Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt

Pronksmees Tõnu Endrekson sobib igasse paati (3)

Ants Põldoja, 22. oktoober 2007, 00:00
PRONKSMEES: Kolm korda on Tõnu Endrekson naasnud MM-võistlustelt pronksmedaliga. Pärnu Sõudeklubi väikeses toas paistavad Endreksoni selja taga ka karikad ning fotomeenutus 2005. aasta MMilt. Foto: Marianne Loorents
Kes on Eesti parimate sportlaste valimisel kolm aastat järjest võitnud ning tõenäoliselt saab tänavu ka neljanda esikoha? Ei, mitte Kristina Šmigun, Jüri Jaanson või Andrus Veerpalu, vaid hoopis pronksmehest sõudja Tõnu Endrekson.

"Nojah, parim võistkonnasportlane. Individuaalselt parim on ikka kõvem sõna," jäi Endrekson rahulikuks. Aga fakt jääb faktiks: sõudjaist ainsana on kolmel aastal pronksipaadis istunud vaid Endrekson.

Olgu kaheline või neljaline, aga Endrekson istub alati parimas paadis?

Poliitika. (Naerab.) Enda iseloomu kohta on raske öelda, aga pead ka tehniliselt teistega sobima. Nii ei saa, et kõik toredad inimesed sõuavad, aga paat ei liigu.

Jüri Jaanson on ühes intervjuus öelnud, et Endrekson on vend, kes ei lähe kunagi nugade peale.

Kompromiss tuleb leida, seda küll. Aga sel aastal Jüriga koos sõites polnud ka mingi lust ja lillepidu. Räägid suu puhtaks ja leiad kesktee. Kuigi meil sobis üsna hästi. Ega me nugade peale ei läinudki. Vaidlused on ikka seotud sõudmisega.

Alpitoas koos elades ei kippunud vaidlema?

Mõni arutelu maailma asjade üle tekib. Õhtul oled trennist väsinud kui laip. Vaatad telekat ja vajud magama.

Neljalisel on risk suurem: rohkem mehi peab sobima

Samas on sind paariliseks valinud ka Gulov, Jaansonist hoopis erinev kuju, vene hingega mees. Kuuldavasti sa temaga väljaspool paati ei suhelnud.

Paadis sain Guloviga väga hästi läbi, kunagi ei tekkinud suuremaid lahkarvamusi. Kuid suhtlemine... Isegi Pärnu meeste Sonntaki või Jämsaga ma eriti vabal ajal ei suhelnud, kui nendega sõitsin. Igaühel on oma sõbrad.

Pärast oled Gulovi kohta teravalt öelnud, kuigi see oli vist seotud tema väljaastumisega treener Tatjana Jaansoni vastu?

Jah, tookord ta ei käitunud viisakalt. Aga viimasel ajal on Gulov kõvasti muutunud. Üritab minuga eesti keeles rääkida, ta on palju õppinud.

On sul üldse mingit vahet, kellega koos sõita ning kas kahe- või neljapaat?

Suurt vahet pole tundnud. Mõlemal juhul mängib meeskonnatöö rolli. Neljasel on risk suurem, sest seal peab rohkem mehi omavahel läbi saama ja tehniliselt sobima.

Nimede poolest kõige kõvem neljaline esindas Eestit aastal 2005. Ent siis oli vist ka enim erimeelsusi?

Oli küll. Kõik neli pidasid ennast üsna tähtsaks. Jaansonist rääkimata, aga ka meil Guloviga oli Ateenast neljas koht ette näidata. Ning ka Jämsa on omaette isiksus.

Millest vaidlused tekkisid?

Pigem ikka vee peal tuli ütlemist. Tehnilistes nüanssides. Pealegi ei tahetud vigu tunnistada. Kui kellelegi ütled, et sa teed seda või toda valesti, paneb vastu: ei tee valesti! Lõpuks tuli meil ikka välja ka.

Kes peaks otsustama, kuidas paadid kokku panna?

Tookord sa ütlesid sügisel intervjuus, et koosseisu niisama säilitada ei saa. Et kevadel selguvat. Kas on ikka õige, et igal kevadel hakkab kammajaa uuesti pihta? Jälle katsevõistlused, jälle valimine.

Ega ta päris õige ole. Selle üle on palju arutatud. Me ei tea ka nüüd, kuidas 2008. aastal jälle pihta hakkab. Ei oskagi otsustada, milline viis oleks parim.

Tänavu juhtus nii, et Gulov valis sinu, aga tõrjusid ta kõrvale põhjusel, et treener peab olema Tatjana Jaanson. Järelikult süsteem ei toimi – katsevõistluse võitja jäi tühjade kätega.

Loomulikult, aga seal pole midagi teha. Kui ma ütleks jah, aga paat liikuma ei hakka, tuleb paratamatult ümber mängida. Kui usaldan treenerit, kellega oleme pronksmedalid ära toonud, on mõtet ainult temaga jätkata.

