"Tütar aina küsib, millal ma tippspordi lõpetan ja ta õe või venna saab." (7)

Treier poetab jutuajamises mitut puhku, et Pekingi olümpiast kaugemale ta ei mõtle. Noo? Kui areng samal moel jätkuks, oleks just London 2012 Treieri olümpia.

"Allkirjastasin tippsportlase lepingu, kus pean dopingukontrollide jaoks kõik käigud kirja panema. Vaatasin, et leping kehtib Londoni olümpiani. Alles siis hakkasin mõtlema, et pärast Pekingit tuleb ka midagi," muigab Treier. "Aga ma ei tea. Kui peaksin praegu otsustama... Siis pigem lõpetan pärast Pekingit."

Miks?

"Tahan veel lapsi saada. Vanus rõhub. Olen kolmkümmend. Ehk pabistan üle, nagu ikka, aga... Sporti ei saa pidada elus kõige olulisemaks. Esikohal on tervis ja perekond, alles siis tuleb kõik muu.

Olin üksiklaps ja tahtsin väga-väga endale õde või venda. Anetel (7) olgu parem. Ta küsib aina, millal ma tippspordi lõpetan. Mitu last peaks me peres olema? Kaks kindlasti. Kolm."

Jeannie Longo-Ciparelli saab kohe viiskümmend, kuid võitis taas Prantsusmaa meistrivõistlused nii eraldi kui grupisõidus. Kui kahe lapse sünnitamise järel naasta, jääb enam kui tosin aastat võidu sõita.

"Ei-ei, Longo karjääri ma ei ihka," naerab Treier.

"Palud vett, nähvatakse: mine too ise."

Treier tunnistab, et kõige karmim rattasõidu juures on viibida perest eemal. Itaalia klubi Gauss RDZ Ormu annab küll elamise, toidu ja kopsaka palga, kuid mitte kodutunnet. "Jah, mu töötasu on nüüd nii suur, et suudaks peret üsna ülal pidada, kuid Anete käib Eesti koolis ja... Ei, see ei tule kõne allagi. Aga pere peab koos olema. Lahusolek on kõige hullem. Olla üksi ses karussellis, pigistab energiast tühjaks. Koju tulles täituvad akud kiiresti."

Akusid tühjendab jõudsalt klubis valitsev õhkkond, mida mürgitavad rivaalitsemine, kadedus, kaebamine.

"Piisab mul ühel sõidul korra grupist läbi vajuda, kui minnakse bossile kaebama – Treier ei pinguta," ohkab Treier kogu südamest. "Issand, olen hooaja algusest peale kõiki aidanud, palju suudan. Ja siis kuulen, et keegi küsib bossilt – miks me Treieri peale mängime? Teinekord oled grupi ees, kontrollid sõitu ja palud naiskonnakaaslasel vett tuua, too nähvab: mine võta ise. Aga vesi on grupi lõpus, autos. Mina ei lähe kituma. Kannatan ära. Helistan abikaasale, tema rahustab mind maha."

Lõpetas suhtlemise kiusliku prantslannaga

Bossile kitumine ei aita, too hoiab Treierit kui silmatera ja toob teistele eeskujuks. See tekitab kadedust. Ta räägib, et Grete käitub kui proff – venitab pärast võistlust ja trenni, sõidab lõdvestuseks peale, peab režiimi, läheb õigel ajal magama. "Midagi pole teha, kohusetundlikkus on mu loomuses. Mulle meeldib end venitada, õigesti toituda ja enne võistlust vara magama minna. Ma ei püsi poole ööni ärkvel."

Asi läks ühel hetkel nõnda hulluks, et Treier pööras prantslannaga, kellega koos – lisaks ka venelanna – ridaelamu boksi asustatakse, tõsiselt tülli.

"Ei, kisklema me ei läinud, kuid erimeelsused olid suured. Venelannaga seejuures saan väga kenasti läbi," selgitab Treier. "Lõpuks klaarisime asjad niivõrd-kuivõrd ära. Leppisime kokku, et inimesed võivad erinevad olla. Võidusõidul aitame teineteist, kuid muidu ei suhtle."

Treier tunnistab, et kui saaks parema klubi, võiks ehk jätkata tippspordis veel paar aastat. Igatahes olla Saksamaa parima,

Nürnbergeri klubi tema vastu huvi tundnud.