Päikesepoiss Urmas Välbe: «Mul on stressid nagu kõigil teistelgi.» (9)

Kui Urmas Välbe (40) Teseros Tour de Ski pressikeskuses istet võtab ja jututeemast kuuleb, kargab ta püsti, justkui hakkaks jalga laskma. Teeb tola nagu ikka.

Välbe istub tagasi ja sügab kukalt. Tõsineb. «Mu pealispind on kõva, sest teisiti ei saaks. Aga seespool on mul probleemid ja stressid nagu kõigil teistelgi,» ütleb ta. «Üks stress painab praegugi.»

Välbe püsib poolteist tundi harjumatult tõsisena. Viskab küll sekka kildu, aga ei pööra räägitavat harjumispäraselt naljaks.

Painavad töö üksluisus ja halvenev suusasõiduvorm

Mis sind praegu vaevab?

Suusahooldamise rutiin viskab üle! 20 päeva järjest boks püsti ja boks maha, määre alla ja määre maha, kotid bussi ja kotid maha.

Tuhin vaibub. Vananed. Sõiduvorm langeb, sest vana põhi kaob alt, aga uut pole aega ehitada. Ei jõua niipalju suusatada, kui vaja oleks. Ja kui aega leiadki, siis pole muidu sõiduvõimalust. Sõita ei lastud Münchenis ega Asiagos. Töllerdasime niisama ringi. Hea, et siin Val di Fiemmes mõneks tunniks suuskadele sain, viimati juhtus see kolm nädalat tagasi La Clusaz´s.

Palju hooldemees trenni peaks tegema, et testisõitudeks vajalikus vormis olla?

Oi, palju! Oleme tegelikult praegugi maailmatasemel, aga viis aastat tagasi olin keskmisest tasemest kõvasti üle. Tagasiminek tekitab stressi, masendust. Olen maksimalist, kes peab tõeks võtma, et ta nooremaks ei lähe.

Suvel peaks sinu ametis mehel trennivõimalusi ometi jätkuma.

Jah, suvedega on hästi. Iga päev sõidan paar tundi maastikuratast ja võistlen nii tihti kui võimalik.

Aga tulemused, kurat, läksid viimasel suvel alla. Panin juuni lõpul trennis kapitaalse kägara. Rattapedaal jäi kiirel laskumisel kännu taha kinni. Maandusin paremale küljele ja seljale. Hinge lõi nii kinni, et tükk aega ainult kääksusin. Luud jäid terveks, aga põrutus oli kõva. Kuu aega ei saanud õieti magada. Külge pöörata oli võimatu, voodist tõusta raske. Treenimist valu õnneks eriti ei seganud.

Paari aasta eest piinasid sind salapärased tasakaaluhäired. Kas haiguse põhjus leiti üles?

Ei leitud, aga küllap ma ikka üle oma varju lennata püüdsin. Rattarenniks oli vähe aega, aga võistlusi tohutult. Äkki lõi bloki ette, haigus tuli nagu lambist. Ma ei seisnud korralikult püstigi. Arstid soovitasid küüslauku süüa ja treeninguid kergemalt võtta.

Kas sa olid suusatajana kohe andekas?

Ole nüüd! Ma jooksin täitsa hästi, aga murdmaasuusk ei huvitanud mind üldse. Tahtsin mäesuusatamist. Treener Tõnu Pääsuke siis rääkis Mustamäel, et tule meile, meie teeme kõike.

Trennis pandi mind kohe pikka maad jooksma. Milleks mäesuusatajale pikamaajooks? Pettusin ja lahkusin.

Järgmisel, 1981. aasta sügisel, kui olin 14, otsis treener Karl Lont mu nähtud jooksu põhjal üles ja kutsus enda juurde harjutama. Ta tabas hetke. Olin just aru saamas, et hakkan pätiks kätte minema – teen koolist poppi ja ronin kahtlaste sõprade eeskujul vanalinna müüridel. Läksin trenni.

Ja tulemused?

Need tulid pisitasa. 1982 sain Eesti noorte talimängudel teatepronksi. 1983 pääsesin Eesti noortekoondisse ja 1984 Liidu noorte esikümnesse. 1985 moodustati Venemaal tulevikulootustest eksperimentaalgrupp. Massööri meil polnud, aga masseerisime end nähtu põhjal ise. Tahtmine oli kõva, lootused piiritud.

Ometi ei tulnud sinust tõelist tippmeest.

Ei tulnud jah. Siin on kaks teineteisega seotud põhjust.

Esiteks: Dünamo üleliidulises koondises ja N. Liidu koondises ei lastud ise mõelda. Kui mul kurk kipitas, tuli trenni minna. Vegard Ulvang viskas samas olukorras jalad seinale. Ka mina pidanuks trennid paariks päevaks tagasi tõmbama ja aure sisse hingama. Aga ei. «No kuule, Urmas! Mis mees sa oled, kui ei treeni? Meil on ukse taga seitse venda, kes tahavad tööd teha…» rääkisid treenerid.

