Mati Alaver: sportlaselt ei saa nõuda, kui ta pole rahamurest prii (5)

Küsimus pole sugugi retooriline, vaid iga alaliit peaks selle suurte tähtedega kontori seinale kirjutama ja sellest oma töös juhinduma.

Suusatamises on asjad paigas. Keegi ei kahtlegi, et Andrus Veerpalu, Jaak Mae ja Kristina Šmigun saavad oma töö eest korralikult palka. Aga igas tiimis on ka pingipoisid, kellest mõni tõuseb tõsitegijaks, mõni mitte.

"Meil on moodustamisel A-koondis ja B-koondis," selgitas Alaver. Kuidas pääseb ühte, kuidas teise, on täpselt paigas. Kokku peaks järgmisel hooajal kuuluma koondistesse 15-16 suusatajat.

Alaver: "Selge, et A-stipendium on suurem, kuid ka B-suusataja ei pea äraelamiseks minema vanaisalt raha küsima. Starti pääsemisel ei loe, kuhu koondisse suusataja kuulub. Kes on katsevõistlusel parem, see stardib."

"2000 krooniga ei ela keegi ära ega tee ka sporti," tõdes Alaver. "See pole tõsine summa. Lõppenud hooajal kuulus meestekoondisse kaheksa meest ja ma väidan, et ka seitsmes ja kaheksas olid kindlustatud Eesti mõistes hea stipendiumiga."

Alaver ega suusaliidu peasekretär Jüri Järv ei avalda iga kuu sportlase pangakontole laekuva summa suurust, kuid SL Õhtulehele teadaolevalt on madalaim stipendium 8000–10 000 krooni ringis.

Huvitav on asja juures see, et stipendiumideks ei kasuta suusaliit pennigi oma eelarvest. Treenerid ja alaliidu rahvas leiavad igale sportlasele isiklikud sponsorid, kelle kaukast elatusraha tuleb.

"Eestis suusatamises on üks profitreener, ilma igasuguse irooniata – Anatoli Šmigun –, kes ei tegele raha otsimisega," kinnitas Alaver. "Kõik teised tegelevad. Kui ma usun ühte või teise atleeti, rügan 15-16 tundi ööpäevas, et talle tingimused luua. Suusaliit pole umbisikuline organisatsioon. Suusaliit pole peasekretär Jüri Järv. Suusaliit, see on meie – treenerid, suusatajad, lapsevanemad, toetajad, ametnikud. See on meie ülesanne neid väheseid, kes on võimelised rahvusvahelisel areenil midagi korda saatma, kõigiti kindlustada. Ja kindlustada võimalusel ka see, et meil järelkasvu oleks."

"Kuidas me saame sportlaselt öelda, et pühendu treenimisele ning tule ja esinda suusaliitu, aga söögiraha ja arstiabi otsi ise," rääkis Järv. "Toimib koostöö – alaliit ei saa eksisteerida sportlasteta ja vastupidi. See on ju meie huvi, et suusataja oleks olmemuredest prii."

Kõigil koondislastel on haigekassakaart, seega maksab ravi kinni riik. Koondisel on oma arst, füsioterapeut ja meditsiinilise teenindamise eelarve. Koostööpartnereiks on mitmed Eesti tipparstid. Järv ja Alaver ei hakka kinnitama, et suusaliit garanteerib kogu ravi nii, et sportlastel endil ei tule midagi maksta, kuid seni olevat see nõnda olnud.

Pool või enamgi aastast viibivad suusatajad võistlustel ja laagrites, kus on neile tagatud elamine ja toitlustamine alaliidu kulul.

Ning kõige tipuks: iga A-koondislane saab sponsorilt auto, mille mark sõltub tulemusest. Olümpiavõitjad sõidavad Mercedesega, teised peavad leppima Mitsubishi või Dodge’iga.