliselt. Kas uuega harjumine võttis sul aega?

Võttis, ja päris palju võttis. Jõudsin viie aastaga muutuda üsna Skandinaavia tüübiks. Siin sain algul pisikese šoki, sest Norras oli suhtluspool hoopis erinev. Tunnetasin kohe, et olen nagu võõras kohas – kuigi tegelikult naasin ju koju. Veider… Aga see läks üle, kohanesin.

Kas šokk tuli suhtlemises treenerite, kaasmängijate või klubijuhtidega?

Siin on treener palju karmikäelisem, pragamine käib asja juurde, käib pidev jõuline ja otsekohene juhendamine. Norras öeldi kah, aga palju harvemini. Seal eelistatakse rääkida nelja silma all, kutsutakse nii öelda kohvile. Ma ei väida, et üks on õige ja teine vale metoodika, selgitan lihtsalt erinevust.

Tähendab see, et Rüütli on otsekohese ütlemisega karm treener, mitte rahulik, nagu publikule võib paista?

Ta on oma jalgpallinägemuses väga kindel, ja see on loomulikult ainult hea. Kui miski ei meeldi, ütleb kohe kõigi kuuldes välja. Ükspuha, kas vanakestele või noortele. Selline kohtlemine paneb ka minusugust mõtlema ja liigutama. Levadias saan aru, et ei ole ma midagi vana ja teeneline.

Kas oli nii, et tegelikult tulid ju ikkagi koju vaikselt karjääri lõpetama?

No muidugi.

Aga kukkus välja nii, et «vaiksest tiksumisest» oli sinu ja terve klubi aasta väga kaugel. Teist räägiti ikka väga palju.

Poole teraga ei olegi võimalik jalgpalli mängida. Muidu petad iseennast ja teisi. Suur vahe, kas lihtsalt mängida või hästi mängida. Vähemalt mina tahtsin ja tahan hästi mängida, ikka täiega panna.

Olen kuulnud Aivar Pohlaku kriitikat korvpalliklubide suunas, et nemad vanakesi-eestlasi megapapiga koju tagasi meelitavad. Mina kuulun samasse pensionäride kategooriasse. Megapappi ma ei saa ja pingutan sama kõvasti kui nooremad. Miks ei või ma siis Eestis mängida?

Kumb mudel on sinu arvates õigem, kas Levadia selgelt tulemusele või Flora noorte kasvatamisele suunatud mudel?

Ma ei saa sellele küsimusele vastata, sest ma lihtsalt ei usu seda Flora meeste juttu. Kuidas saab tippklubi juht rääkida, et talle ei ole tulemus esmatähtis? See pole lihtsalt võimalik. Ja kui on, otsib ta lihtsalt vabandusi ja kõik. Kui Flora tahab olla Eesti jalgpalli liider, peab ta tahtma olla alati Eesti meister. Lihtne. Ja seda on vaja selgelt ja valjult välja öelda.

Kusjuures ma saan noorte kasvatamise vajalikkusest suurepäraselt aru. Aga tulemus peab Flora-sugusele klubile olema alati oluline. Kui noored ei suuda meistritiitlit tuua, pole laia kandepinna strateegia end järelikult õigustanud.

Sa pole ainuke ringiga Levadiasse jõudnud Flora kasvandik, kes on muutunud kasvatajaklubi suhtes üsna kriitilisteks. Mida see näitab?

Mul on jalgpall südames ja tegelikult läheb mulle korda, mis Floras ja kogu Eesti jalgpallis toimub. Mul ei ole Flora vastu mitte midagi, tõesti, absoluutselt mitte midagi! Praegu pean lihtsalt olema egoist ja tahtma, et Levadia tuleks meistriks.

Mulle ei meeldi Pohlaku jutt, nagu ainult tema valutaks nende asjade pärast südant. Ega kriitika pea tingimata olema mõeldud kellegi või millegi mahategemiseks. Tuleb olla lihtsalt julge ja mõtted välja ütelda.

Mis mõtetega sa jälgisid Flora ja Levadia tänavusi mitmeid platsiväliseid kätše?

Mulle ei meeldinud need. Näiteks viimast Pohlaku juttu, kui ta süüdistas Rüütlit mängu äraandmises, ma lihtsalt keeldun uskumast. Teatud määral peabki Flora ja Levadia vahel olema õhus elektrit, aga isiklikuks ei tasuks minna.

Kas seljataha jäi su pallurikarjääri parim hooaeg?

Kindlasti mitte. Parim oli kindlasti aasta 2002 Norra kõrgliigas. Aga Eestis mängitutest ilmselt küll, just kogu meeskonna suurt edu arvestades.

