Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt

Mart Vildi lugu: ka naistemees võib väga kiiresti joosta (5)

Gunnar Press, Roela, 25. juuni 2007, 00:00
71-AASTANE NAISTEMEES: Mart Vilt istub Roela-kodus ja meenutab kirevat elu.  Gunnar Press
"Siin, siin!" hüüavad Roela poisikesed näidates, kus elab jooksuäss Mart Vilt. Too Vilt läbis 1966. aasta 17. juunil poolteist kilomeetrit tänini püsiva Eesti rekordiga 3.39,0.

Roela poisikesed teavad, miks Vilt kuulus on, aga seda, et ta on olnud abielus või vabaabielus kaheksa naisega, nad ei tea. Või vähemalt ei ütle, et teavad.

"Mis sa loole pealkirjaks paned?" küsib 71aastane Mart Vilt, kui tuleb külalisi trepist alla saatma.

"Paneks nii – "Ka naistemees võib väga kiiresti joosta," kohmab kirjutaja.

"Kas see tõesti sobib?" arutleb Vilt. "Aga õige on see kindlasti. Las jääb siis nii! Kaheksa naisega, jah, olen elanud. Viimasega suhtlen praegugi!"

Kaheksat naist pole lihtne kokku liita, aga Vilt tuleb toime

Paljusid asju kahetsen nii, et hammustaks või küünarnukki, kirjutad sa oma esimeses raamatus. Milliseid patte sa kahetsed?

Oi, palju on neid patte! Kõiki ei avaldagi. Midagi viin hauda kaasa!

Sinu naiste nimekirja pole lihtne koostada. Milvi, kellega sul olid lapsed Marge ja Margus, oli esimene?

Jah.

Siis tuli Kasahstani tüdruk Tatjana.

Jah, Ussumbajeva. Temaga on mul tütar Mirje.

Maria tuli pärast Tatjanat?

Jah. Ta on venelanna, kes elab praegu Tallinnas.

Neljas oli Leida?

Tema elab praegu vastasmajas. Saame hästi läbi.

Siis tuli Ille?

Jah.

Ja siis Emma?

Jah, tema elab Ukrainas. Ja pärast Emmat tuli Jekaterina. Tema võime kohe kutsuda kohvi tegema! Ingerisoomlanna! Mu viimane naine, seni.

Aga ainult seitse saime ju kokku!

Oot-oot, hakkame otsast pihta!

(Vilt liidab ja lahutab ning hakkab kahtlema: "Äkki mul ongi siis ainult seitse naist olnud... "Milvi, Tatjana, Maria, Leida... Oota, ma mõtlen! Siis Ille. Ja siis Leida.

Tund pärast intervjuu lõppu on Vildil asi klaar. Ta helistab ja teatab, et viies naine oli Elvi, ja kaheksa on ikka koos!

"Ega ma ole arvu taga ajanud, vaid sedasi on lihtsalt läinud," pakub ta. "Aga ma ei laida ühtki neist, ei kahetse ka. Nad kõik on aidanud elus edasi minna.")

Tärnid ja jooned meenutavad naissuhteid

Su treeningupäevikus on palju tärne ja jooni. Mida need tähendavad?

No ikka sedasama naisteasja!

Kui on suur koormus, siis ei juhtu midagi. Kui võistluseelsel nädalal koormus langeb, siis oled kõigeks valmis. Oled valmis naiste jaoks ja oled valmis võistlusteks! Siis need asjad juhtuvad.

Kas võistluse eel seksimine mõjub tulemusele hästi või halvasti?

Ei tea. Kui võistluse eel asjad ära toimusid, ei otsinud ma neid daame hiljem taga, vaid mõtlesin ainult võistlusele. Olin rahuldatud ega mõelnud enam muule kui spordile. Jalg oli kerge. Ehk olnuks tõesti parem olla Tatjanaga võistluse eel vahekorras näiteks ühel, mitte kahel juhul, aga see on küsimus, millele keegi tagantjärele ei vasta.

Jaksasid oma naistele õigel hetkel truu olla?

Ei iialgi! See polnud võimalik, minu puhul küll mitte! Ma ei saanud kuu aega sedasi laagris olla, et miskit poleks juhtunud. Ma tean igasuguseid asju ka teiste kergejõustiklaste kohta, aga jätame need... Ka hingetohtrid ei tea, mida kuuks ajaks kodunt lahkunud mees tegema peab. Mina ei suutnud pereväliseid kontakte vältida. Iseloom on selline, et ei lase võimalustest ära öelda. Ja tean, et enamus teeb nii.

Mida pikad jooned su treeningupäevikus tähendavad?