Siiski: esmakordselt kolme hooaja jooksul jäi tänavu tugev neljaline moodustamata, kuigi teda kutsuti Pühaks Lehmaks. Miks?

Siin olid treeningu nüansid. Meie Jüriga harjutasime Kuzminist ja Rajast erineva plaaniga. Teiseks, vaja oli kahe paatkonnaga olümpiapilet ära tuua. Kui pannuks neli kõvemat meest kokku, poleks kaheline seda kohta toonud. Isegi tšehhid eesotsas Chalupaga jäid olümpialt välja.

Kas peaks olema kindel inimene, kes vajadusel otsustaks, kuidas olümpiaks paadid paika pannakse?

Kõike ei saa tõesti sportlased ise otsustada. Lõpliku sõna võiks öelda treener. Eks vee peal ole ka näha, kuidas kokku läheb.

Ütlesid tänavu jaanuaris, et säilitaksid mulluse neliku, sest teil olevat kõvasti arenemisruumi. Tõsi, Jämsa haiguse tõttu poleks 2006. aasta paat niikuinii saanud samas koosseisus jätkata. Aga samas tähendas see lause, et oleksid soovinud sõita Jaansonita, kellega sa lõpuks kokku läksid.

Vahe oli selles, et 2006. aasta koosseis töötas üliladusalt. Oleme Jüriga sel teemal vaielnud. Tema ütles, et 2005. aasta koosseis oli võimsam. Nõus, seal olid kõik kõvad vennad. Aga 2006. aasta paat liikus kergemini. Eessõudja tunneb seda kõige rohkem – ning Jämsa ütleski, et mehed tulid talle paremini järele. Et see koosseis klopsiti kiirelt kokku, aga saime ikka pronksi, jäi kõvasti varu.

Siis oleks pidanud Jaanson Guloviga kahelist sõitma, ehkki see tundub võimatu variant.

Jüri on kunagi vene ajal sõitnud paarilisega, kellega ta poleks elu sees tahtnud koos sõita. Aga oli vaja sõita. Ta on rääkinud, et mine kas või kallale.

Eesti peaeesmärk peaks olema moodustada vähemalt üks paat, mis võitleks Pekingis kulla eest. Jääb üks küsimärk: kummas paadiklassis on tugevamad rivaalid?

Ka sel teemal oleme Jüriga vaielnud. Tema ütleb, et Poola neljaline on väga tugev ja selles klassis kulda nii kergelt ei saa. Mina ütlen, et pole midagi nii tugev. Hoopis kahelisel on kõvem konkurents. Igal riigil on lihtsam kaht head meest leida.

Tuul segab sõudjaid rohkem kui vihm

Sõudja treening sõltub palju ilmast. Kas vahel tuleb veele minna, sadagu või pussnuge?

Vihm, muuseas, polegi väga hull, rohkem segab sõudjaid tuul. Kui on tugev lainetus, siis nullib veetreeningu ära. Vihm mõnikord isegi rahustab, kui vaikselt sajab. Kunagi ammu sai miinuskraadidega tehtud, aga nüüd on lõunalaagrid igal aastal, pole mõtet tervist rikkuda. Äsja oli siin selline ilm, et päike paistis, aga paar kraadi sooja. Siis jätsime trenni ära. Seljale ohtlik, võid külmaga lihase ära tõmmata.

Hingamisele pole ohtlik?

Ei, seda mitte. Käime just praegu Jüriga igal hommikul külmkambris. Neli minutit miinus sajaga supelriietes. Teeb erksaks. Kambris peab ka hingama, ei juhtu midagi.

Kindlasti on üks põhjus ka sinu hea tervis, et oled alati valitud paatkonda sattunud. Gulovil, Jämsal ja Jaansonil on olnud tagasilööke.

Väikseid tervisehäireid on ette tulnud. Kevadel oli probleeme, kui tarkusehammas välja tõmmati. Ei arvanud, et poolteist nädalat virelen. Selg teeb vahel häda. Tänavu suvel tuli täiesti lambist närvipõletik. Pühajärvel kannatasin alpitoa ja koormused ära, siis tulin Pärnusse ja kergel nädalal lõi sisse. Organism järelikult töötas piiri peal.

Kas pead ennast hilise arenguga sõudjaks?

Põhimõtteliselt küll. Mul seda andekust eriti polnud.

Ega olnud põhjus selles, et tegelesid nooruses paljude aladega?

Kui sõudmistrenni tulin, olid teised alad juba läbi proovitud. Sõbra õhutusel valisin uue ala, tahtsin vaheldust. Pallimängud ei huvitanud eriti. Tahtsin korra sõudmist ka jätta, aga treener tuli koju järele. Siis hakkas piinlik – ta pingutab ja mina lihtsalt loobun. Kui meeskonnas sõitsin, siis ei saanud enam tulemata jääda. Teised ei saa ju vee peale minna, kui sind pole. Hea seltskond oli ka.

