Kümme juttu spordijuht Mati Margi kirevast elust (1)

«Minule iseloomustab Matit see, kuidas ta spordikomitee esimehena Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Spordi Keskliidu sündi juhtis, tajudes samas selgelt, et annab võimu käest,» räägib EOK praegune peasekretär Toomas Tõnise.

Mõne kuu eest Andrei Inešini treenerina maailmameistriks aidanud Mark kehitab hinnangut kuuldes õlgu: «Elu on veennud, et sport teeb varem läbi etapid, mille hiljem teeb suur poliitika. Sport sisaldab absoluutselt kõiki eluvaldkondi – kaubandust, meditsiini, ehitust ja nii edasi. Loomulikult ei teadnud ma 1984. aastal spordijuhiametit vastu võttes, et veel minu tööperioodil Nõukogude Liidust pääseme. Ainult Mart Laar teadis!»

Isu täis naernud, jätkab 65aastasena karutugevuse käepigistuse säilitanud mees: «Kuid me hakkasime esimesel võimalusel uue spordisüsteemi loomist õppima. Ametipostist tulenevalt pääsesin maailmas liikuma ja kontakte looma. Kutsusin töörühma olümpialiikumist tundva Gunnar Paali, jurist Tõnu Kõrda ja veel mõned isikud ning meie töö jõudis EOK taastamiseni Estonia kontserdisaalis. Kui keegi teisiti hindab, lasku käia!»

Mark kuulus NLKPsse ega saa iial loota täistunnustusele. Aga ta pole seda palunudki: «Tol ajal oli selge, et ROK ei lase meid ligi enne, kui saame iseseisvaks riigiks. Polnud mõtet tühja hüpata ja vastu rinda taguda. Aga on ju hea, et meil riigi iseseisvumise ajaks olümpiakomitee juba olemas oli! Tänu sellele pääsesime mõne kuuga Albertville´i olümpiale!»

Siinne kirjatöö ei pretendeeri Mati Margi ülistamisele ega mahategemisele. Loetav sündis nii, et ärgitasin Marki rääkima lugudest, mida ta kaasaegsetelt põgusalt kuulnud olen.

Kuidas Mark Rapla KEKis kukkunud kraanale noolt ehitas

«Kuuekümnendatel olin Rapla KEKi töödejuhataja, ehitasime KEKi-välistele tellijatele. Hommikuti kell seitse istusin GAZ 51 rooli, võtsin kasti ehitusmaterjale täis ja läksin objekte läbi sõitma. Kohila Paberivabriku elamu, Järlepa kalkunifarm, Männiku Silikaatbetooni instituudi elamud, Harju EPT elamu Laagris, Tallinna Taksopargi ujula Nissi lähedal Järveotsa järvel – ehitasime seda talvel läbi jää! Ja nii edasi. Päev lõppes pool kümme.

Tööjõudu värbasin ise. Näiteks panid ühed mehed Balti jaamas kenasti tunneliplaate. Rääkisin nad ära, et tulgu meile haltuurat tegema. Samuti hankisin naismaalrite brigaadi.

Kui hakkasime laenutatud tornkraanat paigaldama, jõudsime oskuste nappusele vaatamata peaaegu sihile. Aga siis kukkus kraana lihtsalt pikali. TPI labori kaasabil tegime uue terasest noole ja laenutaja ei saanud lõpuks arugi, et midagi juhtunud oleks.

Rapla KEKi töödejuhatajana sain kartmatu kombinaatori elukooli.»

Kuidas Mark Peeter Vehmi maailmameistriks sundis

«Ühel 1969. aasta hommikul kutsus Rapla KEKi peainsener Ilo Tomberg mu välja ja ütles, et keegi helistab Tallinnast, tahab mind tööle. Selgus, et Eesti laskuritel on vanemtreenerit vaja ja kellelegi tuli meelde, et leidub üks Mark, kes on paar korda Eesti meistriks tulnud.

Mul oli spordipisik alles ja pere tahtis hirmsasti Tallinna tagasi, niisiis kolisin 380rublaselt palgalt 140sele.

Eks sealgi juhtus imelikke asju. Näiteks jahilaskur Peeter Vehm oli 1966.–68. kaarrajal kolm korda Eesti meistriks tulnud, aga põdes aastaid mingit haigust. Võtsime ta 1971. aasta külmaks ajaks Krasnodari soojamaalaagrisse ja seal läks seis paremaks.