Reaalseid vahekordi. Tärnid tähendavad kiindumusi.

"Usku maailmaklassi jõuda polnud mul ealeski."

Hakkasid jooksma alles 23aastasena. Mis mootori käima tõmbas?

Võimalik, et soov mitte iial kaotada. Igatahes usku maailmaklassi jõuda polnud mul ealeski.

Treeningpäevikuid vaadates hakkan ise naerma. Sellise isetegevuse najal ei olnud ju tegelikult võimalik niimoodi joosta. Ma ei saanud ka treener Aleksander Tšikinit sedasi kuulata, et vaat nüüd sünnib lõplik tõde. Kohtusime harva, minu trennis ta polnudki. Tegin umbes nii, nagu ta pealiskaudselt õigeks pidas – kust võis tema teada, kui palju, kui kiiresti ja millises suunas peaks üks minusugune sportlane jooksma!

Tšikin ei teadnud vist sedagi, mis Liidu koondise massöör Elmar Martin mulle 1964. aastal otsustava olümpiakatsevõistluse eel sisse jootis. Ütles, et rüüpa ära, ja mina uskusin. Lõpuspurdi eel jäin seisma, ja täna pole enam kelleltki selgitust küsida.

Kas sa võinuks austraallase Herbert Elliotti maailmarekordi 3.35,6 õigesti harjutades üle joosta?

Mina ei tea, kuid võimatu see polnuks. Aga sellist rekordit rihtides võinuks 3.39gi unistuseks jääda.

"Wismaris olin viimati sees märtsikuus."

Kui me naistega ühele poole saime, tulevad uued teemad – suitsetamine ja alkohol. Su esimeses raamatus on kirjas: "Vahel, kui isa külast tagasi jõudis, oli ta nii purjus, et ise hobust rakmetest lahti ei saanud, siis läks ema appi. Esmalt võttis ta lahti ohjad – ja siis hakkas nüpeldamine pihta. Isal olid palved lahti, aga ohjad tegid oma töö. Mõnikord hakkas mul päris kahju."

Nii seal on, jah.

Kas viinaviga kandus sinule üle?

Jah, ma tunnistan, et pole suutnud viinast lahti öelda. Wismaris olin viimati sees märtsikuus. Ma ei suuda piiri pidada, kui viinavõtuga kord alustanud olen. See värk on seganud kogu elu.

Kodus ajas vanamees mu lapsepõlves samakat ja kiskus peergu, sellest me ju elasime.

Kuula nüüd! Ma ei tea, kas mu vanamees oli üldse mu isa. Vanem vend ütleb, et ei olnud. Olen meenutanud meeste nelja seadust.

Üks. Kui kohtad väikest last, siis silita ta pead, sest see võib olla sinu laps!

Kaks. Paku ühistranspordis hallipäisele papile alati istet, sest ta võib olla sinu isa!

Kolm. Kui oled olnud kaua komandeeringus, anna naisele koju saabudes alati kere peale, sest sa ei eksi!

Neli. Kui kell saab 24, hakka selle vanainimesteasjaga peale, sest vaid siis tead, et oled sel päeval esimene!

Nii et 1966. aasta tulemust ei suutnud sa korrata pidude tõttu...

Vaata, 1967. aastal pidasime Tatjanaga Pärnus mesinädalaid pool kuud. Restoranis, kui tema 20. sünnipäev välja jätta, me ei käinud. Napsu võtsime, aga üüritud eramajast me tavaliselt välja ei tulnud. Nii see läks... Võitsin sellise ettevalmistuse pealt veel sügiskrossi.

Su raamatus seisab nii. "Kord paistis päike heledalt klassi ja meie tegime tagapingis suitsu. Päikese käes oli suits hästi näha ja õpetaja hüppas kui vedrust visatuna püsti, jooksis meie juurde ja hüüdis: "Mis siin tolmab? Mis siin tolmab?" Ning saatis meid klassist välja."

Oli see tõesti nii? Või on seal liialdust?

Kahju, aga ei ole liialdus. Suitsetamise jätsin järele alles pärast sõjaväge lastespordikooli tööle minnes.

Veel sõjaväes jooksin esialgu 800 meetrit vaid 2.12 ja 1500 m 4.27ga.

"Ma ei tea, mil moel me 1944. aasta talve üle elasime."

Palju sõjaaegne lapsepõlv, milles ihaldatud söökide sekka kuulus hobuselihasupp, hilisemale sportimisele kaasa aitas?