Kuidas suhtud kõike seda arvestades juttudesse, mis sobitavad sind Eestist märksa kõvematesse liigadesse?

Ah, ole nüüd, vaata vanust! Et Reali saada, peab ikka alla kolmekümne olema!

Kui ma tahtnuks jääda Norrasse, võinuks rahulikult jääda. Ei mingit probleemi, pakkumisi oli erinevaid, nii kõrg- kui ka esiliigast. Raudselt saaksin hakkama ka Taanis ja Rootsis. Aga mujale? Ei tea, ei hakkaks eriti torkima.

Miks otsustasid just nüüd otsad koomale tõmmata?

Koordinatsioonihäireid mul veel ei ole, aga iga sportlane tunnetab, mis ta sees toimub. Iga asi saab ükskord otsa, samas on iga meeldiva tegevusega lõpetamine emotsionaalselt raske. Aga kui hakkad väga pikalt venitama, ei tule sellest tavaliselt head nahka.

Kas täna kahetsed, et sõlmisid Levadiaga kahe-, mitte üheaastase lepingu?

Arvan millegipärast, et olen praegu seisus, kus saan valida, kas lõpetan või jätkan. Aga lepingu poole pealt lõpetamine ei tundu lihtsalt korrektne. Kokkuvõttes ei ole mul midagi selle vastu, et tulla veel üks kord Eesti meistriks.

Ja jõuda seekord siis Meistrite Liigas kolmandasse ringi.

Vaat selle peale palun ma küll kõigil realistiks jääda. Kui Levadia suudab tõesti teha kaks nii head hooaega järjest, siis on tegu ikka tõeliselt hea meeskonna ja treeneriga.

Mida su enda tulevik pärast lepingu ehk järgmise hooaja lõppu toob?

Algav hooaeg on mu viimane professionaalse jalgpallurina. Kui lepingut ei ole, ei saa ju edasi plaane teha. Et uus leping teenida, tuleb esmalt töö korralikult ära teha. Aga uue lepingu teenimine ei ole mu eesmärk. Kavatsen ülisuure tõenäosusega kõrvale astuda.

Julgen mürki võtta, et kui lõppenud aasta olnuks su lepingu viimane, pakkunuks Viktor Levada kohe uut.

Noh, ilmselt teinuks ta seda jah. Aga füüsiliselt läheb iga aastaga raskemaks. 35 on minu jaoks maagiline piir (Lemsalu saab 35 järgmise aasta novembris – toim). Siis, kurat võtaks, aitab küll! Et hakata sealt edasi venitama, peab olema supermotivatsioon ja juhtuma väike ime.

Kas see tähendab, et 45ne Margus Metstak on imemees?

Ma pole teda mängimas näinud, aga kui ta suudab endiselt meeskonnale kasulik olla, siis muidugi on. Kuigi ma millegipärast arvan, et jalgpall on korvpallist füüsiliselt veidi raskem mäng – tuleb puhkuseta 90 minutit järjest vastastega võidu joosta. Vutis on näiteid 40aastastest mängumeestest vähe. Vähemalt mina nende klubisse ei jõua.

Treeneritööst mõtled?

Ma ei ole seda veel üheselt otsustanud. Mõelnud olen: ega ma muidu Norras kaht esimest treenerikursust läbinuks. Teen paberid Eestis nii või naa lõpuni, omandan jalgpallialase kõrghariduse. Eks siis hiljem paistab, kas omandatut praktikas rakendan või mitte. Kohe kindlasti mitte.

Mis siis kohe tegema hakkad?

Võtan pausi, puhkan natuke, vaatan ringi. Lähen kursustele.

Kursused ei toida.

Seda muidugi. Järelikult teen midagi jalgpallivälist. Võimalusi on, nälga ma ei jää.

Ega sa pelga, et eelmine hooaeg pani Levadia meeskonna õlgadele tulevikuks liiga suure ootustekoorma?

Parem olgu kohustused kui Flora pingevaba süsteem. Meil on asi selge: meistritiitel on pidev eesmärk. Raudselt on oht olemas, et nooremad liiga pilvedesse läksid. Eks püüame nad siis treeneriga sealt alla tuua. Tegelikult ei tähenda üks minevikku jäänud hea aasta ju mitte midagi: hästi on vaja mängida nüüd ja praegu! Tuleb end nulli keerata ja jälle täiega algusest pihta hakata, muud retsepti ei ole.

Koondise peatreener Jelle Goes ütles hooaja kestel, et oleksid vääriline rahvusmeeskonna kandidaat, kui sa poleks paari aasta eest sellest aust loobunud. Kas said selle aasta jooksul koondise inimestelt signaali, et oleksid teretulnud tagasi?

