Vasaraheitja Terje Matsik elas spordile, kuid alistus haigusele (5)

"Terje oli selline kurvameelne inimene. Kogu aeg oli tunne, et ta pole saavutatuga rahul, et ihkab rohkemat. Selle nimel tegi ta kõvasti trenni, jättis isegi vahepeal ülikooli pooleli, et rohkem sportida," meenutas võistkonnakaaslast kettaheitja Eha Rünne, kelle järel jäi Matsik Eesti meistrivõistlustel mitu korda hõbemedalile. "Lootsin, et temast saab koondises minu asendaja ja nüüd lähen mina tema matustele."

Eesti Kergejõustikuliidu heitealade vanemtreener Ants Kiisa mäletas, et kutsus Matsikut seitse-kaheksa aastat tagasi Tallinna harjutama. "Aga ta ei saanud tulla, vist oli ka majanduslik seis keeruline. Tegelikult oli Matsik päris heade eeldustega sportlane, pakkus heitjate seeriavõistluse kokkuvõttes Rünnele tõsist konkurentsi," meenutas Kiisa.

Kiisa sõnul oli tervis häirinud Matsiku võistlemist ka varem. "Tihti juhtus nii, et kevadisel treeninguhooajal tõusis ta vormi, aga kohe kui võistlused algasid, jäi haigeks. Siis pidi jälle paar kuud kosuma, et endist taset tagasi saada. Seda muidugi ei tea keegi, kas juba tollal oleks saatuslik haigus võidud avastada," ütles Kiisa.

Aasta tagasi elas Matsik läbi kaks kurba sündmust: järjest surid tema ema ja treener Mart Paama, kes oli Rünne sõnul vasaraheitjale kui hingesugulane. Pärast juhendaja surma treenis Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas õppinud Matsik lühikest aega ka Paama teisi õpilasi.

"Ta oli muidu heatahtlik inimene, kuid pärast neid kurbi sündmusi tõmbus veel rohkem endasse," rääkis Rünne. Võimalik, et mure tulemusena halvenes Matsiku tervis ning tal avastati maksavähk. Operatsiooni ei õnnestunud aga teha, sest kasvaja siirded olid levinud ka mujale. "Ta elas Tartus ühiselamu neljandal korrusel. Kuid lõpuks läks tal nii raskeks, et ei jõudnud enam trepist üles," teadis Rünne.

Elu viimased kuud saatis Matsik mööda Läänemaal Ridala lähistel isakodus.