Liidu meistrivõistlused olid tulemas ja mul oli hoopis kaevikrajal üks mees puudu. Rääkisin Peetrile, et tee ära. Tema ajas vastu: ta pole kaevikut lasknud, tal pole kaevikrajaks püssi ja mis veel. Aga mul oli uss juba peas ja ma hankisin selle püssi. Peeter tuli medalile, pääses Liidu koondisse ja tuli 1973ndal – ikka kaevikrajal – maailmameistriks. Olin ta selleks sisuliselt sundinud.»

Kuidas Mark sõjaväe salajasi aparaate ja Miškasid hankis

«1975 kutsuti mind Tallinna olümpiaregati korralduskomiteesse, neil oli vaja inimest, kes tunneks nii ehitust, sporti kui kombineerimist. Võrreldes Rapla KEKiga oli see meistriklass. Võidakse öelda küll, et korraldasime punast olümpiat, aga selleta poleks Tallinnal Pirita teed, teletorni, Linnahalli, TOPi kompleksi ega Olümpia hotelli. Raha tuli Moskvast, aga eelarve oli ees nagu Raplaski…

Olümpiatule teekond, ühiselamute remont, Mikk Mikiveri lavastajaks kauplemine ja sada muud asja – viis aastat oli pea kombinatsioone nii täis, et ei saanud magada.

Nalja sai siis, kui avapidustused lähenesid. Käisin Moskvas sõjaväebaasist kaht tollast tehnikaimet ehk mingit projektsiooniaparaati toomas, mäletan salastatud objekti kohutavat lubade- ja okastraataedade süsteemi.

Lausa avamise eelõhtul avastati, et põhiolümpia avamisel Moskvas trallitasid karud, need maskoti-Miškad. Kuidas Tallinnas siis pole? Leidsime tantsuansambli Pähklipureja juhi Sveta Järvi, kelle varudes olid karukostüümid ja kelle juhtimisel karude tants järgmisel päeval ära tehti. Mikiveril olid pisarad silmis.»

Miks Mark pimedas autofurgoonis põhjapõtradega kohtus

«1981, kui olin juba Tallinna Kultuurivalitsuse juhataja, anti kaks ja pool aastat aega loomaaed Lasnamäe nõlvalt Veskimetsa kolida.

Kui uue loomaaia avamine lähenes, vedasime mitu päeva ja öid loomi. Direktor Mati Kaal juhtis loomade teelesaatmist ja mina koos tema asetäitjaga vastuvõtmist. Tiigrid, lõvid ja muud kiskjad saabusid muidugi eritranspordis, aga teistega oli öösiti jama. Tänapäevaseid sidevahendeid meil ju polnud.

Jõuab siis öösel suur auto Veskimetsa ja meil pole udustki aimu, kes sees on. Äkki panevad loomad jooksu, nagu ukse avame! Otsustasime, et poen ukse vahelt autosse. Pugesingi, teised lõid ukse selja tagant kinni. Hakkasin käsipidi kobama. Äkki sarved! Nojah, õnneks olid need põhjapõdra omad…

Öösel enne hommikust avamist, millel pidid osalema kõik vabariigi juhid, tegime loomaaias viimast ringkäiku. Kell pool kolm leidsime 15 meetrit pika ning kaks ja pool meetrit sügava kinniajamata veetrassi. Ekskavaator oli katki läinud ja juht jalga lasknud, aga üle kraavi poleks kõrged külalised loomaia kontorisse pääsenudki. Kühveldasime labidatega hommikuni, ka näiteks abilinnapea Tiit Nuudi oli kambas.»

Kuidas Moldova tulevane president Margi ametisse määras

«Spordijuhtimise võimuvõitlustest ei teadnud ma midagi ja kui ühel päeval 1984 pakuti ENSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee esimehe kohta, vastasin lolli peaga jaatavalt. Juba järgmisel hommikul tuli Moskvas NLKP Keskkomitees kinnitamisel olla.

Ideoloogiaosakonnas vaatas Pjotr Lutšinski mind läbitungival pilgul ja esitas karme küsimusi. Hiljem sain teada, kui paljud olid ses kabinetis nullitud. Minu ankeet oli puhas vist seetõttu, et olin kunagi KGB süüdistusest vabanenud. 1975 taheti nimelt teada, miks ma aastate eest varjasin, et mu naise isa teenis Saksa sõjaväes, aga nüüd olen selle fakti ankeeti kandnud. Võisin naerdes vastata, et võtsin vahepeal uue naise.

