JAAK SALUMETS: "Armastan ennast liiga palju, et uuesti treeneriks hakata." (12)

Tänane riigikogu liige hoiab lemmikalal endiselt silma teravalt peal ja tõdeb, et raha võib ju olla, aga heade mängijateta tulemust ei tule.

Mängijana jõudis Salumets N Liidu koondisse, veelgi suurema kuulsuse pälvis aga treenerina. Ta viis Tallinna Kalevi N Liidu meistriks 1991 ja Eesti koondise EMi kuuendaks 1993.

Jaak Salumets, sul saab kevadel kümme aastat treeneriameti mahapanekust. Vahepeal istusid Rapla meeskonna pingil. Kas vahel on kripeldanud, et tahaks ikka suurde korvpalli tagasi tulla?

Kui ma ausalt ütlen, siis esimesed kuus aastat kripeldas küll. Ent leidsin, et tagasitulek on võimatu, motivatsioon puudus. Edasi liikudes tuleb vana asi maha jätta. Aga see pole nii lihtne, et lõikad läbi ja kõik.

Nüüd vaatan mängu rohkem psühholoogilise poole pealt. Huvitab asja filosoofiline külg – kuidas käituvad mängijad, treenerid, miks juhtus nii ja mitte teistpidi.

Kas jälgid psühholoogilist poolt ikkagi selleks, et midagi kõrva taha panna juhuks, kui veel naasta soovid?

Ei. Otsus on langetatud ja tegin selle siis, kui minu Kalev tuli eelmisel aastal kokku meeleolumänguks Real Madridiga. See oli viimane kord, kui istusin pingil. Hea vein läheb ükskord hapuks. Parem lähen ära siis, kui veini on veel hea, mõnus võtta.

Paljud medaleid võitnud sportlased ütlevad, et ülev tunne on nagu narkootikum, seda tahaks üha uuesti kogeda. Kas sul kui mitme suurepärase saavutuseni jõudnud treeneril ei tekkinud sama tunnet?

Ei, seda tunnet, vajadust midagi saavutada mul enam pole. Elus tuleb liikuda edasi. Pole mõtet möödunust kinni hoida, teades, mis hinnaga see on saavutatud. Armastan ennast liiga palju, et hakata endale uuesti haiget tegema – nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Tegin kõike perekonna, tervise arvelt. Tasuta lõunaid ei ole.

Minu abi taustajõuna on võib-olla palju efektiivsem. Tahaksin rohkem kanda hoolt selle eest, mis toimub Eesti spordis üldiselt.

Phil Jackson viis Chicago Bullsi omal ajal aastateks NBA tippu ja siirdus siis uut väljakutset otsides Los Angeles Lakersisse. Euroopas leidub palju saavutanud treenereid, kes viinud aastakümnete jooksul erinevaid klubisid-koondisi võitjaks. Sa oled vist teistmoodi inimene?

Olen küll. Need treenerid on jäänud korvpalli külge, nad magavad ka ilmselt öösel palliga. Ega see tunne ole mulle võõras. Aga olen teinud enesega kokkuleppe – elus on palju muudki huvitavat. Ma ei pea järgmistel eluetappidel olema sama edukas, aga tahan vaimselt areneda.

Mul on hea meel, et paljud minu Kalevi poisid on saanud või üritavad saada treeneriks. Olen oma ülesande täitnud, kui nendest meestest treenerid saavad.

Ega sa ometi kahetse perioodi 1985–1998?

Absoluutselt mitte! Meenutan tehtut heameelega, hing läheb soojaks. See oli minu elutöö. Rohkem säärast suurt ja ilusat vist ei tee enam. Praegune elu on uus ja huvitav. Aga siis olin ise otsustaja. Vahel eksisin, vahel võtsin vastu õigeid otsuseid. Tulemus on teada.

Liialt kaua elati selle Kalevi peal. Keegi ei saanud aru, et edasiminekuks on vaja arendada uusi mängijaid. Ka 2001 tegid tulemuse ära need mehed, see oli valmis meeskond.

Sul oli võimalusi ka 1991 ja 1998, kui kutsuti vastavalt Liidu koondise ja Venemaa superliigas mänginud Saraatovi treeneriks. Teisel korral jäi sul minemata tütre koolilõpetamise tõttu. Kui aasta hiljem tulnuks uus pakkumine, kas sa läinuks?

Seda on praegu juba raske öelda, välistada minekut ilmselt ei saa. Ent "ei" oli juba öeldud. Mis puudutab 1991. aastat, siis ärkamiseaeg oli täies hoos ja tegin otsuse rahvuslikul pinnal.

Kalev/Cramo hakkas nüüd mängima ULEB Cupil, Tartu Rock püüab sammu pidada. Kui üks nendest kahest klubist teeks pakkumise, sa ei mõtleks ümber?

Ei. Need kaks meeskonda ei tee veel tulemust. Kui vaatad, kui palju on tasemel eestlasi, siis Eesti kannatab välja ühe säärase meeskonna. Usun endiselt, et peaks olema üks väga tugev meeskond, ja teine, kes konkurentsi pakuks. See on meie võimalus, muidu näeme ainult suure korvpalli rongi tagatulesid.

Kui ühte võistkonda on korralik konkurents, saab sealt ULEBite ja teiste karikate kaudu end müüa. Kui tekib rahvuskoondise tuumik, siis on väga lihtne sinna liita välisklubidest tulevaid mehi. Säärane koostöö võib igas EM-tsüklis tuua tulemuse.

Pluss noortetöö kvaliteedikasv just treenerite koha pealt.

Mille pealt saab kasvada noortetreenerite kvaliteet?

Kahtlemata peab noortetreener olema materiaalselt motiveeritud. Kes töötavad lastega, ei saa seda teha poolikult. Sa kas oled selles vankris või mitte. Sa pead endaga lepingu tegema – mis on su visioon? Tuimalt, emotsioonita seda tööd ei tee. Maatreenerile oleks väga oluline, kui sa suudad leida kõrgele tasemele jõudva tüübi. Siis oleks hing rahul – näe, minu poiss mängib seal!

Kas tänased Kalev ja Rock lahustuvad liialt ära?

Ütleksin väga lihtsalt – vaata, kui palju meil mängib mehi kodus. Müürsepp Austraalias, Kikerpill keskpärases Poola klubis. Ülejäänud on siin. Meil ei leidu mängijaid, keda Euroopa tippkorvpall sooviks.

Mitu meeskonda kümnest komplekteerivad end praegugi. Meil pole nii paljude võistkondade tarvis lihtsalt mängijaid. Koos noortega peab meeskonnas olema 15 pallurit.

Näib, et sa treenerina ei taha lahjat suppi lürpida.

Tõsi, leiaksin endale sobivad tingimused ainult välismaal. Mul on liiga suured nõudmised klubide omanikele. Nad peavad endale selgeks tegema, mida taotlevad, mis on eesmärk? Mis see maksma läheb ja kas on üldse reaalne?

Ma ei näe praegu reaalset võimalust, et Eesti korvpall lööks laial rindel läbi. Kui esmakordselt mindi suure hurraaga mängima Balti liigat, siis kõik meeskonnad eesotsas omanikega olid asjatundmatud. Alles saadud kohad panid asjad paika. Siis hakati mõtlema. Maa peale tullakse oma negatiivsete kogemuste kaudu.

Praegu on treenerid omanike surve all. Ühest küljest ei jätku omanikel raha, teisest küljest tahavad nad selle väikese raha eest mängida kõrget mängu. Äris tead väga hästi, kui palju pead investeerima, et välja mängida suur slämm. Sama on ka siin – mis siis vahet on? Ja otsustab inimressurss. Sul võib raha olla, aga kui mängijaid ei jätku, ei juhtu mitte midagi.

Väidan, et näiteks Arbeti ja Kanguri nõrkade kohtade järele aitamine muutub üha raskemaks. Töö noortega tippmeeskondades – selle taha on areng jäänud. Siin on nii palju külgi, tahke. Kui kõik kokku panna, saab vastuse, miks me ei löö tipus läbi.

Rock mängib kolm veerandit vastasega võrdselt. Kui – hopsti! – üks tiim kukub ja piimhape hakkab pidurdama tulemuse tegemist, siis väidan, et see meeskond on füüsiliselt kehvasti ette valmistatud. Puuduvad üldvastupidavus ja kiiruslik vastupidavus.

Kui sa 1985. aastal Kaleviga alustasid, kas su nõudmised olid samasugused, nagu oleksid praegu?

Siis maeti meid maha juba, täie lauluga. Olen rõhutanud, et meid ei segatud. Mida tahtsin, selle viisin läbi. Ja kui asi hakkas paremaks minema, siis enam ei olnud võimalik mind segada. Siis saadi asjast aru, hakati toetama.

Meil toimis sisekonkurents. Teadsin, et kõigist ei tule tippmängijaid. Aga hoidsin meeskonnas 15-16 mängijat. Praegu sai Kalev/Cramo alles nüüd hakata harjutama viis-viie vastu – see on Eesti tippklubi, kes mängib ULEBi sarjas.

Kas sa väidad, et 1985 oli võtta perspektiivikam punt noori mehi, kui praegu Eestist kokku saaks?

Jah. Sest nad olid läbinud TSIKi. See tähendas metoodilist harjutamist pluss võimalust pääseda Liidu juunioride koondisse. Esimest põhja polnud mul vaja laduda, selle töö tegid ära Kermon ja Levkoi.

TSIKi asendab Audentes, aga sealt tulev "toodang" ei rahulda meie korvpalli nõudmisi. See oligi minu eelis – Kalevisse tulnud noormehed mängisid juba väga tugeval tasemel Eestis – tulid karikavõitjaks, üks koosseis võitis meistrivõistlustel pronksi.

Audentese eesmärk peab olema vaimselt ja kehaliselt mitmekülgsete mängijate kasvatamine. Seal peavad töötama treenerid, keda poisid ja klubid aktsepteerivad. Eesmärk peab olema talentide sihipärane kasutamine, nendega tuleb teha eraldi tööd.

Kas arvad, et lähiaastatel ei muutu meie korvpallis midagi paremaks?

Tipptasemel küll. Samas käivitunud Eesti liiga mulle meeldib. Kuid kas kannatame kümmet meeskonda välja? Elu näitab, et meie arv on tegelikult kaheksa, ja ka siis jääb mängijaid puudu.

Balti liiga on hea lakmuspaber, ka teine divisjon näitab meie taseme ära. Esimese divisjoni meeskonnad pole rõõmsalt alustanud.

Võrdlesid aastaid tagasi, et sa tegid kaks korda rohkem tööd, kui sinu hoolealused pidid tegema. Kas täna tehakse veel vähem tööd kui aastal 1990?

Meie põlvkond töötas individuaalselt väga tõsiselt. Tahtsin saada kellekski ja teostada end spordi kaudu. Praegu on lastel elementaarne tehniline ja üldfüüsiline baas saamata. Mängijaid püütakse valdavalt arendada viis-viie vastu treeningute abil. Aga see viib ainult teatud maani.

Kui tulin Paidest ära, teadsin täpselt, mis puudused mul olid. Paide treener ei suutnud mulle seda anda, mida suutsid Krevald ja Kullam. Pidin väga palju töötama. Arvan, et praegu niimoodi ei rabata. Ka 80ndate põlvkond tegi tunduvalt rohkem. Sõnum noortele on individuaalne töö – alles see tagab tulemuse.

Kas mehed siis ei taha seda tööd teha? Tänapäeval on materiaalsed hoovad ju tunduvalt paremad – mitte ainult NBAs ei teeni suurt raha, vaid ka Euroopa tippklubide tasud on korralikud.

Vastus on väga lihtne: Eestis ületab nõudlus pakkumise. Iga mees, kes on vähegi korvpallurikuju ja ketsid jalga paneb, oskab raha küsida. Ja omanikud käituvad ebaõigelt, et maksavad ka seda raha. Sest lihtsalt ei ole paremaid mängijaid. Konkurents ei sunni tagant.

Minu mehed, kes välismaal leiba teeninud, on tundnud seda konkurentsi. Praegu Janar Talts teab seda – kogu aeg on surve peal, keegi tahab sinu kohta. Et sa ei annaks oma kohta ära, tuleb töötada, see arendab. Iga asja tehes tuleb maksimaalselt keskenduda, seda ei õpetata. Vabavisete möödaviskamine on ainult keskendumises kinni. See on tugev valuuta – kui kaotad mängu silmaga, vaata kõigepealt vabavisete protsenti!

Kui naaseme ühe tugeva, sisemise konkurentsiga klubi juurde, kaoks Tallinna-Tartu vastasseis.

Siin ongi küsimuste küsimus, et mida tahame saavutada? Ma ei usu, et nende kahe linna vastasseis kaob. Tartus Rock ja Fausto söövad üksteist. Ja ka Tallinnas on liiga palju meeskondi. Meistriliigasse võiks kuuluda ka U20 koondis.

Rocki eesmärk on võita Eesti meistrivõistlused. See pole mingi eesmärk, see on ajaraiskamine! Parem käi koolis, lõpeta see ja pärast mängi oma lõbuks Valgas, Rakveres või Pärnus.

Pärast sinu loobumist on Eesti koondis jõudnud EMi finaalturniirile 2001. aastal. Tänavu võeti lisaturniiril kolm võitu, aga lõpetuseks saadi suur kaotus Makedoonialt. Kas see ongi meie tänane koht?

On küll. Ma ei tahaks olla koondise treeneri nahas, sest temast ei olene mitte midagi. Ta saab säärased mehed, nagu saab. Enamik vastastest mängib suurt korvpalli, meie oma konnatiigimänge.

Kas oled jälginud meistriliiga külastatavust? See väheneb aasta-aastalt. Kui palju rahvast käib vaatamas TTÜ mänge? 200 inimest. Müts maha Kuusmaa ja Rumma ees, kes võtsid selle võistkonna vedamise. Näis, kui kaugele nad jõuavad.