Kaido Kaaberma: kuulus lause – neljas koht on jama – tuleks patenteerida (1)

Kaaberma mäletab seda intervjuud hästi. «Jään kindlaks, et neljas koht ongi jama. Hiljem on minu lauset meelde tuletatud, kui keegi Eesti omadest olümpial neljandaks tuli. Tuleks vist lause patenteerida,» muigas Kaaberma.

Tookord arvati intervjuu põhjal, et Kaaberma oli Barcelonast saabudes kergelt alkoholi mõju all. «Põhimõtteliselt ütleksin: ma ei kommentaari. Lennukis šampust pakuti. Kes võttis rohkem, kes vähem ja kes üldse mitte, aga enamat ma ei lisa.»

Eesti iseseisvus tuli Kaaberma jaoks liiga vara

Barcelona oli üle pika aja esimene suveolümpia, kuhu Eesti pääses iseseisva riigina. Oled Eesti spordis üks viimaseid mohikaanlasi, kes sai tuleristsed NSV Liidu koondises.

Kolm aastat kuulusin juunioride koondisse ning 1990. ja 1991. aastal täiskasvanute koondisse. Laagrites sai pidevalt käidud.

Teine vehkleja Andrus Kajak on öelnud, et talle ei jäänud NSV Liidu laagritest ühtki head mälestust ega saanud ta mahvist mingit kasu.

Sain tugeva põhja alla ja ilma selleta olnuks tippu raske jõuda. Mitte nagu meil praegu põlve otsas nikerdades. Füüsilist koormust ei saanud me nii palju kui maratonijooksjad, aga maht oli suur – kaks-kolm trenni päevas, millega sai tehnika kindlalt paika. Võib-olla ülekoormus mõnele ei sobinud, aga mind ta ei häirinud. Kui läks liiga hulluks, sai viilitud ka.

Eesti iseseisvus tuli paljudele ootamatult. Küllap mõtlesid sinagi esmajoones pääsust NSV Liidu koondisse?

Põhimõtteliselt küll. Kui võtta isiklikust seisukohast – jah, loomulikult tahtsin Eesti iseseisvust –, siis olin Barcelona olümpiaks välja võidelnud koha NSV Liidu meeskonnas. Medal, võib-olla olümpiavõit läks kaduma. Minuta tuli ühendatud võistkond pronksile. Oleks võitnud, saaksin praegu eluaegset stipendiumi. Imelik öelda, aga minu jaoks võinuks iseseisvus tulla aasta hiljem.

Eestiga sain Barcelonas ainult individuaalselt kaasa teha, polnud raha ega sparringupartnereid. Neljas koht tuli vanast rasvast. Olümpiakomitee eraldas mulle tuhat dollarit, et mine ja võistle. Tõesti, tollases Eestis tähendas tuhat dollarit rohkem kui praegu, ent lennupiletid ja hotellid maksid sama palju kui nüüd. Ja näe, selle tuhande dollariga sain neljanda koha. Kuigi 1991. aastal leidsin Soomest ühe sponsori ja Haapsalu õmblusvabrik Sulev toetas. Rasked ajad, aga elasime üle.

Pidasin eelmise küsimusega silmas ka seda, et tõenäoliselt sa iseseisvumise võimalusele Liidu koondise ajal siiski mõtlesid?

Meil tekkis vaidlusi, kus küsiti, et mis iseseisvusest ja vabadusest me Eestis räägime? Siis lugesin neile NSV Liidu hümni, kus on sõnad «sojuz nerušimõh respublik svobodnõh» (Eesti keeles «vabade riikide murdmatu liit»). Et milles küsimus? Mis eraldumine, kui ongi vabad riigid.

Käisid kolmel olümpial ning seis oli iga kord erinev. Atlantas lootis Eesti delegatsioon vehklejailt medalit. Siis tuli suur põrumine Sydneys. Kas kaks viimast käiku jäävad miinuspoolele?