1994 istusin Lillehammeri olümpia VIP-tribüünil, kui paar kohta kaugemal istuva venelasega teineteist ära tundsime – ta oli Lutšinski. Kuni klaasi konjaki taga olime, sain teada, et Lutšinski oli jõudnud olla Aserbaidžaanis kompartei esimene sekretär ja töötab nüüd iseseisva Moldova Vabariigi presidendina.»

Kuidas Mark nõukogude meremeeste mundriau rüvetas

«NSV Liidu noorte talispordimängudel Murmanskis 1985 kutsuti liiduvabariikide spordijuhid aatomiallveelaevale külla ja kingiti igaühele madrusesärk. Kange külma peletamiseks panin oma jao päevasärgi alla ja see paistis kaelusest kellelegi silma.

Nädal hiljem tuli mu lauale väidetavalt meie endi spordikomitee töötajate EKP-le, ENSV Ministrite Nõukogule ja teab veel kellele saadetud kiri, milles kirjeldati, kuidas Mati Mark rüvetas nõukogude meremeeste mundriau ning paluti see pätt ja kaabakas ametist kõrvaldada. Võtsin siis kollektiivi kokku ja palusin neil, kes kirja saatsid, püsti tõusta. Keegi ei tõusnud, mispeale mindi naerdes laiali.»

Kuidas Mark Nõukogude Liidu spordijuhi oimetuks rääkis

«Kaheksakümnendate lõpul mõtlesime välja Balti Mere Mängud, aga hea läbisaamine kapitalimaadega ei tulnud Moskvas veel kõne allagi ning Moskva nõusolekuta ei tahtnud Norra ja Rootsi taolised riigid kampa tulla.

Istusin rongi ja sõitsin Moskvasse, Kehakultuuri- ja Spordikomiteesse. Pealik Marat Gramovit polnud kohal, küll aga tema asetäitja Leonid Dratševski. Maandusin tema kabinetti ja ütlesin, et tahan ühele ideele kooskõlastust. Pärast idee kuulamist visanuks ta mu kohe välja, aga me olime vanad tuttavad ja ma teatasin otsekohe, et ei lahku siit allkirjata.

Vaidlesime, ta helistas partei keskkomiteesse.

Kohtumise neljandal tunnil kutsus ta sekretäri ja käskis: «Kirjuta üles, mis sellel mehel siin öelda on!» Dikteerisin ilusa kirja, kui tähtsad on regionaalne sport ja rahvaste sõprus. Näost valgena kirjutas Dratševski paberile alla ja viskas üle laua: «Nähh, võta siis!»

Dratševski sai must lahti ja meil olid nädalaga kõigi mängudele kutsutute jaatused käes.»

Kuidas Mark Euroopa laskespordiliidus pettuse paljastas

«1989. aastaks olin N. Liidu Laskespordiföderatsiooni asepresident ja venelased tahtsid mind sokutada samale kohale Euroopa konföderatsioonis. Zagrebi istungil valiti kõigepealt rootslane Björn Schullström presidendiks. Kohvipausi ajal tuli ta minu juurde ja ütles, et ärgu ma solvugu, aga ta ei nägevat mul asepresidendiks saamise šanssi.

Et mind ometi valiti, sel on minu meelest selge põhjus. Nimelt oli salajast hääletust korraldanud ekspresident rumeenlane Gavrila Barani kirjutanud iga ankeedi ülanurka väikese numbri, et pärast hääletajate meelsust kindlaks teha. Just mina avastasin selle. Tõusin püsti ja ütlesin kõigile, et teeme tillukese liigutuse: rebime selle nurga ära.»

Kuidas Mark Zagrebis kartulikottidega raha tassis

«Zagrebi EMil 1989 juhtisin NSV Liidu delegatsiooni. Moskvast anti kulude tasumiseks kaasa reisitšekk 36 000 dollarile. Läksin sellega ühte ja teise panka, kõik raputavad pead. Läksin siis keskpanka ja aimasin varsti, et leti taha tassitavates kartulikottides on minu raha. Mercedes-takso pakiruum sai täis ja minu Novotelitoa riidekapp samuti.

Laguneva Jugoslaavia inflatsioonist puretud raha oli nii odav, et pudel lihtsat õlut maksis 36 000 dinaari.

1968. aasta olümpiavõitja, hilisem treener Jevgeni Petrov tuli õpetama, et ärgu ma raha toas küll hoidku, all fuajees olevat kenad väikesed seifid. Avasin kapi.

