Rattasadulas jäi ta võitmatuks. Elulahinguis on tulnud vastu võtta mõnigi valus kaotus. Täna võitleb Aavo Pikkuus ränga haigusega (1)

Mõne aasta eest ütles Pikkuus, et ei mäletagi, millal viimati südamest naeris. Nüüd naerab ta 52aastasena jälle.

"Haa, kas sa tead, miks Rein Kirsipuu ei lasknud mind 2001 Eesti jalgrattakoondise peatreeneriks valida! Ta ütles, et ma ei oska pressiga suhelda! Proovime, Press! Ma ei vasta kõikidele su küsimustele, sest ei saa. Aga millele saan, vastan ausalt. Vahel mul sees puperdab. Vahel valutab jalg ülalt alla. Igasuguseid värke on. Haigusest on kõrini, aga eluisu tuli tagasi."

Pikkuus on irooniline, nagu oli 1987 sama kodulaua taga Tartus intervjuud andes. Siis käis ta elust selgelt üle ja oli poolsada kilo kergem. Ta püüab nüüdki elust üle olla. Irvitab. Nagu tookord, nii ka nüüd eelkõige iseenda üle.

"Meil jäi kokkulepe, et kui veel abi vaja on, siis helista," ütleb Tallinnas advokaat Viktor Kaasik, kes Pikkuusi olümpiakulla ostis – sportlasel polnud hirmkalliteks ja elupäästvateks süstideks enam raha. "Aavo pole helistanud..."

"Ma ei taha kelleltki midagi küsida," tunnistab Pikkuus. "Ei oska."

Kuid 2003. aasta riiklik elutööpreemia, 300 000 krooni, lasknuks ju tükk aega süstida. Olümpiavõitjana saab Pikkuus 5000-kroonilist kuustippi...

"Mul on lapsed ka," vastab Pikkuus.

Aumees. Meeletu võitleja. Kompromissitu

Rahutuuril 1978 oli stabiilseima jalgratturi auhinda, valget särki võitmas tšehh Michal Klasa, kuid ta kukkus kriteeriumil – koer jooksis ratta ette – ja sattus haiglasse. Järgmise õhtu banketil Varssavis ulatati trofee Aavo Pikkuusile. Eestlane tänas žüriid auhinna ja publikut aplausi eest ning sõnas: "Punktide alusel kuulub särk mulle, kuid südametunnistuse ajel palun auhind Klasale edasi anda."

Kui Pikkuus 17aastase jõmpsikana N. Liidu koondisse jõudis, otsustasid venelased, kõik ju vanemad, ta proovile panna. Norima tulnud Nikolai Gorelov sai vastu hambaid ja kui Valeri Lihhatšov, juba olümpiavõitja, uustulnukat karistama läks, haaras Pikkuus tellise. Ta ristiti Mittevene Kuradiks ja jäeti rahule.

Rahutuuril 1977 kukkus Pikkuus mitu korda, puusale liha suurt ei jäänud. Hotelliseina löödi veerandmeetrine nael, et sportlane saaks magades jalga toetada. Hommikul jätkas Mittevene Kurat võitlust ja tuli mõne päeva pärast üldvõitjaks.

Kevadel 1981 oli Pikkuus alles 26aastane. N. Liidu kõrgeimad spordijuhid lubasid ta Itaaliasse profiks ja pidid saama vastutasuks kaks miljonit dollarit. Viimasel hetkel tõmbas kommunismi ehitav suurriik pidurit. Sügavalt pettunud Pikkuus reageeris ainuomaselt – loobus päevapealt rattaspordist. Läks rallisse ja pääses N. Liidu koondisse.

Aumees. Meeletu ja kartmatu võitleja. Kompromissitu. Sellisena ta spordis liikus.

"Jäin karjääriga rahule, sest sain kätte kõik, mis võimalik oli," ütleb ta, ikka kuratlik muie suul. "Pelgal unistamisel pole mõtet. Kui profiks ei lastud, sõitsin rallit."

Pikkuus lükkab suure keha järsu liigutusega diivani seljatoelt püsti.

"Ma ise ei kuulanud siis raadiot, aga sõber rääkis: mingis mälumängus küsiti, kes on ainsa eestlasena kuulunud Liidu koondisse kahel täiesti erineval alal. Keegi ei teadnud! Ja siis öeldi õige vastus: Pikkuus!"

Lõikused jätsid Pikkuusi nägijaks

Aastal 1999 kaalus Aavo Pikkuus umbes 145 kilo. Ja tundis, et üks silm ei näe enam hästi. Arstid tuvastasid ajuripatsikasvaja, mis nõudis kohest kirurgilist sekkumist. Kolm aastat hiljem toimus teine lõikus.