Atlantas polnud medal kaugel. Kaotasin veerandfinaalis eduseisult kuubalasele ning jäin seitsmendaks. Ettevalmistus oli parem – 1995 tulid olümpiakomitee rahad taha. Härra Tiit Nuudi juhtimisel pandi süsteem paika, ta töötas sponsorprogrammi välja. Sydney polnud katastroof, aga me ei näidanud lihtsalt loodetud tulemust. Vehklemine on kord selline, et saad ühe kaotuse ja sõidad koju. Kuigi vorm oli mul väga hea, olin maailma reitingus kolmas.

Õiglast rahastamissüsteemi andis oodata

Eesti rahva seas on paljude teiste alade tegijad tuntumad kui Kaido Kaaberma. Kas ei teki mõtet kui mitte vale ala valimisest, siis vähemalt tõrjutusest?

Teiste alade tegijatega ma ei taha ennast võrrelda. Küll ütleksin, et minu tipus olemise ajal oli preemiate maksmise süsteem arusaamatu. Kõik riigialamad peaksid olema ühe pulga peal. Kui Eesti pole just välja töötanud süsteemi, et raha makstakse vastavalt ala populaarsusele, siis ei tohiks medalil ja medalil vahet olla. Mis tehti Erki Noolega? Ei antud kulla eest preemiat. Aga kellelegi teisele anti. 2002 tulime MM-il meeskondlikult hõbedale ega saanud sentigi. Proua kultuuriminister ütles, et premeerime ainult kulla eest. Aasta varem või hiljem oleksime saanud. Vanasti vaadati nägude järgi, nüüd vähemalt on kindel süsteem välja töötatud. Sõltub ka sellest, kes on võimu juures. Kui härra Savi on Reformierakonna üks liidreid, siis suusatamisele peab andma.

Küsimuse mõte oli selles, et istud praegu siin Roi kontoris, aga kui sind kõrvutada näiteks Jaak Maega, siis temal pole vajadust tööl käia.

Mael on siiski olümpiapronks. Kuigi samas võtab vehklemise meistrivõistlustest osa 40 meest, aga suusatajaid on palju vähem. Tegelikult istun alles kolmandat aastat. Mae on täisproff, aga ma pole kaua aega tulemust näidanud. Kui ise tipptasemel tegin, olin ka proff. Ehkki omal ajal öeldi, et NSV Liidus pole proffe, vaid on päev läbi harjutajad. Sai siit-sealt nihverdatud ning stipendium määrati ka.

Karjääri jooksul oli sul palju tõuse-langusi. Kas oskad öelda, millal olid elu parimas vormis?

Tundub, et hooajal 1999-2000, kui tõusin maailma kolmandaks. Kahjuks vajus lõpp ära: olümpial põrusime.

Alaliit ei suuda vehklemisele sponsoreid leida

Vehklemisliitu on mitmeid kordi aasta lõpus valitud parimate sekka. Samas on sportlastel alajuhtidele tihti pretensioone. Või on alaliit mingil ajal tegusamalt töötanud?

Kui meie alaliitu teistega võrrelda, siis kõigepealt: 15 aasta jooksul pole ta suutnud leida ühtki sponsorit. Alaliit elab ainult riigiraha peal. Olen lugenud, et minul oli kunagi dressil üle kümne sponsorlogo – need on kõik enda või treeneri leitud. Naiskond on viimasel ajal medaleid võitnud – neil ka pole sponsorit. See teeb nukraks. Alaliitu on premeeritud sportlaste tulemuste, mitte tegevuse eest.

Meelis Loit läks tööle hoopis Laskurliitu. Kas selline fakt näitab ka vehklemisliidu nõrkust, et niisugune inimene mujale siirdus?

Midagi hullu polnud, sest Meelis õpib Audenteses spordijuhtimist ja ta kandideeris Laskurliidu konkursil. Ta pakkus ennast vehklemisliitu ka. Aga nad leidsid, et meil on kõik korras, mehed omal kohal olemas. Nagu stagnatsioon. «Tallinna Mõõka» nad ka müüa ei suuda. Vaata ükskõik millist külavõistlust, ikka paistab plakat toetajate logodega. Aga «Tallinna Mõõgal» on sein tühi. Ainult meeskonna sponsor Roi varem toetas.

