22. juunil suri kõrgushüppe Müncheni olümpiavõitja Jüri Tarmak. Taasavaldame tema mälestuseks loo, mis ilmus Õhtulehes 2007. aasta 3. detsembril.
ÕL ARHIIV | Jüri Tarmak: „Armastan sporti, nii võitmist kui ka kaotamist.“ (4)
Müncheni olümpia lõpupäev, 10. september 1972 pakkus kõrgushüppajatele äärmusi. Lõunatunni lämbe õhk jahenes kiiresti, algamas oli äikesevihm.
Juba sähvivates välkudes suutis 2.23 alistada vaid eestlane Jüri Tarmak, vatitropid kõrvades.
Vatitropid ei kaitsnud Tarmakut kõuekõmina, vaid publikumöllu eest. Vali ergutus oli 80 000 pealtvaatajakohaga olümpiastaadionil määratud pigem jooksjatele ja eestlasest kõrgushüppaja püüdis end kõrvalisest välja lülitada.
Seda üllatavam on 35 aastat pärast Münchenit kuulata arutlust: „Kui ma 1976 tippspordi jätsin, siis seepärast, et haige jalg enam üldse hüpata ei lasknud. Ma nautinuks ka heitlust kümnenda koha eest. Armastan sporti, nii võitmist kui ka kaotamist. Võit ja kaotus on tihedalt seotud, mõlemad on huvitavad.“
Olümpiavõitja võistlusest: „Oli üks poolelijäänud asi...“
Kommentaarid