Ma ei tahtnud seda suppi, see oli häda sund. Ma ei tea, mil moel me näiteks 1944. aasta talve üle elasime. Meie juurde majutatud vene perekond lasti hoovis maha. Ema sünnitas, mina otsisin seitsmeaastasena küla pealt arsti. Ma tõesti ei mäleta, mida me sõime.

Sporti see kõik küll ei aidanud.

Oled öelnud, et sind aitas spordis erakordne töötahe. Mis see tähendab?

Pidasin silmas, et ma tegin sporti üksi, oma jonnist, iga ilmaga. Iseloom oli selline. Suutsin ka tibidele külgelöömise ja rasked trennid lahus hoida, täpsemalt – teadsin, mis ma täna suudan. Naistega suheldes polnud ma trennipäeva eel öösel kaheni üleval. Kõrtsi ma neid ei viinud. Kodus olime, saunas.

Oled öelnud sedagi, et sinu edasiviiv jõud spordis oli välismaale pääsemine. Miks?

Kujuta nüüd 40 aasta tagust aega ette. Meil polnud siin õieti midagi. Esimesel korral Soome sattudes sain selgeks, et on muidki võimalusi, kui siin oma Volgaga jahmerdada. Seal öeldi, et Volgaga sõidavad pätid.

Kas kaubitsemisest sai eesmärk omaette?

Siin istusid tollipunktis paar venelannat, kes tegid päris puhta töö. Kord, kui Eesti koondisega läksime, võeti ära 50-60 viinapudelit. Kord läksin üle piiri nii, et suur kalamarjakarp oli ümber keha seotud. Eks ta alandav oli, aga midagi tuli abikaasale ja lastele kingituste toomiseks teha.

Tänastel jooksjatel jääb rekordini ikka väga pikk tee

Millal su rekord üle joostakse?

Enn Sellik ja Endel Pärn on praegu leidnud poisid, kes võivad selle rekordi üle joosta. Tiidrek Nurme, Nikolai Vedehhin... Neil on head laagrid taga, täna-homme võivad nii joosta. Tahaksin küll seda uut rekordimeest näha ja õnnitleda. Mul on telegrammitekstki valmis.

(Vildi rekordi sünnipäeval ehk 17. juunil läbis Tiidrek Nurme, keda Vilt rekordi peamiseks ohustajaks hindab, Varssavis 1500 m isikliku tippmargiga 3.42,70. "Neli sekundit tulla," ütleb Vilt.)

41 aasta taguses 1500 m jooksus, milles sündis Eesti vanim kergejõustikurekord, tegi Oleg Raiko sulle tegelikult tünga?

Ta ei jäänud jooksu vedama siis, kui pidi. Eks ta, tänaseks kuuldavasti surnud mees, ise teadis, miks ta kokkulepet rikkus. Ausas jooksus võinuks minu aeg minna alla 3.38! Olen seda Londoni rada nüüd õhtuti voodis läbi jooksnud. Tegin vigu. Mina pidanuks võitma! Miks ma kogu lõpuosa vedasin, ei tea. Ei andesta seda viga endale! Pidanuks lõpuspurti varem alustama! Lõpetasin täiesti värskelt, aga Raiko kiirust mul polnud. Ehk tegid Venemaa treenerid mulle selles jooksus lihtsalt ära!

(Lõpuks erutab Vilti elu Suurest Jooksust rohkem hoopis see, miks vastasmajas elav ingerisoomlanna Jekaterina ajapuudusel kohvi ei tule keetma, kui eksabikaasa teda kutsub.)

Mart Vilt

Sündinud: 2. märtsil 1935 Virumaal Illuka vallas.

Mõõdud: 173 cm. 63 kg.

Tippmarke: püstitas 1966 Eesti 1500 m jooksu rekordi, mis kehtib tänaseni; kokku püstitas 12 Eesti rekordit, lisaks 1500 meetrile 3000 ja 5000 m distantsil; osales ka Eesti 4x1500 m rekordi püstitamisel.

Saavutusi: võitis Šveitsi ja Prantsusmaa rahvusvahelistel murdmaajooksudel suure hulga auhindu, tuli 1966 Euroopa sisemängudel 3000 meetris neljandaks ja NSV Liidu meistrivõistlustel 1500 meetris kullale; on 11-kordne Eesti meister.

Isiklikke tippmarke: 800 m 1.50,2, 1000 m 2.22,4, 1500 m 3.39,0, 3000 m 8.09,4 (hallis 8.02,2), 5000 m 13.47,8.

Tunnustus: Eesti parim sportlane 1966.

