Tallinnast Maarjamäelt pärit pisikesel, aga aktiivsel tüdrukutirtsul kulus lihtsalt paarkümmend aastat aega, jõudmaks arusaamiseni, et just laskesuusatamine on õige ala, kus ta sihile võiks jõuda.
"Ikka kullasära. Olümpiakuld on lapsest saadik mu eesmärk olnud," teatab 22aastane Lehtla tulevikusihtidest kaks päeva pärast hinnalist 20. kohta MMi sprindis, istudes Rootsi väikelinna hotelli fuajees ja naeratades vahetpidamata.
"Mu vanaisa oli suur spordifänn ja vaatasin lapsena temaga koos suusavõistlusi, Allar Levandit. Tahtsin ise ka hirmsasti suuskadega hüpata. Teadsin juba siis, et minust saab tippsportlane."
Spordiga lõpetamise äärel
Kõigest kaks aastat tagasi oli see teadmine 156 cm pikkust ja 51kilost neiut maha jätmas. Ta kuulus aastatel 2000–05 Eesti paremaid noorsuusatajaid koondanud Merko tiimi, kuid vajus seejärel tagaplaanile. Aastakese üritas ta omal käel suusatajana jätkata, kuid erilise eduta. Tekkisid lõpetamismõtted.
"Sõbrad-tuttavad-toetajad käisid peale, et prooviksin ikka laskesuusatamise ka ära. Kui neid poleks olnud ja kui ma neid poleks kuulanud, oleks ma vist läinud teist teed, ülikooli õppima," arvab ta nüüd.
Lehtla tee viis aga enamiku Eesti koondislaste esimese treeneri Tõnu Pääsukese juurde ja järgnenu on praeguse hetkeni kena ajalugu.
2006. aasta maikuus õpetas Pääsuke talle esimest korda püssi hoidmist. "Kuu aega hoidsin ainult püssi, Tõnu pani asendid paika. Kuu aega "kuivasin"," meenutab ta.
Juba samal suvel jäi ta silma Eesti koondise juhtidele. Lehtla osales Otepääl oma esimesel võistlusel ning edestas õhtusel punktilaskmisel kõiki koondislasi. Ainult esinumber Eveli Saue oli puudu.
"Tõnu ütles, et mõni harjutab kolm aastat ega oska nii hästi lasta. Ju siis läks hästi," rõõmustab Lehtla ja kahtlustab naljaga pooleks, et võib-olla on ta lihtsalt andekas. "Mul pole kunagi ühegi alaga probleeme olnud. Ujumine, slaalomisõit, kõik."
Areng iga nädalaga
Nii kiiret lendu, nagu järgnes, ei osanud oodata tema ise ega mullu kevadel ta Eesti koondisse valinud treenerid Hillar Zahkna ja Kristjan Oja. Eelmisel suvel tõusis ta kiirelt naiste koondise teiseks numbriks, pärast närvilist debüüti MK-sarjas jõudis laupäeval MMil 20. kohani. Täna stardib ta heade lootustega alustava Eesti neliku avavahetuse sõitjana MMi segateatesõidus.
"Algul mõtlesin lihtsalt, et proovin selle ala ära. Aga tuli välja, et laskesuusatamine ongi minu ala. Ala, mida tahan teha, mis mulle loodud. Kui aus olla, siis ma ei oodanud nii kiirelt tulemusi. Aga nüüd, kui näen, milleks olen võimeline, ootan rohkem. Olen alati olnud võitleja, tahtnud teisi üllatada," sõnab ta enesekindlalt.
Treenerite sõnul on noore hoolealuse arengut, eriti lasketiirus, märgata iga nädalaga. "Areng on olnud hämmastavalt kiire. Mõnel kulub teatud asjadeks aastaid, talle korra ütled ja järgmine hetk juba teeb," kiidab Oja vaimustunult.
Treeneri sõnul on Lehtla nii agar õpilane, et vahel tuleb teda lausa jõuga tagasi hoida. "Viimases laagris Itaalias tuli paar korda ise temalt püss võtta, kotti panna ja öelda: aitab küll."
Neiu ise on kindel, et igatsetud kullasära nimel jaksab ta ära kannatada ka pikad lahusolekud kodus ootavast poiss-sõbrast, samuti tagasilöögid. "Kindlasti jaksan! Tõusud ja mõõnad on igaühel, need tuleb üle elada," sõnab ta.
Ühel juhul on ta nõus leppima ka hõbedase autasuga – aga ainult siis, kui tema edestajaks on Saue või mõni teine eestlane. "Kihvt, kui saaks kaksikvõidu! Siis poleks küll vahet, kas mul on hõbe või kuld," unistab Lehtla.
Kommentaarid