"Nägemishäire viitas selgelt ajuripatsikasvajale. Esimese lõikusega vähendasime kasvaja mahtu põhiliselt ühe ja teise lõikusega põhiliselt teise nägemisnärvi piirkonnas sedavõrd, kui oli võimalik. Parandasime nägemisteravust ja vaatevälja, vähendasime kasvaja massi. Aga kasvajat täielikult eemaldada ei saa," selgitab Tartu Ülikooli närvikliinikut juhatav professor Toomas Asser.

(Laused on keerulised, sest doktor Asser, keda Pikkuus ülistab, tahab meditsiiniliselt korrektne olla.)

"Korduvlõikuse puhul on oht, et aju kude käituks hoopis teistmoodi. Lõikus oleks eluohtlik. Pikkuusile määratud sandostatinisüstid võivad protsessi pidurdada ja ideaaljuhul kasvaja mahtu vähendada, kuid garantiid pole. Praegu ütlen siiski, et protsess on süstideta kontrolli all. Aga hea seisund võib põhinedagi senisel sandostatiniravil. Otsene oht pole hetkel tajutav, aga see ei pruugi nii jääda. Kui olukord muutub, võib süste taas kohe vaja minna. On ooteaeg."

Pikkuusi kehakaalust rääkides doktor õiget põhjust öelda ei oska: "Osaliselt on kaal tingitud suhkurtõvest, osaliselt vanusest ja osaliselt elulaadi järsust muutusest. Kuid võimalik, et hoopis haigusega kaasnevast depressioonist, mida inimesed elavad välja erinevalt."

"Need autoavariid olid jamad lood!"

Mõne aasta eest ütles Pikkuus, et ei räägi enam Õhtulehega. Miks?

"Kurat, need minu autoavariid olid ju jamad lood! Valed!"

Pikkuus vannub tükk aega, siis lahkab olukordi.

"Kirjutasite, et sõitsin naisele otsa. Tule vaata, mitu meetrit siit maja eest tänavaotsani on! Kui kiiresti ma sain sõita? 30, mitte rohkem! Need kaks läksid käest kinni hoides seisvast autost mööda, olid üle telgjoone! Kuulsaks tahtsid saada! Riivasin naist peegliga, aga nemad võtsid asja ajalehes üles!"

Pikkuus vannub jälle.

"Siis järgmine lugu. Et ma sõitsin autoga peateele ja rammisin mootorratast. Õige, aga ma ju tean, et nad kihutasid nagu sead. Kui ma pöörasin, oli neil veel palju tulla. Kust ma teadsin, et nad panevad linnas ristteele vähemalt sajaga! Tekitasid kolmanda rea, läksid minu ja metsaveoauto vahele! Nende õnn, et minuga kokku põrkasid! Tänu sellele jäid ellu. Pärast rääkisid sõpradele, et olid tööle hilinenud ja kimasid. Tartu on väike, mulle räägiti jutt kohe edasi. Miks nad ajalehele nii ei rääkinud!"

Pikkuusist on kirjutatud, et ta ei erista valgusfoori värve. Mees osutab erutunult ja eksimatult: "Vaata, telekas on sel mehel punane kampsun seljas! Kardina vahelt paistab kollane maja ja see lill seal teises toas on roheline! Lugemiseks on mul prille vaja, aga foori ma ikka näen!"

Olümpiakuld seisab Kaasiku seifis

Igakuine süst maksaks 17 500 krooni, aga Pikkuus end enam süstida ei lase. "No kust ma võtan selle raha!

Süst oli alati hea, parandas kohe silmanägemist ja kõike muud," noogutab Pikkuus. "Pidin saama 34 või 36 süsti järjest, igal kuul ühe. Aasta jagu saingi."

2005. aasta ajalehtedes seisis, et ravikulude katmiseks peab Pikkuus olümpiakulla 10 000 dollariga Lätti müüma. Siis pakkunud Neinar Seli

100 000 krooni ja lõpuks Viktor Kaasik 200 000 krooni. Klapivad need numbrid?

"Ei klapi, las räägivad, mis tahavad," vastab Pikkuus tusaselt.

Hingab sisse ja välja, siis lisab: "Seliga pole ma medalimüügist iial rääkinud. Kõik summad, mis sa lugesid, on valed. Medal, jah, on Kaasiku käes."

Advokaat Kaasik ütleb, et summa on vale küll, aga kinnitab: "Medal on kindlas kohas ja ootab saatust. Ma ei ole medalikollektsionäär, kuid Pikkuusi kulla riigist välja viimist tahtsin vältida. Ei ostnud medalit seifis hoidmiseks. Rääkisin olümpiakomiteega, et leiaks mingi koha, kus auhind välja panna. Formaalselt kuulub medal mulle, aga ma ei kavatse seda ainult endale pidada. Tartu spordimuuseum minu silmis ei toimi."

"EOK presidendina näitaks ma üles usaldamatust, kui ei pakuks Pikkuusi medali hoidjaks Eesti Spordimuuseumi," lausub Mart Siimann. "Et rahvuslik aare sahtlisse ei jääks, püüan pingeid Kaasiku ja muuseumi vahel maandada."

Ajaleht kirjutas 2005, et Kaasik annab Pikkuusile medaliraha kätte jupikaupa – ilmse vihjega lepingupartneri arvatavale hasartmängusõltuvusele.

"Kasiinos olen käinud ega ole seda salanud. Mängur ja mängusõltlane ma pole! Ka Kaasikuga pole juttu olnud, et ta maksaks mulle jupikaupa," tõrjub Pikkuus.

Kaasik kinnitab: "Mulle anti küll mõista, et targem oleks raha mitmes osas üle kanda, aga ma saatsin soovitajad pikalt. Ma ei lähtu kuulujuttudest. Aavo otsustas ise, kuidas lepingusumma kätte saab."

Postimehes ilmus ometi pilt, millel Pikkuus, kes pidanuks parajasti ajakirjanikuga kohtuma, kasiinost väljub.

"Minust tehti see pilt, kui tulin apteegist emale rohtu ostmast!" sajatab Pikkuus. "Kasiinoga polnud sel pildil pistmist. Natuke aega hiljem kolas üks digiga fotograaf mu kannul. Tal oli Peugeot 206, hall. Küsisin, mis ta must tahab.

Tema vastu, et talle makstakse mu jälitamise eest. Et ta palgati! Jõudsime ühes kohas kahe ukse vahele ja ma panin paugu ära. Minu taga ei luurata!"

"Mina see küll polnud, kellele Pikkuus kolaka andis," ütleb Postimehe piltnik Lauri Kulpsoo, kes oli Pikkuusi Variko kasiino lävel pildistanud.

Äri läks hästi, kuni ladu maha põles

Kaheksakümnendate lõpul rallist lahkudes pidas Pikkuus end meheks, kes saab elus hästi hakkama. Ta lõi firma Pikkuus Sport AS.

"Olin, jah, heal järjel. Esialgu tõin Ameerikast konteineritäie jalgrattaid – sealt see nimi Sport –, aga asjaajamine oli nii kuradi keeruline, et ma teist satsi ei tellinud. Kasulikum oli Soomest autojuppe tuua."

Äri läks hästi aastani 1996, siis põles kindlustamata ladu maha.

"Näiteks 1500 autokummi põles korraga. Kuumus oli nii suur, et üle tee süttis ainult kuumusest maja," räägib Pikkuus veendunult.

"See oli süütamine. Andsin süütaja politseile üles, aga teda ei pinnitud piisavalt ega pandud talle mingit tõkendit. Kadus Venemaale ja kogu lugu."

Pikkuus püüdis jalgu alla tagasi saada, kuid siis vehkinud keegi müüja kassast raha sisse.

Vandesõna, mida olümpiavõitja juhtunut meenutades kasutab, pole mõtet trükkida.

"Julianus Inkasso? Võimalik, et Pikkuus Sport AS on seal nimekirjas. Mind see ei huvita. Firma pole 7–8 aastat tegutsenud, aga mingil ajal jamas üks mu töömees firma autoga, tegi suli. Tekitas parkimistrahve ja midagi veel. Võtsin talt auto ära."

"Muidugi ei saatnud ma mingit palvekirja!"

Kui taasiseseisvunud riik EVP-sid jagas, jäi Pikkuus ilma.

"Sain 17. eluaastast peale oma palga Dünamost ja riigikogu hääletas, et minusugused Liidu jõustruktuuride vennad EVP-sid ei saa. Soovitati, et saatku ma palvekiri. Palvekiri! Muidugi ei saatnud ma neile mingit palvekirja! Jagagu see raha omavahel ära!"

"Kui ma haigeks jäin, tehti sportlaste assotsiatsiooni juurde Pikkuusile rohtude ostmise fond. Inimesed kandsid sinna isegi saja krooni haaval raha. Ma olen uhke selle üle. Ja nende sõprade üle, kes on aidanud. Kedagi paluma ma ei lähe."

"Söögimuret meil pole, söök ei ole nii tähtis. Kalamarja muidugi ei osta, aga eile otsustasime naisega, et teeme lõhet. Tegime. Elektriarved ja muu, mida majale vaja, on makstud, võlgu pole. Lihtsalt süstideks ei jätku minusugusel raha ja haigekassa funktsioonist ei saa ma aru."

Pikkuus upitab end püsti ja toob ühest auhinnakapist paar asja.

"Tead, mis need on? Need on Venemaa auhinnad," esitleb ta briljantidega medalit ja arvata tuhandedollarilist käekella President. "Seal mäletatakse seniajani, kes ma olin."

Eks needki auhinnad võinuks maha müüa, aga Pikkuus ei raatsi.

Jäi Liitu, ei tahtnud sõpru alt vedada

"Tead, kuidas ma 1974 oma esimesel Rahutuuril vahefiniši võitsin! Ha-ha-haa! Panime Neubrandenburgis Ryszard Szurkowskiga võidu ja äkki sattusin trammirööpasse. Szurkowski lasi jala mõnusalt lõdvaks, oli kindel, et ma kukun, aga ma sain sealt rööpast välja ja võitsin vahefiniši!"

(Szurkowski oli Poola kuulsaim rattur.)

"Mind taheti Läände profiks, öeldi, et hüppa ära. Liidu julgeolek kutsus mu välja ja ütles, et kui ära hüppan, tapetakse mind maha. Ma uskusin neid, aga eelkõige ei tahtnud koondisesõpru alt vedada."

"Poleks lõigatud, oleksin loojakarjas."

"Ma ei taha tervisest ega rahast rääkida. Need süstid... Niikuinii ei mängi välja. Käivad mõned ja küsivad minult, et kas sellise haigusega on lõikusel mõtet. Vastan, et minu meelest on küll. Poleks lõigatud, oleksin loojakarjas.

Doktor Asser on super, aga kogu meditsiinisüsteemi ei jaksa arstid valvata. Kujuta ette! Haiglas küsib keegi lõunasöögil saia lisaks – see polnud mina – ja õde nähvab vastu, et saia pole rohkem. Õhtul näevad kõik, kuidas see õde läheb koju, saiad otsapidi kotist väljas."

Kaasik on valmis Pikkuusi uuesti toetama

SL Õhtuleht taastas Pikkuusi ja Kaasiku dialoogi. Viis päeva ütles Pikkuus, et ei saa advokaati kätte, ja viis päeva ütles Kaasik, et rattur ei võta telefoni vastu. Nüüd nad rääkisid.

"Aavo tõesti ei taha raha küsida ja ma pidin talle tükk aega seletama, et teist inimest aitab see, kellel on parajasti parem seis," ütleb Kaasik.

"Ma ei mõista haigekassat. Kui Marge Valdmann suri, sest haigekassa ei soostunud Gliveci ostu kompenseerima, võeti Glivec soodusravimite nimekirja. Nüüd ütleb Aavo, et las ma suren ära ja siis läheb järgmistel sama haigusega inimestel paremini! Kas tõesti ei saada aru, et nii tähtis ravim pole vitamiin, vaid on eluspüsimise vahend! Oleme nagu barbaarne Aafrika riik! Ostame haubitsaid, teadmata veel, kas sõdida venelaste või soomlastega. Teised maad naeravad, kui kuulevad, millist vanarauda me miljardiga sisse toome. Sellest idiootsusest, vabandust, tuleb praegu kõige ilmekam võrdlus!"

Kuidas Pikkuus raha kasutab, seda Kaasik ei määra.

Aeg maha 1: Kuidas jugod tünga said

"Jugoslaavia tuuril kihutasime kahe jugoga eest ära, aga enne finišit otsustasid nad mind karpi tõmmata. Kurat, ma olin neist ju tugevam! Võtsin hetkeks mõlemal pükstest kinni ja panin vahelt punuma."

Pikkuus irvitab tõesti nagu kurat.

"Jugod esitasid protesti ja austerlasest peakohtunik tuli minult küsima, kas ma kedagi pükstest tõmbasin. Küsisin vastu: kuidas ma siis ratast hoiaks, kui kummagi käega vastast rebin? Austerlane noogutas ja võit jäi mulle."

Aeg maha 2: Kuidas venelane aina kukkus

"Olin Liidu laagris veel noor kutt, kui üks venelane tahtis mulle koha kätte näidata. Sõidame trennis, ta tuleb togima. Lükkasin talle põlve lenksu alla, pani kägara. Okei, tuleb järele ja paneb tutaka. Mina lükkan põlve uuesti lenksu alla ja ta käib jälle maoli. Peatreener Kapitonov ütleb, et lõpetagu me jama. Varsti kuulen tagant kummide sahinat. Tean, mis toimub, ja pidurdan järsult. Ta tahtis mulle rattapumbaga äsada, aga käis kolmandat korda pikali."

Aeg maha 3: Rattur Pikkuus Šveitsi lillepoes

"Šveitsis, Wilhelm Telli tuuril umbes 1978 olid asfaldil suured hüpped. Panin täie rauaga mäest alla, seal oli kurv. Ma ei võtnud seda välja ja põrutasin läbi akna lillepoodi. Siis hakkasin gruppi taga ajama ja kukkusin veel mingisse saviauku. Vist kolmandaks tulin ometi ja autasustamisel tõi poeomanik mulle need lilled, mis ma ära olin lõhkunud."

Pikkuus naerab jälle. Südamest.

Aeg maha 4: Üheksa eduminutit ühe laskumisega

"Sõitsime Saksamaal mingit kuradi tuuri. Külm, raisk, käed jääs, pidurdada ei saa. 40 kilomeetrit läks allamäge ja ma sain üheksa minutit eest ära. Teised põnnasid. Ühes kurvis panin nats ülesmäge teelt välja, seal oli puu, millest ulatusin kinni hakkama. Pöörasin hooga tagasi õigele teele."

Pikkuus võib praalida ja loba ajada, aga tehku mis tahes! Ta on võitnud Rahutuuri ja olümpia, kõrgemaid preemiaid polnud sel Mittevene Kuradil tõesti võtta.

"Aken pole hull, kui hoog on sees. Kuubas põrutasin kord niisama jalgsi ühest hotelliuksest prõmmuga läbi. Kaks aastat hiljem astus sama teed Kalle Kirsiaed. Kaks eestlast Kuubas ja ühe ukse kaks klaasi!"

Aeg maha 5: Venemaalt tuleb senini auhindu

Rahutuuril 1978 andis Pikkuus esikoha käest, töötades otsustaval etapil Aleksandr Averini heaks.

"Mis sa arvad, et mul ei kripeldanud! Muidugi kripeldas! Igal Rahutuuril sõitsin liidrisärgis ja iga kord peale 1977. aasta määras treener võidu kellelegi teisele. Aga ma olin meeskonna liige ja teadsin, millise ala olin valinud."

"Kui Kaminski 50. sünnipäeva pidas, oli Kapitonov ka seal. Meil oli vanasti selline kord, et iga koondise kandidaat kirjutas treeneri jaoks lipikule, kellega ta ühes meeskonnas tahaks olla. Kapitonov rääkis Kaminski sünnipäeval, et ma olin ainus, kelle kõik alati kirja panid."

(Vladimir Kaminski kuulus nelikusse, milles Pikkuus olümpiavõitjaks tuli. Viktor Kapitonov, ise olümpiavõitja aastast 1960, töötas Liidu koondise peatreenerina.)

"Selle briljantidega medali oli Venemaalt enne mind saanud kaks välismaalast, viimati Turištševa," ütleb Pikkuus uhkelt. "Teenete eest Venemaa spordile" on medali nimi.

(Riistvõimlejanna Ljudmila Turištševa võitis olümpialt üheksa medalit.)

Aavo Pikkuus

Sündinud: 23. novembril 1954 Võrumaal.

Ühing: Dünamo.

Treenerid: Erik Randam, Tiit Eomõis, Rein Kirsipuu.

Olümpia: kuld 1976 N. Liidu maanteenelikus.

MM: meeskondliku maanteesõidu kuld 1977 ning hõbe 1975 ja 1978.

Rahutuur: 1974 – viies, 1975 – kolmas, 1977 – esimene, 1978 – kuues, 1979 – viies; N. Liidu meeskonnas neli korda esimene.

Muid saavutusi: N. Liidu meistrivõistlustelt erinevatel aladel 12 kulda, 4 hõbedat ja 3 pronksi, üheksakordne Eesti meister; suurmeister maanteesõidus, meistersportlane krossis ja trekil.

Tunnustus: Eesti parim meessportlane 1974–1978.

Perekond: abikaasa ja neli last, neist kolm täisealised.

Haridus: jättis pooleli Tartu 5. keskkooli, lõpetas 1977 Tallinna 1. õhtukeskkooli.

Poliitika: Tartu linnavolikogu liige 1999–2002.

Spordipoliitika: Eesti Sportlaste Assotsiatsiooni esimees 1989–1995.

Praegune igapäevategevus: "Mu klubi Pikkuus Racing Team enam ei tegutse. Olen sada protsenti invaliid."