Ja ma läksin, lõhkudes aina enam oma olematut immuunsussüsteemi.

Teine põhjus…

Teine põhjus olin ma ise. Järgisin jäika poliitikat, et pean treenima ja kogu moos. Treenisin end pidevalt üle, isegi laagriväliselt. Põikpäiselt mõtlesin, et kui Vladimir Smirnov ja Aleksei Prokurorov panevad täiega, siis kuidas võiksin ma neid võita, kui sama palju ei treeni.

Ma ei õppinud oma tugevatest külgedest. Enne talve 1988/89 loivasin üksi Otepää küngastel. Matkasin, kepid käes. Tulin ületrennist välja ja jõudsin Liidu koondisse. Võitsin Prokurorovit. Võimalused laienesid, Lääs avas uksed.

Ja sina treenisid taas üle?

Just. Pidanuks mõistma, et sõidan hästi, kui olen pärast tugevaid treeninguid nädala puhanud, kas või rongis loksunud. Pidanuks mõistma, et olen looduse poolt ülikiire ja vajan aeglasi trenne, olgu pikki või lühikesi.

Ei, mina tegin kiirelt ja palju! Mati Alaver küsis kahtlevalt, kas ma ikka pean Tehvandi tõusust aina ühel jalal üles hüppama, ehk kõnniks vahelduseks. Mina vastu, et siis ma kõnnin ju talvel suuskadel kah.

Suvel olin nii kõva, et võitsin Hollandis ülekaalukalt Euroopa rullimeistrivõistlused. Kuid järgnenud talvel ei teinud ma pärissuuskadel ühtki korralikku starti, ületreening oli totaalne. Keha kuumas. Põletikud. Palavikud. Kurguvalu. Hea veel, et organism selliste haigustega piduri ette lõi. Muidu treeninuks ma südame seisma. Meil oli üks vend, Kassirski, kes trennis kokku kukkus. Ilmselt infarktiga. Tänaseks on Kassirski surnud.

Ajakirjanikele sai tuntuks su lause «Purakas on sees, aga ei tule välja.» Millal sa mõistsid, et purakas jääbki sisse?

1995. aastal tundsin, et olen juba enne starte täiesti lääbakil. Miks ma sinna üldse ronin? Ehk tulnuks aasta vahele jätta, aga kui oled end nii kaua lammutanud, ei pruugi aastasest ülesehitustööst piisata. Finito, ütlesin endale.

Hingele oli loobumine jube lugu. Tänan lausa jumalat, et leidsin samal suvel mägiratta kui väljundi, mis lubas end ikka sportlasena tunda. Ehk püüdnuks ma suusatamisse tagasi tulla, aga bike´i tõmme oli nii kõva, et ma ei suutnud suusatamise imitatsiooniharjutusi hüppama minna.

Ei seganud Leenat, kui too teisega jalga laskis

Sinu spordikarjääri mahtus kõmuline abiellumine hiljem kõigi aegade üheks parimaks suusatajaks tõusnud Jelena Välbe-Trubitsõnaga. Mahtusid ka poeg Franzi sünd ja abielulahutus. Tormakas värk?

Nojah. Tutvusime lähemalt 1986. aastal Liidu juunioride koondise laagris Otepääl. Siis olime koos Ida-Saksamaal laagris. Õppisime koos armastamist. Poeg sündis sügisel 1987, suvel olime seetõttu abiellunud.

Nii et Leena tuli juunioride maailmameistriks juba rasedana?

Jah, nii see oli.

Mis sa Leenas leidsid?

Ta oli sümpaatselt aktiivne inimene nii spordis kui muus elus. Tulesäde. Ta ei jokutanud otsustamisega – jälle nii spordis kui muus elus. Üsna tüüpiline venelanna.

Leenal oli suur kõht ees, kui Eesti spordibossid küsisid talt, mis nüüd saab. «Midagi ei saa,» vastas Leena. «Hakkan treenima ja tulen maailmameistriks. Ma ei liiguta näppugi selle nimel, et olla maailma teine.»

Bossid tahtsid teada, kas Leena hakkab Eesti eest võistlema. Leena lubas tulla, kui korter antakse. Kõheldi. Sünnitagu enne ära ja hakaku treenima, siis vaatame. No selline asi viskas Leenal küll ära.

Tekitas see stressi ka, et sa ise pole veel keegi, aga su naine on maailma parimaid?

Muidugi tekitas. Tahtnuks hoopis ise olla parim! Või et mõlemad oleksime…

Kus te Leenaga elasite?