Pärnus oli sinu eakaaslaste seas võrkpall kõige populaarsem. Pika noormehena võinuksid ju sinna kippuda?

Argo Meresaarega käisin samas koolis. Korvpalli olen tema vastu mänginud. Siis näed, et tema on tõeliselt pikk, kui mulle kulpe pani. Võrkpall natuke meeldis, nüüd oleme vahel suviti rannavollet mängimas käinud.

Vanaonu Kristjan Palusalu saavutust ilmselt üle ei löö

Kus on Eestis hea treenida? Kas pärnakana on Pärnu jõgi su lemmik?

Jah, siin on hea lai jõgi. Nüüd oleme proovinud ka Viljandis ja Pühajärvel. Saab hästi sõuda. Ainult Emajõgi on raske koht. Ühesega võib seal treenida, aga spetsiifilist koostöötrenni ei tee. Vool on kiirem ja käänuline ka. Suurtel kiirustel pead üle õla vaatama, et kus nüüd käär tuleb. Me sõidame ju selg ees.

Selles mõttes on vist Pärnus parem, et siin lähed koju ja naine on söögi valmis teinud?

Kindlasti. Naine peab minu sporditegemise pärast rohkem kannatama. Nüüd on küll kümme kuud ainult jäänud.

See ometi ei tähenda, et loobud pärast Pekingi mänge?

Ei, aga edaspidi teen pere ja spordi vahel rohkem kompromisse. Võib-olla laagritesse nii palju ei sõida. Loomulikult naisele ei meeldi, et olen palju ära. Kas ta just ütleb, aga seda on näha. Sel sügisel sain esimest korda minna naisega puhkusereisile. Käisime Kreetal.

Suguvõsa parima sportlase tiitli saaksid ainult siis, kui võidaksid kulla kolmel olümpial järjest. (Kristjan Palusalu on Endreksoni vanaonu – toim).

Ühel olümpial on tõesti raske seda tulemust korrata. Sloveenid Cop ja Spik proovisid MMil kahelist ja neljalist sõita, said kulla ja hõbeda. Aga üldiselt on väga raske kaht paatkonda sõita. Need on nagu mehed teiselt planeedilt. Kinnisideeks ei tohi saada, et pean vanaonu püüdma. Isegi olümpia ei tohi kinnisideeks saada.

Kas pronksmehe kujundi mõtlesid ise välja, kui kolmandat aastat sama medali said?

Ei, selle nime pani meie internetimees Vahur Mäe. Ütles, et kuule, sa oled nüüd nagu pronkssõdur. Sõudeliidu koduleheküljel oli see üleval.

"Kui lõpus seisma jääd, tuleb tõeline valu."

Sinu käes on ergomeetri tõmbamise Eesti tipptulemus. Kas hakkaksid ergomeetrit tõmbama, kui see juhuslikult olümpiakavva võetaks?

Mingil juhul ei lähe üle. Seal on vastased ka tugevamad. Kui ergomeeter oleks eraldi spordiala, hakkaksid kõvemad tõmbajad kaalu juurde võtma. Mass loeb palju.

Sõudmises ületatakse lõpus niinimetatud anaeroobne lävi ja pead töötama hapnikuvõla tingimustes.

See lävi ületatakse juba distantsi esimesel poolel. Minul on see kuskil 184–186 lööki minutis, aga tuhande meetri peal on pulss juba kõrgem. On veel valuläve koht ka. Kui selle ületad, suudad läve edasi viia kergemalt. Mul oli kõige hullem hetk olümpiafinaali järel, kui kanderaamil viidi ära.

Kas see viimaste sadade meetrite heitlust kuidagi ei mõjuta, kui pea enam ei tööta ja ainult tahtejõu varal tõmbad?

See on vältimatu, et lõpus pea enam ei tööta. Kui läve ületad, siis enam valu ei tunne. Öeldakse, et närv väsib enne kui lihas. Aga kui lõpus seisma jääd, siis tuleb see tõeline valu. Kukud paati ja paned kohe jalad vette, et verd jahutada.

Taoline raske spordiala peaks justkui meelitama dopingut tarvitama. Kuid sõudjate seas pole kuulda olnud ühtki tõsist vahelejäämist.

Venemaa naiste paarisneljalisest keegi jäi vahele. Vahepeal kehtestas Rahvusvaheline Sõude-liit reegli, et doping toob eluaegse keelu. See oleks ikka pauk. Kuninglik spordiala, pannakse kohe häbiposti. Mõnes mõttes kõva sõna, ka teised alad võiks nii teha. Nüüd reeglid muutusid, sest dopinguainete nimekiri pikenes ja juhusliku manustamise võimalus tõusis. Teine asi, et sõudmises pole suuri auhinnarahasid. Mille nimel riskida?

TOIMETAJA

+372 5199 3733
sport@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee