PALL ON ENDISELT ARMAS: Olgugi, et aastaid turjal juba 85, ei kavatse Ilmar Kullam korvpalli jätta. Tartu Rocki mängudel on ta alati kohal. Foto: Aldo Luud
Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt
15. juuni 2007, 00:00

JUUBILAR ILMAR KULLAM, ikka terava pilgu ja kriitikameelega (5)

Täna tähistab 85. sünnipäeva korvpalliprofessor Ilmar Kullam, kes spordisõpradele enim tuntud kuldsete kuuekümnendate Kalevi juhendajana. Ala juures on maestro olnud kolmveerand sajandit – algul mängija, siis treenerina ja nüüd tähelepaneliku vaatajana.

Juubilari arvates saab korvpalli kiirest arengust hoolimata mänguelemente tema ajast tänapäeva tuua. "Katteid oskasime meiegi teha. Ja kuigi vise käis kahe käega rinnalt, saime mehe vabaks mängitud. Joann Lõssov oli osav söödumeister: mõnikord tuli pall korvi alla nii ootamatult, et püüdmisega tekkis raskusi," arvas Kullam, et tänane Tartu Rock 50-ndate koondisele liiga kõvasti ära ei tee.

Ameeriklaste vastu olümpiafinaalis

Suurimad muutused leidsidki korvpallis aset pärast sõda, kui Kullam NSV Liidu koondises mängis. "Helsingi olümpial võisid palli hoida nii kaua kui tahtsid ja suutsid. Alagrupis mängisime ameeriklastega tavalist korvpalli ja kaotasime 28 punktiga. Ülemused soovitasid, et tegutsege julgelt ja võitke!

Enne finaali juhtkonda enam polnud ja otsustasime palli hoidmise kasuks. Mäng püsis tasavägine, pärast hakkasid nemad eduseisus palli hoidma. Siis jäime demonstratiivselt kaitses seisma, et näe: teie ka ei ründa. Lõpus pidime riskima ja kaotasime 25:36," püsib finaal Kullamil siiani meeles.

Kohe pärast Helsingi olümpiat kehtestati 30 sekundi rünnakuaja reegel.

Samal ajal hakkas levima ühe käega hüppevise. "Isegi kuulus NBA treener Red Auerbach arvas, et ühekäevise on hea, aga korvpalli tulevik kuulub kahekäeviskele. Eksis!" muigas Kullam.

Teeneka treeneri sõnul sooritati pool sajandit tagasi hüppeviset teisiti. "Tookord oli see kolmetaktiline: hüpe, kõrgemas punktis käed üles ja vise. Tänapäeva korvpallurid seda ei oska, ehkki mõnikord on niisugust viset raskemgi takistada kui kiiret viset," leidis Kullam.

"Ei jäänudki muud üle, kui treeneriks hakata."

Kui Kullam sai 1960. aastal Tartu Kalevi treeneriks, pidi ta juhendama ka pallureid, kelle vastu sai enne mängitud. Nii võib tõmmata paralleeli Aivar Kuusmaaga. "Ei läinud teravaks kunagi, et olin mitme mehega koos väljakul olnud," ütles Kullam.

Siiski polnud Kullami üleminek järsk. Juba 40ndate aastate lõpus juhendas ta üht koolimeeskonda, seejärel tegutses mängiva treenerina, 1957–1960 töötas Tartu Laste Spordikoolis. "Kui mind Liidu koondisest välja arvati, võeti stipp ära, hiljem kaotasin ametiühingute toetuse. Ei jäänudki muud üle, kui treeneriks hakata," sõnas Kullam.

Juhendamisel kasutas Kullam praktiliste kogemuste kõrval ka palju teoreetilisi teadmisi. "Jälgisin teisi treenereid. Kui uut harjutust nägin, panin paberile kirja. Kaustikute hulk oli kodus päris kopsakas," rõhutas Kullam.

1960. aastal pidasid Tartu ja Tallinn katsevõistluse, kes hakkab Eestit üleliidulises esiliigas esindama. Pärast Tartu esimest kaotust ei tahtnud treener Ernst Ehaveer enam meeskonnaga tegemist teha ja Kullamist sai juhendaja. Tartu võitis 2:1.

Tallinna poistest pääses Kalevisse Tõnno Lepmets, kes vormistati tartlaseks. Hiljem tehti sama Priit Tomsoni ja veel mõne mängijaga. "Alles 1965 öeldi, et Eestist võite kõiki võtta," lisas Kullam.

Teistest liiduvabariikidest värbasid tollal mängijaid vaid Riia ja Moskva armeemeeskonnad. Kullamit pani muigama, et praegune CSKA on samamoodi kokku klopsitud, ainult nüüd eurooplastest ja ameeriklastest. "Kui kriitilise pilguga vaadata, on nad selle kõva koosseisuga ainult korra Euroliiga võitnud. Samal ajal on Venemaa koondis nõrgaks jäänud," arutles Kullam.

Lõssov ei suutnud Kullamit asendada

60ndate Kalevi edu ei põhinenud vaid mängutarkusel ja kombinatsioonidel. Meeskond oli füüsiliselt tugev. "Ei usu, et tänapäeval mõni korvpallur jookseb 100 meetrit 11,4ga nagu Anatoli Krikun. Mitu meest hüppas kõrgust 1.85," tõi Kullam näiteid. Enne 1967. aasta rahvaste spartakiaadi korraldati kehalised katsed, mille võitis Eesti ja individuaalselt olid parimad Krikun, Aleksei Tammiste ja Heino Lill.

Kullami treeneritöö Kalevis sai otsa, kui tervis hakkas jupsima. "Elasin kaotusi liialt üle. Mängu ajal läks ülihappelisus nii suureks, et pärast mängu oksendasin. Kaal langes 73 kiloni. Et mängud peeti Tallinnas, tuli pidevalt sõita," põhjendas Kullam.

Isegi ajakirjanduse surve ajas Kullamit närvi: "Mäletan, kui Noorte Hääles kirjutati, et Kalev proovib vanu liikumisi, Kullam ei taha uuendusi. Vastu vaielda ei saanud, sest tollal keegi pärast mängu ei küsinud, miks nii mängime. Oleksin arvud ette lugenud, et kombinatsioonid on ikka veel meie relv."

Kullami koha võttis üle tema kunagine meeskonnakaaslane Lõssov. "Tal oli põhimõte, et treeningud peavad olema huvitavad, minu arvates pidid treeningud olema kasulikud. Algul mehed kiitsid, et trennis meeldib. Aga siis sai Kalev 1973. aastal kahe ringiga vaid mõne üksiku võidu. Ja Lõssov veel süüdistas, et kaotusi tingib eelmise treeneri vale taktika," sai Kullam vana asja meenutades pahaseks.

Gunnar Hololei tuli Kullamit paluma, et ta päästaks Kalevi. Mehed ka kurtsid, et kuigi Kullami treeningud olid kurnavad, läks mäng siis paremini. "Andsin järele. Eks tahtsin ka pisut Lõssovile näidata, et tema kriitika polnud õige," ütles Kullam.

Kullam päästis Kalevi väljakukkumisest ja töötas veel kolm hooaega August Soku kõrval teise treenerina.

Pole rahul Rocki treeneri ega Müürsepaga

Kullam käib Tartus peaaegu kõigil Rocki mängudel. Tribüünil istudes kehastub ta treeneriks. "Mängu saab ka nautida, aga kriitikameel on endiselt terav. Istume Laatsi Atsiga ja arutame, miks nad nii mängivad," rääkis Kullam.

Nii on Kullam Rocki mängust otsinud ka treeneri möödalaskmisi. "Oli selliseid hetki, kus ma poleks sama vahetust teinud nagu Brazys. Ta muutis koosseisu tihti ega teadnud, keda rasketel hetkedel usaldada. Vastaste keskmängijate katmine jättis soovida, rünnak oli ühekülgne. Põnev lõpp lahendati ainult kaugviskega, kas siis läheb või ei lähe," arutles Kullam.

Martin Müürseppa sai Kullam esimest korda lähemalt jälgida. "Algus oli tal kahvatu," arvustas Kullam. "Kui Müürsepa-sugune mees suvel kolm kuud puhkab, läheb sama palju aega vormi leidmiseks. Finaal päästis mulje Müürsepast, aga enne tundus, et tal on ükskõik, mis väljakul toimub. Temasugune mängija peaks kulpe panema, aga isegi Viiask pani neid rohkem," imestas Kullam.