Tõsiselt mitte, korra sõbranaljana küll. Mu naine ja tütar olid üht eurosarja mängu vaatamas ning seal lõõpinud Marko Kristal umbes nii: «Noh, mees mängib nii hästi, et vaja tagasi koondisse kutsuda!»

Mis sa vastanuks, kui mingi ime läbi kõne tulnuks?

Ikka ei. Pole enam mõtet.

Ütlen jumala objektiivselt: kui Raio Piiroja ja Andrei Stepanov on terved, siis ma ei saa mänguaega. Selles olen ma kindel. Nad on head mängijad, täiesti oma kohta väärt. Pealegi on nad minust palju nooremad. Koondises mängimine ei ole naljaasi. Olin lahkumist kaua seedinud ja langetasin otsuse väga õigel hetkel.

Tänaseks samuti mitu aastat Norras mänginud Piiroja on korduvalt ütelnud, et ei suudaks end Eesti liiga tühjade tribüünide ees kuidagi motiveerida. Näib, et sina suudad.

Arvan, et Raio on natuke ära hellitatud – Fredrikstadi kodumängul käib võrreldamatult rohkem rahvast. Eks elu näitab: vaatame, kas ta tuleb veel kunagi Eestisse mängima või mitte.

Minule ei tekita napp publik mingit probleemi. Mul tekib probleem hoopis siis, kui juhime vaheajale minnes 5:0. Ma ei suuda enam maksimumi anda, jumala ausalt ütlen seda. Ei suuda keskenduda, eriti veel, kui vastane tuleb poolaja jooksul kaks korda üle poole väljaku. Ründajatel on vähemalt midagi teha.

Aga ikkagi: kas midagi on valesti tehtud, et publik ei tule koduliiga mängudel tribüünidele?

Ei ole siin midagi valesti tehtud. Asjad ei muutu üleöö, esmalt peavad tekkima traditsioonid. Loomulikult loeb eriti palju, et klubi oleks konkreetselt kohalik: minupärast suuremates linnades kas või linnaosade järgi liigitatud nagu mujal maailmas. Ja siis peaks sel linnaosa klubil olema mõistagi seal linnaosas oma staadion. Rõhutan: räägin staadionist, mitte suvalisest aiaga ümbritsetud platsist. Olen kindel, et rahvast tuleks oluliselt rohkem. Aga Eesti ei ole veel nii kaugele jõudnud.

Levadia näiteks rendib praegu Kadrioru staadioni. See on okei lahendus, aga mitte ideaalvariant. Sama lugu TVMKga. Narvas on kõik eeldused olemas, vaja ainult plats ja tribüünid korda teha. Floral on ainsana korralik baas olemas.

Marek Lemsalu

Sündinud | 24. novembril 1972.

Pikkus ja kaal | 191 cm ja 91 kg.

Amet | Jalgpallur, keskkaitsja.

Eesti koondises | 83 mängu ja 3 väravat. Teatas loobumisest 2004. aasta septembris pärast MM-valikmängu Portugal – Eesti.

Klubid | Viljandi Tulevik, Tallinna FC Flora, FSV Mainz 05 (Saksamaa), Strømsgodset, Start, Bryne (kõik Norra) ja Tallinna FC Levadia.

Tänavu Eesti liigas | Tegi kaasa 33 mängus, lõi viis väravat, aitas Levadia Eesti meistriks ja valiti liiga parimaks mängijaks.

Levada peab Lemsalu klubi ajaloo kõige õnnestunumaks täienduseks

Kui Viktor Levadale öelda, et Marek Lemsalu kavatseb järgmise hooaja järel jalgpallisaapad varna riputada, ajab FC Levadia suur juht silmad suureks ja ütleb:

«See on mulle uudis. Väga üllatav. Kui tõesti nii läheb, tabab meeskonda valus kaotus. Mõtlesin, et kui ta lepingu lõpp lähemale jõuab, räägime kindlasti. Olen endiselt sama meelt: muidugi sooviksin, et ta võimalikult kaua Levadias jätkaks. Vaatame.»

Meenutades Lemsalu panust lõppenud hooajal, ei taha Levada kiidusõnad kuidagi lõppeda. «Marek oli vähemalt mulle tõeline avastus. Ma tõesti ei oodanud temalt sellist panust. UEFA sarja mängudes näitas ta tõelist Euroopa tipptaset. Julgen väita, et ta on Levadia seitsmeaastase ajaloo kõige õnnestunum täiendus.

Marek pole lihtsalt hea mängija, ta on eriti sümpaatne inimene ja loomupärane liider. Mõnele on kaptenipaela vaja, et end paremini tunda, aga Marek võitleb kaaslaste tunnustuse ise välja.»