Lõpuks jäi raha niipalju üle, et lennukis maksin pagasi ülekaalu eest. Moskvas nõudis raamatupidamine, et raha tagastamisel tuleb iga kupüüri number avaldusse kirjutada. Saatsin nad sinna, kuhu kõik lolluste rääkijad olen saatnud, ja läksin Tallinna rongile.»

Miks Mark enam kõrget treenerikvalifikatsiooni ei taha

«Kui kõik treenerid pidid hiljuti kvalifikatsioonitunnistust taotlema, otsustasime Laskurliidu praeguse peadirektori Meelis Loidiga, et mul on kuulsaid õpilasi olnud terve hulk ja et ma esitan taotluse maksimaalse viienda kategooria tunnistuse saamiseks.

Kvalifikatsioonikomisjoni esimees Kristjan Port küsis, kas ma ei arva, et aastatega kaovad kogemused. Mina vastasin, et aastatega need just tekivad, aga mulle määrati ikkagi neljas kategooria.

Nojah, kaks kuud hiljem tuli Inešin maailmameistriks. Siis sakutati varrukast ja öeldi, et kirjutagu ma uus avaldus. No kurat, ei kirjuta! Mis mul asja, mitmes kategooria mul on! See on nende asi.

Minu asi on uue põhitöö kõrvalt Inešinile kõik võimalused tagada ja talle eesti keeles suhtlemise vajadust selgitada, tõlkida eesti keelde 500 lehekülge laskespordi rahvusvahelisi määrusi, osaleda Soomes Vierumäki spordikeskuse laskehalli rajamises ja teha muud mõistlikku.»

Kauaaegne spordijuht Mati Mark

Sündinud | 9. märtsil 1941.

Perekond | abielus, kolm poega ja tütar.

Haridus | 1960 lõpetas Tallinna Ehitustehnikumi (tsiviil- ja tööstusehitus) ja 1978 Tallinna Pedagoogilise Instituudi (kehaline kasvatus).

Ametiredel | 1960 Remondi- ja ehitusvalitsuse tööline, 1960-63 Nõukogude Armee. 1963-64 ÕV Baltika ja 1964-65 MEV Standard ehitus- ja remondigrupi juht, 1965-66 Rapla KEKi põllumajandusehitiste projekteerija, 1966-67 Raikküla Eriinternaatkooli kehalise kasvatuse õpetaja, 1967-69 Rapla KEKi töödejuhataja, 1969-75 ENSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee laskespordi vanemtreener, 1975-79 Tallinna olümpia purjeregati ettevalmistamise osakonna juhataja, 1979-80 korralduskomitee «Olümpia 80» Tallinna Valitsuse asejuhataja, 1980-81 Tallinna Kaubastute Valitsuse juhataja asetäitja, 1981-84 Tallinna Kultuurivalitsuse juhataja; 1984-90 ENSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee esimees, 1990-96 Spordiameti peadirektor, 1997-98 kultuuriministeeriumi spordiosakonna juhataja, 1998-2000 AS Korea Auto tegevdirektor, 2000-02 OÜ BaltoScandia Tours juhatuse esimees, 2002-04 Harju Maavalitsuse peaspetsialist, 2004-06 Harju Maavalitsuse rahandusosakonna juhataja, 2006-… Harju Maavalitsuse siseauditi osakonna juhataja.

Valik ühiskondlikke ameteid | Tartu Maratoni korralduskomitee esimees, N. Liidu Olümpiakomitee liige ja Laskespordiföderatsiooni asepresident, Euroopa Laskespordikonföderatsiooni asepresident 1989-2001 ja 2005-…, Eesti Olümpiakomitee liige, Eesti Laskurliidu president ja peasekretär, N. Liidu ja Eesti delegatsiooni juht paljudel suurvõistlustel, paljude suurvõistluste žürii liige.

Valik autasusid ja au-nimetusi | Eesti meister väikepüssiharjutuses 60 lasku lamades (1963-64), meistersportlane (1963), Eesti NSV teeneline treener (1973), Honorary Award from the desk of Chairman of President´s Council on Physical Fitness and Sports Washington, D.C (1986), Suomen Liikuntakultuurin ja Urheilun Ansioristi (1992), rahvusvahelise A-litsentsiga laskekohtunik (1994), Kaitseliidu Eriklassi Teenetemedal (2005), Eesti Kaitseväe Eriteenete Rist (2006).

Värske edu treenerina | Andrei Inešin tuli maailmameistriks ja valmistub viiendaks olümpiaks, pilet taskus.