Seal, kus kotid maha panime. Suvel Otepääl Pentagonis. Sügiseti ja kevadeti Leena sünnipaigas Magadanis, kus toimusid esimese ja viimase lume laagrid. Vahel Tallinnas Lasnamäel, kuhu saime korteri. Või Moskvas. Või muudes Liidu koondise laagrites.

Ja Franz?

Suvel oli meiega Otepääl. Muul ajal vanaemade-vanaisade juures. Leena emaga käis ta Musta mere ääres puhkamas. Ei hullu, kõigi Venemaa tippsuusatajate lapsed elasid umbes sedasi.

Lahku läksite…

See oli 1991, kui Leena teise leidis.

Kohe Nikolai Zimjatovi, neljakordse olümpiavõitja?

Minu teada küll.

Püüdsid sa olukorda päästa?

Ei. Meil on vaba maailm ja ma suhtun sellistesse asjadesse sõbralikult. Ma ei taha kellegi õnne peeti keerata.

Lahutasime alles 1997. Varem polnud selleks aega ega vajadust.

Uus elu: Pille ja Vibeke ootavad kodus

Millal tänane elukaaslane Pille su ellu tekkis?

1993. Ta elas sealtpeale veel viis aastat Norras, õppis norra ja prantsuse keelt ning Euroopa õigusi, töötas Eesti saatkonnas. Selle aja jooksul magasime kaisus siis, kui kokku saime. Ühise katuse alla kolisime 1998.

Kui palju erineb kooselu Pillega abielust Leenaga?

Leena sõitis aina maailma mööda ringi, aga Piltsu ootab mind koos Vibekesega kodus. Selles mõttes on elu rahulikum – kui minu suunast vaadata. Ise olen viis kuud aastast ikkagi suusatamisega seotud.

Aga mulle tundub, et kooselule on sedagi aega vaja, see lisab vürtsi. Kui ma kogu aeg kodus oleks, jääksid paljud rõõmuhetked ehk märkamatuks.

Visa Alaver lihtsalt rääkis Välbe suusahooldajaks

Mil moel sa Eesti hooldetiimi sattusid?

Jaanuaris 1999, kui Otepääl toimus MK, kutsus Mati Alaver mu appi määret testima. Minu meelest ei tulnud sest asjast head nahka, aga varsti pärast Otepääd helistas Mati ja kutsus mu Ramsau MMile.

Vastasin, et unustagu ära, mina olen laagris ning valmistun Tartu Maratoniks ja Vasaloppetiks. Lootused olid kõvad, tulin ju eelmisel Tartu Maratonil kolmandaks.

Nojah, pärast Mati kõnet hakkasin mõtlema, et ehk kuupäevad ikkagi klapivad…

Õnneks helistas Mati uuesti ja ütles, et kuule, me teeme sulle päevaraha kah – varem oli jutt vaid sõidust ja söögist. Vastasin, et kama päevarahaga, aga teeme nii, et ma saan osaleda mõlemal tähtsal maratonil. Saimegi kuupäevad sedasi klappima, et sõitsin Tartu Maratonilt otse Ramsausse.

Ise arutlesin pärast Mati komposteerivat juttu nii: Ramsaus saan Vasaloppetiks mäestikutingimustes valmistuda, lisaks antakse seal süüa ja makstakse palka; ma peaks ju loll olema, kui keelduks.

Ramsauni käis jutt vaid MMist, kuid seal said poisid häid tulemusi ja kevadel kutsus Mati mu loodavasse tiimi.

Millega sa 1995. aastast Ramsauni hinge sees hoidsid?

Ohhoo, ma olin ju elukutseline mägirattur! Võitsin mõne televiisori ja…

Mul olid mõned head investeeringud. Näiteks suusatasin kevadel 1996 Soomes Kultapullo Kisätel välja suvila. Panin saadud raha kasvama. Peale selle elasin ju vanemate juures…

Polnud stressi, et sina, täismees, oled vanemate kaelas?

Väike stress ikka oli. Loomulikult piinas mind, et ma ei tee tööd, vaid üksnes mõnusalt sporti.

Mõtted Eesti medalitest ravivad hinge ja ihu

Kui jutt kord stressi ümber tiirleb, siis veel üks küsimus. Palju piinab õhtul ja öösel teadmine, et uuel hommikul sõltub sinu töö õnnestumisest või ebaõnnestumisest Eesti suusatajate etteaste?

Jah, siin on stressi koht, sest mängus on medalid ja miljonid. Aga nii huvitav, kui see ka pole, ma ei tunne stressi.

Kui ise suusatasin, olin kehva tulemuse võimalusest mures, ei maganud ööd otsa. Nüüd lähen magama olümpiarahus: küll hommik näitab.

Üks. Lootus poistele on nii kõva, et tunnen end suures mängus mutrikesena – küll nad igal suusal ära teevad.

