NAER ON TERVISEKS: Künter Rothberg (paremal) saab põlveoperatsi oonilt koju ja loodab, et ei pea enam haiglatega tegemist tegema. Tuju aitab hoida Künteri suurim toetaja, vanem vend Joel. Foto: Arno Saar
Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt
2. aprill 2008, 00:00

Tundsin spordist nii suurt puudust... (4)

Kui kõigevägevam on otsustanud mõne sportlase proovile panna, siis on üks väljavalitutest kindlasti judomaadleja Künter Rothberg.

Mitu põlvevigastust, kaks rasket, bakteri tekitatud haigust. Ajutiselt purunenud olümpiaunistus. Ent Künter pole alistunud.

Kangete antibiootikumide neelamine on jäänud rohkem kui kuu aja taha. Läinud nädalal harjutas Rothberg taas – küll hästi kergelt. "Ma ei teinud trenni üle kuu aja. Tundsin spordist nii suurt puudust... Nagu osa minust oleks kusagil ära. Niipea, kui veidi liigutasin ennast, tuli hea tunne kohe sisse."

Väike tagasipilk ajalukku. Kui Indrek Pertelson lõpetas suure spordiga ja Aleksei Budõlini vorm langes olematusse, kerkis kaks aastat tagasi Tampere EMil päikesekiirena esile Künter Rothberg. Noor mees võitis meeldiva üllatusena pronksmedali. Ta säras tatamil noore Budõlini kombel ja päästis põlevil silmil Eesti judoau.

Kõik algas totrast vigastusest

Näis, et karjäär saab minna ainult ülespoole. Eelmine aasta algaski hiilgavalt, esimene MK-etapp Tbilisis tõi teise koha. Siis astunuks teele nagu vanakurat ise, kui saatis Eestisse õnne (kodakondsust?) otsima keskpärase saksa judoka Toni Lettneri, kes treeningu eel soojenduseks jalgpalli togides Rothbergi põlve lõhkus.

Vigastus osutus tõsiseks. Paar kuud hiljem EMil suutis Rothberg küll võistelda, aga kartuses, et võib põlve täiesti ära lõhkuda. Tulemuseks üheksas koht. Külgside paranes tasapisi, aga menisk oli puru ja maikuus ootas ees lõikus.

Suvi möödus lõpuks ometi hoogsalt harjutades, kuid õige vorm kadus. MMil tuli piirduda avaringiga, sellele järgnenud MK-etapid ei toonud suurt lohutust. Rothberg lootis olümpiapileti teenida tänavuse aasta esimeste kuudega, aga... Jõulude eel teda rünnanud bakter tegi mehe organismis tõelise laastamistöö – ta ei saanud enam trepistki üles ja valud muutusid väga tugevaks – ning vana aasta viimased üheksa päeva veetis Rothberg haiglas.

Sai sealt välja, verenäidud paranesid, judoka tegi esimesed trennid, kuni sattus kuu aega hiljem uuesti haiglasse. Siis juba rohkem kui kaheks nädalaks. "Kõik nähud olid samad – haigeks jäid süda, maks ja põrn. Ööpäev prooviti vanu rohtusid. Lisandus kahepoolne kopsupõletik, seejärel pandi veel kõvemad antibiootikumid peale," meenutab Rothberg.

"Jõuan tagasi sinna, kus olin!"

"Piltlikult öeldes peab Künter uuesti kõndima õppima. Pekingist pole enam juttugi," nentis treener Aavo Põhjala toona.

Et arstid pole ikka jälile saanud, millise bakteriga tegemist oli ja kas see on organismist välja saadud, alustas Rothberg haigusejärgset elu eelmise korraga võrreldes ettevaatlikumalt. Esimese treeningu tegi möödunud nädalal. 25 minutit kerget jooksu. Jalgpallimäng, aga väravavahina. "Hing kippus ka väravast kaugemale, aga mõistus ütles "ei"," kommenteerib Rothberg. "Ma ei tohi praegu pulssi üles ajada."

Kui süda ja mitu teist tähtsat siseelundit said mitmel korral tõsiselt kannatada, kas ei tulnud mõtet sport sinnapaika jätta? "Korraks ikka mõtlesin, et kas saan edasi teha," vastab Rothberg. "Aga ma ei oska ega taha olla spordita ja ka arstid pole öelnud, et peaksin selle maha jätma. Kui tervis alt ei vea, jõuan tagasi sinna, kus olin, ja saan veel paremakski!"

Rothberg loodab vaid kõigest hingest, et haigus enam tagasi ei tuleks. "Siiamaani on enesetunne olnud hea," sülitab ta kolm korda üle õla. "Aga sajaprotsendilist garantiid ei saa keegi anda. Kui kolmandale ringile läheks, oleks asi päris hapu."

Pekingi olümpia rong on läinud. Rothberg lohutab end, et kogu loo juures on hea siiski asjaolu, et ta on alles 24aastane. Loodetavasti seisab kaks olümpiatsüklit veel ees.

Eile käis judoka veel korra doktor Madis Rahu juures põlvelõikusel, sest vasaku jala põlve teine menisk oli vahepeal katki läinud. "Mõtlesin, et parem kõik korda teha praegu, kui ma niikuinii korralikult harjutada ei saa. Nädala olen jälle karkudega," arutleb Rothberg.

Peas küpsevad uued plaanid

Ilusal päikesepaistelisel kevadlõunal haigla uksest välja astudes vaatas ta optimistlikult tulevikku: "Loodetavasti on nüüd kõik jamad läbi."

Spordimehe hing ei luba mõelda allaheitlikult. Kargu nurka visates tahab Rothberg tasapisi koormusi tõstma hakata. Loodab juba mais hakata kaks korda päevas harjutama. Suveplaanidesse kuulub juunis Pärnus peetav Eesti koondise laager.

"Kindlasti ei saa ma teha sajaprotsendiliselt samade plaanide järgi nagu teised. Pean asja rahulikult võtma. Kiiret pole kuhugi. Uued MK-etapid, EM, MM tulevad alles järgmisel aastal," kõlavad plaanid.

Rothberg usub, et tehnikaoskused ei kao kuhugi, ka matitunnetus naaseb kiiresti. Küll tuleb rohkem vaeva näha üldfüüsilise poolega. Aga see on juba tuttav, läbi käidud tee.

Kui Rothberg aastal 2003 Audentese lõpetas, oli tema Cooperi testi (12 minuti jooks) rekord 3000 meetri kandis. Eesti koondisega harjutama hakkamine viis selle näitaja mõne aastaga 3315ni. "Audentesse tulles polnud mul võhma ollagi. Koondisega teeme sageli pikki, rahulikke jooksuotsi. Nüüd olen nendega harjunud ega kujuta teistmoodi ettegi. Ju on mul võhma jagunud, sest olen karjääri jooksul võitnud kõik üheksa lisaajale läinud matši. Loodan seda seeriat edaspidigi jätkata," lausub Rothberg muheldes.

Ta jätkab: "Nüüd mõistan, et hea vastupidavus on kasulik. Loen ka nooremale vennale Stevenile sõnu peale. Jõudu tal jagub, tehnika ja võhmaga on vaja vaeva näha."

Rothbergide pere hoiab ühte. Vanem veli Joel ohkab, et kõik Künteriga juhtunu on temalt röövinud miljoneid närvirakke. Joel on Künteri taga seisnud terve tema karjääri jooksul – aidanud erialatarkusega, otsinud toetajaid. Mõistagi sõidutas ta eile venna lõikuselt tulles koju.