Vehklemisest kuuldub ka sportlaste omavahelisi konflikte nii mees- kui naiskonnas. Kas pole neid 10–15 aasta jooksul liiga palju?

Tegelikult on neid igal pool. Ka suusatamises, jalgpallis või korvpallis. Kus töö käib, seal on ka probleeme.

Aga siiski ei saa mööda minna, et kolmik – sina, Loit ja Kajak – tõrjus kõrvale Zuikovi. Kas seal polnud midagi isiklikku?

Lahkarvamused olid. Üks mõtleb, et ta on tugev, teine mõtleb, et ta pole. Aga vehklemisrada paneb asjad paika. Kunstis võib ühele meeldida üks teos ja teisele teine, spordis määrab tulemus. Kui oled kolme hulgas, sõidad tiitlivõistlustele. Ütlesime alaliidule, et saame kolmekesi hakkama, kuid Zuikov võib neljandana kaasa sõita, kui lisaraha leiate. Olnuks ta punktidega meist ees, ega siis saanuks keegi kätt ette panna.

Nojah, aga olnuks neljas mees teile meeldivam isik, poleks takistust tulnud?

Seda on kogu aeg räägitud, et meie takistasime ka noorte esiletõusu. Aga siis olid ajad, kui ei kerkinud kedagi. Tahab koondisse murda, võitku vanad ära.

Samas võib spekuleerida: Sydneysse võeti varumehena Nikolai Novosjolov, kes võinuks läbikukkunud Kajakut asendades meeskonna päästa.

Me ei teadnud ju ette, et Kajak pole vormis. Kui ta tundiski end halvemini, loodad ikka, et rajal saab kõik korda. Teed õnnestunud torke ja hakkabki tulema.

«Kirpust sai elevant» ja «olematu treener»

Kuigi Sven Järve sai mullu MM-pronksi, tundub olukord vehklemises kehvem kui sajandi algul. Oled rääkinud, et õiget treenerit ka pole.

See läheb olümpiakomitee kapsaaeda. Toon näite: Tallinna linn nõuab meie vehklemisklubilt Roi, et laste treenimise eest pearaha saamiseks peab juhendajal olema vastav kvalifikatsioon. Mina tegin selle ära ja Loit ka. Aga olümpiakomitee maksab palka peatreenerile, kellel pole vastavat kutset. Kuidas nemad ei nõua? Tuleks ju palgata treener, kes tahab kuhugi pürgida.

Sinu suust tulid väljendid nagu «Kirpust sai elevant» ja «olematu treener», mis käisid vastavalt Viktor Kirpu ja Margus Pärna kohta.

Pärn ei olegi treener, kui tal pole kvalifikatsiooni. Kirpu tuli siis, kui vehklemisliit korraldas konkursi. Boris Joffe võeti maha, sest jäime Ateena olümpialt välja. Käis mingi nihverdamine, et paneme tartlase, kuigi juhatus ei teadnud temast midagi ega kujutanud ette, kuidas Kirpu Tartust protsessi juhib. Olime Joffe ajal maailma kuuendad ja siis langesime järsult. Pärast saadi aru, et nii ei lähe ja nüüd on vehklemisliidu peasekretär Tõnu Nurk ise peatreeneri kohusetäitja.

On sul pakkuda mõni sobiv kandidaat?

Leiab ikka. Boris Joffe võiks uuesti tulla. Kõlbas enne, suudaks ka nüüd. Võib-olla mõni noorematest: Meelis Loit, Juhan Salm. Siis on Gubarev, Tširkova, Helen Priinits. Tuleb konkurss kuulutada ja vaadata, mida inimesed välja pakuvad.

Olümpiale saab ainult tsooniturniiri kaudu

Sinu enda seis on praegu küsimärk. Kes on Kaido Kaaberma aastal 2007? On ta veel sportlane, Roi töötaja või hoopis treeneriks pürgija?

Inimene peab leiva kuskilt laua peale saama. Teine asi on see, et sporti võib ikka teha. Mõni käib pärast tööd tennist mängimas. Rois töötamine veel ei tähenda, et ma tippsporti enam ei võiks teha. Välismaal käivad paljud tippvehklejad tööl. Pavel Kolobkov on spordiklubi direktor, rootslane Peter Vanky töötab perearstina ja saab ikka võistlustel käia.

Äsja kirjutati, et Kaaberma teeb ainult kaks korda nädalas trenni. Kas see oli siis valeinfo?

See on treeneri nägemus. Ütlesin, et Katari MK-etapiks ei valmistu. Aga metsajooksu ja muud tegevust ta ei käi vaatamas. Peaks härra Pärna käest uuesti küsima, et mida ma praegu teen? Saaks ise ka teada.

Koondisse pürgimist jätkad?

Muidugi. Kui näitan vastavat tulemust, siis miks peaksin ise kõrvale astuma?

Kas see tähendab, et Pekingi olümpia on veel mõttes?

Meeskondlik võimalus, et tulla maailma reitingus viie sekka, on praeguses olukorras ebareaalne. Niisuguse suhtumise ja värkidega, mis juhtimises toimub. Kolmanda kümne algusest me aastaga ei tõuse. Individuaalselt on olümpialepääs võimalik ainult tsooniturniiri kaudu. Ühel turniiril tuleb olla kahe parema hulgas. Reitinguga enam ei saa. Ainult ühe sähvatuse variandile mõtlen.

Suurema osa tippsportlase karjääri ajast oled olnud pereinimene. Kuidas naine ja lapsed on leppinud, et isal vaba aega napib või tihti ära sõidab?

Kui olin spordile sajaprotsendiliselt pühendunud, oli mul perele isegi rohkem aega kui praegu töö ja spordi mõlema kõrvalt. Hommikuse trenni järel tulin koju, naine ja lapsed olid laagrites mõnikord kaasas. Suurem poiss käis tihti minuga trennis.

Kas ta tegeleb nüüd isa eeskujul ka vehklemisega?

Poiss käib Soku korvpallikoolis trennis ja natuke teeb vehklemist ka. Ma ei ole sundima hakanud, millist ala ta peaks valima. Käis ujumas, aga see talle ei meeldinud.

Kui sinust poleks saanud vehklejat, siis millise spordiala võinuksid valida?

Haapsalus käisin kolm aastat purjetamas. Aga mulle ei meeldinud, et pidin kogu aeg vaatama välja – kui oli torm, siis kartsin merele minna. Talvel oli vaja mingit siseala teha. Et Haapsalus kergejõustikku polnud, pani ema vehklemist tegema. Korvpalli sai natuke tehtud, aga noorte võistkonda meie linnas ei tekkinud.

Kaido Kaaberma kuus valikut

Looduse- või linnainimene? n Praeguses olukorras ikka linnainimene. Kui elaks kuskil linna lähistel maal, siis ikka loodusesse kisuks. Aga Mustamäe mehena ei saa ennast teisiti määratleda.

Koduinimene või väljaskäija? n Viimasel ajal kindlasti koduinimene. Pole eriti aega väljas käiagi.

Rahulik või emotsionaalne? n Nii ja naa. Kui tarvis, olen ka emotsionaalne. Pigem siiski rahulikum.

Televiisor või raamat? n Praegu ikka televiisor, kui väikesed lapsed kodus. Mõtled küll, et hakkaks raamatut lugema. Lehekülje saad läbi, siis seda ja teist jälle teha vaja.

Talv või suvi? n Suvi, sest ta on soojem.

Jalgpall või korvpall? n Korvpalli ma vahel mängin, aga jalgpalli ei oska. Ainult väravas võin seista. Liidu koondise ajast mäletan, et neile meeldis ikka jalgpalli mängida. Et mina ei osanud, pandi väravasse. Telerivaatajana ma pole kummagi ala suur fänn.