Eesti eakad kergejõustikurekordid

Mart Vilt 1500 m jooks 17.06.1966 London 3.39,0

Ilmar Ruus 3000 m takistusi 31.07.1971 Moskva 8.29,6

Raissa Ruus 800 m jooks 20.07.1972 Moskva 2.02,1

Enn Sellik 5000 m jooks 28.06.1976 Podolsk 13.17,2

Enne Sellik 10 000 m jooks 29.08.1978 Praha 27.40,61

Heino Sild kuulitõuge 11.06.1979 Budapest 20.53

Veronika Minina kuulitõuge 25.05.1980 Nokia 18.03

Jaak Uudmäe kolmikhüpe 25.07.1980 Moskva 17.35

Ille Kukk 1500 m jooks 18.09.1981 Moskva 4.14,05

Jüri Tamm vasaraheide 09.09.1984 Banska Bystrica 84.40

Nii sündis ajalooline rekord

Väljavõte Vildi 1966. aasta 17. juuni treeningupäevikust.

"Hommikul sörkisin joosta toas, min. 10. Peale hommikusööki sõitsime rongiga (60 min.) Brightonist Londoni. Sellest natuke tundsin end olevat väsinud ja et võistlus õhtul alles kell 20.45, heitsin magama. Imelikul kombel ei mõelnud ma täna enam võistlusest ja jäin magama üsnagi rahulikult.

Õhtul jooks – 1500 m.

Ilm oli enam-vähem hea. Puhus siiski kerge tuul ja väheke nagu vilu oli. Jooksma pidime graafiku kohaselt. Esimese 600 m pidi vedama Raiko, umbes 1.26ga. Edasi mina ning umbes 450-500 m enne lõppu pidi alustama Raiko pikka finišit. Nii ka enam-vähem kõik läks, kuigi Simpson natuke asja segas, vedades ise peale 1000 meetrit 200 meetrit, alles siis pääses Raiko ette viimases kurvis. Simpson tema järel, mina kõrval, kurvis õnnestus temast ette pääseda veel natuke lükates, või nagu meie armastame öelda "nügides", mis polnud küll kõige viisakam, aga siiski kõik jäi võistlusmääruste kohaseks. Lõpetasin jooksu teisena.

I O. Raiko 3.38,7 (uus NSV Liidu rekord), II mina 3.39,0 (uus ENSV rekord). Ka mina ületasin endise Liidu rekordi kahe sekundiga. Viimane kuulus I. Belitskile 3.41,0. Enesetunne peale jooksu normaalne. Võis öelda, et kõik tuli kergemalt kui ma ise arvasin. Joosta oli mõnus!"

Väljavõtteid Vildi raamatust "Mälestustekett"

"VAHETULT ENNE SÕJAVÄKKE MINEKUT oli üks väga ebameeldiv päev Rakvere sõjakomissariaadis – arstlik kontroll. Seal tuli võtta ihualasti ja käia ühe arsti juurest teise juurde, toimik kaenlas. Enamik olid naisarstid. Mis seal karta oli, aga sellises vanuses ja esmakordselt oli see vastuvõtt ikkagi ebameeldiv, kuidagi häbi oli. Räägiti, et kui noku juhtub suurust muutma, lüüakse joonlauaga pihta."

"ÜKS MULLE ARUSAAMATU JUHTUM oli Ahtmes energeetikute klubis. Minu võistkonna mängijale löödi ründelöögist pall rinnale, mis põrkas tagasi vastasmängijate väljakupoolele. Kohtunik vilistas vea, tõstes kaks sõrme ja andis palli vastastele. Läksin nõudma selgitust. Rinna puutega võis ju võtta! Jälle tõstis kohtunik kaks sõrme ja ütles: "Kahte puudet ei tohi ühe mängija poolt järjestikku olla!" Natuke mõelnud, mõistsin."

"ÜKSKORD juhtus minuga selline lugu. Ei mäleta, mis ruum see oli, aga üks dušš oli seal olemas. Võtsin riidest lahti ja läksin dušši alla. Paraku üks juba pesi. Et ruum oli auru täis, siis ma ei näinud, kes seal peseb. Pesi aga naine, nimelt tolleaegne Laine Eriku rivaal 800 m jooksus Veera Muhhanova. Kui ta minu nokut nägi, pistis kiljuma. Mina kiiresti riietusruumi tagasi."

"Varastanud ma ei ole, vangis ka pole olnud ja isegi vägistanud ei ole kedagi. Kõik on ise nõus olnud. Väikeseid pullitegemisi on kõigil, ma ei usu, et päris süütuid hingi maamuna peal elab. Isegi usklikel on patud ja nad käivad neid kirikus jumalalt andeks palumas. Ainuke, kes pattudest vaba, oli Jeesus Kristus. Kui oli?"

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee