Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt

Triin Aljand: trennis staadionitreppidel üles-alla joostes tuleb veremaitse suhu ja pilt virvendab ees (8)

Deivil Tserp, 31. märts 2008, 00:00
VAATAB KÕRGUSTESSE: Triin Aljand mõtleb, kuidas jõuda Pekingi olümpiamängudeks tippvormi.  Joosep Martinson (Eesti Päevaleht, Arhiiv)
Kui SEB vajaks oma telereklaami naissportlast, võiks kõne alla tulla Ameerika Ühendriikides õppiv ja treeniv ujuja Triin Aljand, kes teab ingliskeelsete sõnade "hard work" tähendust väga täpselt.

Põrgukuumuses harjutava ujuja koormus on ilmselt natuke suurem kui miljardijahti pidavatel pangahärradel ja –prouadel. "Mul on olnud juhuseid, kui süda läheb pahaks," ütleb kolmandat aastat Texas A & M ülikoolis turismi ja hotellindust tudeeriv Triin Aljand.

"Staadionitreppidel üles-alla joostes tuleb mõnikord veremaitse suhu ja pilt virvendab ees," jätkab Tallinnast pärit 22aastane sportlane vürtsikat mõtisklust. "Mõni tüdruk on oksendanud, kuna harjutamine on intensiivne. Pärast oksendamist treening tavaliselt jätkub."

Peadpööritavalt arenev ujumine pakub inimestele sama jahmatamapanevaid rekordinumbreid nagu pangandus. Viimasel ajal on imeliselt arenenud ka Triin Aljand. Juba mullu suvel pälvis ta olümpiapileti 100 m liblikujumises, püstitades Eesti rekordi 1.00,62.

Veelgi paremaid tulemusi näitas sihvakas ja nõelterav Triin Aljand tänavu pärast hiljuti Columbuses edukalt lõppenud USA üliõpilasmeistrivõistlusi (NCAA esimene divisjon). Indriksonide ja Aljandite ujumisdünastia praegune edukaim liige kroolis 50 m 25,43 ja 100 m 55,82ga.

Kui julgeid eesmärke lubavad kõrgeklassilised isiklikud rekordid Pekingi olümpiamängudeks seada?

Kuna kahe viimase aastaga on ujumine tõusnud täiesti uuele tasemele, ei sea ma plaane ennustades, et mitmendaks tulen. Mõtlen pigem, mida viimasest võistlusest õppida ja teisiti teha, et parimad tulemused olümpial ujuda.

Ettevalmistus NCAA meistrivõistlusteks ja sellele järgnenud pika raja võistluseks erines varasemast palju. Leidsin asju, millest õppida. Head tulemused kinnitasid, et treeninguplaanide muutmine oli õige otsus.

Krutime ajaratast. Loogiline, et lootsid USAsse minnes arenguhüpet. Samas satuvad sportlased sellises olukorras kõhkluste küüsi. Palun meenuta, mis mõtetega sa USAsse läksid?

Arenguhüpet lootsin kindlasti, aga rohkem olin ärevil uue tiimiga treenimisest ning teistsugusest kultuurist ja inimestest. Treeneriga sain tuttavaks juba enne dokumentide allkirjastamist, see võttis suure osa pingetest maha. Ei kahelnud, et valisin õige kooli. Treeneriga oli hea klapp algusest peale. Mulle on treeneri ja õpilase sobivus väga oluline.

Tegelikult võis juba esimese aasta järel öelda, et su valik osutus õigeks. Ole hea, selgita, mis on USA ja Eesti treeningsüsteemide puhul olulisim erinevus?

USAs on alati kellegagi võidu ujuda. Tiimikaaslased lihtsalt ei lase sul alla anda ja innustavad isegi treeningul endast maksimumi pigistama. Enamus tüdrukuid meie tiimis on rivaalid. Aga see on sõbralik konkurents, mis aitab kõigi arengule kõvasti kaasa.

Enne võistlust, kui treeningud muutuvad kergemaks, peab treener meid tihti tagasi hoidma, sest tüdrukud kipuvad võidu ujuma – enam ei ujuta õigetel kiirustel, vaid igaüks üritab parimat aega saada.

Tean, et harjutasid Eestiski tugevalt. Kas USAs on juhtunud, et treenimine kipub pilti taskusse ajama?

Pilti veel taskusse ajanud ei ole, aga mul on olnud juhuseid, kui süda läheb pahaks. Staadionitreppidel üles-alla joostes tuleb veremaitse suhu ja pilt virvendab ees. 40 soojakraadi ja lagipähe paistev päike ei tule kasuks.

Mõni tüdruk on oksendanud, kuna harjutamine on intensiivne. Pärast oksendamist treening tavaliselt jätkub. Samas on treenerid väga hoolitsevad. Kui keegi tunneb end haigena, saadetakse ta kohe arsti juurde. Ja enne vette ei saa, kui doktor lubab.

Tippspordis on väga olulisel kohal taastumine. Milliseid võimalusi ülikoolis pakutakse?

Enne põhivõistlusi saame massaaži. Tavalisel treeningperioodil hüppame külma vanni või nädala lõpus mullivanni. Meie käsutuses on proteiinijoogid ja vitamiinid.

Kuidas on muutunud sinu toitumisharjumused?

Kuna nüüd teen ise süüa, siis olen hakanud rohkem vaatama, mida suhu pistan. Mõnikord võtan natuke šokolaadi ka. Varem sõin kõike, mis meeldis. Viimase kahe aastaga olen harjumusi muutnud ja söön vaid seda, mis kehale kütuseks vajalik.

Analüüsi oma treeneri Steve Bultmani plusse ja miinuseid?