Kaks. Andrus Veerpalu tuleb olümpial starti nagu, alustaks trenni või Kolga-Jaani võistlust. Kus mu number on? Ahjaa, jäi vist hotelli…

Sügab kukalt ja hakkab suusakeppe otsima. Tema pealt näed, et kui tahad spordist rõõmu tunda, pead asju lõdvalt võtma.

Ometi rääkisid hakatuseks tapvast rutiinist.

Rääkisin, ja nii on. Oleme palju kodunt ära, tervis on jõhkrast tööst nässus ja see ajab enesetunde kehvaks. Kehv enesetunne jälle masendab, sest ma tean, kui hea on terve olla.

Siis mõtlen, kui hästi meil läheb. Iga medal annab emotsioone, toob pisara silma ja leiva lauale. Annab Veerpalule ja Maele raha, millega meile maksta.

Lähen mõttega edasi. Me ei saa ju veel aru, kui hästi meil läinud on, millega me hakkama oleme saanud! Pikemat aega maailma absoluutses tipus! Ülifantastiline!

Ning äkki tunnen, et paha stressituju kaob ja see pagana nohu… Seda nohu ju õieti polegi!

Urmas Välbe

Sündinud: 8. novembril 1966 Antslas.

Haridus: Tallinna 10. keskkool.

Perekond: abielust Jelenaga on sündinud poeg Franz (20), kooselust Pillega tütar Vibeke (aasta ja 7 kuud).

Treenerid: Karl Lont, Pavel Koltšin, Hain Kinks, Mati Alaver.

Olümpia: 28. koht 10 km klassikas , 33. koht 30 km klassikas ja 10. koht 4x10 km teatesõidus 1992.

Rullsuusa EM: individuaalne 28 km kuld ja meeskondlik pronks 1992.

N. Liidu meistrivõistlused: 4x10 km hõbe 1989 ja 1990.

Eesti meistrivõistlused: murdmaal 11 kulda, 3 hõbedat ja 7 pronksi, mäesuusatamises 1 pronks, mägijalgrattal 2 pronksi; lisaks on palju kordi võitnud Eesti rulluisutamise karikasarja.

Neli ülistuskõnet

Jelena kahetseb Urmase juurest lahkumist

«Urmas on tohutult sümpaatne, ta on sõber tänaseni. Kui mul abi on vaja, piisab telefonikõnest. Tal on nii hea süda, nii hea hing,» õhkab eksabikaasa Jelena Välbe.

«Kõik teavad, et meie lahkumineku põhjustasin mina. Tegin noorusrumaluse. Urmas mõistis mind ja hoolitseb selle eest, et me oleme veel praegugi veidi nagu ühine pere.

Urmasel polnud vigu. Kui saaksin ajaloo käiku pöörata, elaksin Urmasega senimaani õnnelikult koos.»

Ema usaldab poeg Franzi noomimise isale

«Elan praegu Venemaal, õpin Moskva Sotsiaalülikoolis haldusjuhtimist. Aga tulevikus tahaksin vist pigem Eestis elada. Isa soovitab seda,» räägib Jelena ja Urmas Välbe 20aastane poeg Franz.

«Olen suviti ikka Otepääl olnud ja seal isaga palju suhelnud. Ütlen nii, et ta on maailma parim isa. Emagi teab, kui kõrgelt ma isa sõna hindan. Kui ma midagi valesti teen, helistab ema isale ja isa kutsub mu siis korrale.»

Pille aitas koondist, kuhu kuulus vaid Urmas

«Urmas on ilus, tark ja hea. Kõige parem. Ta võlus mu oma vahetu olemisega ära Holmenkolleni mängudel 1993,» räägib tänane elukaaslane Pille.

«Kevadel selgus siis äkki, et Eesti rullsuusatiim ei saa Prantsusmaal prantsuse keelt oskava atašeeta hakkama. Mind paluti appi ja sain teada, et tiimis on üks sportlane – Urmas Välbe. Tiirutasime kahekesi mööda Prantsusmaad ja jäimegi kokku.»

Pisitütar Vibeke õppis toas suusatama

Pille ja Urmase tütar Vibeke on aasta ja seitse kuud vana, kuid käis sügisel juba isaga Olose laagris suusatamas.

«Kui Urmas pere juures on, tegeleb ta Vibekesega kogu aeg. Urmasel on tohutult jaksu ja energiat, ta ei vihastu iial. Temaga on lust koos olla nii minul kui lapsel,» tunnustab Pille. «Novembris õpetas Urmas Vibekest Olosel suusatama. Algul tatsas tüdruk suuskadega toas, siis läks isaga rajale. Teised naersid ja välklambid sähvisid, aga nemad olid uhkust täis.»

Vibeke teeb ema jutu taustaks isa õpetatud rütmilise suusatamise häält: «Tšahh, tšahh, tšahh!»