Mulle sobib väga, et treener on nõudlik ega tagane otsustest. Alati tuleb teha kõik nii, nagu tema ütleb. Ta ei karju kellegi peale. Aga kui enne võistlusi on kergemad treeningud, ja kõigil energiat üle jääb ning natuke ülemeelikuks minnakse, siis ta tõstab häält, ähvardades üksi rajale ujuma panna. Seejärel saab viieks minutiks rahu majja!

Kas treening- ja võistlusprotsessi on haaratud ka psühholoog? Või pead end ise häälestama ning võiduusku pöörama?

Psühholoog oli esimesel aasta, aga see paljudele ei meeldinud ja enam teda tagasi ei kutsutud. Kuid kui kellelgi on psühholoogi vaja, leitakse alati võimalus temaga kohtumiseks. Isiklikult leian, et enamusel meie ujujatest psühholoogi vaja ei ole, sest tiimi hing on nii tugev. Häälestame üksteist võistlusteks.

Pealegi arvan, et mu treener on selles valdkonnas väga hea. Ta lõpetas ülikooli psühholoogia erialal. Ta oskab meid alati motiveerida ja võitlusvalmis seada. Samas tuleb suurem osa häälestamisest ise teha. Ei aita eriti, kui sul on psühholoog, aga ise endasse ei usu.

Meil on üks väga lahe komme. Iga tüdruk tõmbab loosiga ühe tüdruku nime ja teeb talle võistluse eel väikseid kingitusi. Tavaliselt kingitakse energiakohvi ja kommi. Kingiga kaasneb motiveeriva sisuga kirjake.

Väga kihvtid on ka vanemate utsitavad kirjad. Need saame kätte alles viimase võistluspäeva hommikul. Viimane päev on alati raskeim, kõik on juba väsinud. Siis aitab iga väikenegi positiivne asi end kokku võtta. Vanemate kirjad on nii südamlikud, et alati hakkavad paar tüdrukut pisaraid valama.

Igal sportlasel on karjääri vältel raskeid aegu. Millal need sinul viimati olid ja miks?

Ütleksin, et esimesed kaks aastat, kui siin olin. Ujusin hästi jardibasseinis, aga meetribasseinis tulemusi ei parandanud. Ma ei võtnud osa paljudest meetribasseini võistlustest ja valmistumine nendeks vähesteks, kus osalesin, ei sobinud mu hooaja põhivõistluste graafikuga. Nagu näiteks eelmise aasta MM, mis oli kolmas tähtis etteaste järjest. MMiks olin juba vaimselt totaalselt läbi.

Kui kaugele sa õpingutega oled jõudnud ja milline tulevikuväljavaade silme ees terendab?

Praeguse plaani järgi lõpetan 2009. aasta detsembris. Enamus üldained on võetud ja nüüd keskendun erialale. Tulevikus näen end hotellinduses ja turismivaldkonnas.

Õppimist ja tippsporti on raske ühendada. Paljud ei tule sellega toime. Sina oled tubli! Kas oled pidanud uneaja arvelt õppima? On sul vahel juhtunud, et ühtäkki avastad end raamatu taga tukkumas?

Esimesel aastal jäin tihti raamatu taha tukkuma. Olen õppinud aega oskuslikumalt jagama. Üritan õppida nädalavahetustel, nädala sees vajun pärast treeninguid voodisse. Aga kordagi pole veel juhtunud, et pean kogu öö järgmise päeva eksamiks valmistuma. Samas ei ole öö läbi õppimine eriti võimalik, hommikune treening algab juba kell kuus.

Kindlasti jääb sul aega silmaringi avardamiseks. Viimati harjutasid Barbadosel. Millele oled hakanud maamunal tiirutades üha enam mõtlema?

Olen hakanud mõtlema, et paljud inimesed muretsevad liiga palju. Pole mõtet nii palju muretseda – lõpuks saab alati kõik korda. Ja kui kõik ei ole korras, siis pole veel lõpp.

Sügisest suveni USAs olles tekib suur koduigatsus. Kuidas sa seda leevendad või peletad?

Päevagraafik on nii tihe ja elu kiire, igatsemiseks ei jää eriti palju aega. Samas räägin vanemate, õe ja vennaga peaaegu iga päev, nii et suurt koduigatsust pole tulnud. Beritit näen siin võistlustel ja vend Marttit loodetavasti järgmisel aastal meeste NCAA-l, mis toimub meie basseinis.

Kui kaua tahad veel tippujumisega tegelda? Mis selle otsuse langetamisel määravaks saab?

Kavatsen jätkata seni, kuni tulemused paranevad ja ma ujumist naudin. Praegu on plaan spordiga tegelda kooli lõpetamiseni, seejärel võtan aasta korraga. Määravaks saab ka see, kas leidub tiim, kus ujuda, sobiv treener ja kas ma rahalises mõttes toime tulen.

Meenuta kõige kreisimat asja, mis sinuga USAs juhtunud on?

Võib-olla kõige lahedamat üllatust kogesin kohe esimesel aastal. Üks meie ülikooli õppejõud tuli treeningule ja selgus, et ta on eestlane. Tema olevat kolinud Texasesse ligi kakskümmend aastat tagasi. Rääkisime eesti keeles ja sain kutse nende pere õhtusöögile.

Triin Aljand

Sündinud 8.07.1985

Pikkus 1.79, kaal 69 kg

Keila Swimclub

Kordaminekuid ujumise tiitlivõistlustel: 2003. ja 2005. aasta pika raja MMil poolfinaalis, lühiraja MMil kaks korda üheksas.

44-kordne Eesti meister, eri vanuseklassides püstitanud 41 individuaalset Eesti rekordit.

Õpib USAs Texas A & M ülikoolis turismi ja hotellindust.

Treenerid Riho Aljand ja Steve Bultman.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee