Treener Jaamul lahkub tippspordist (9)

Ju taipab Jaamul isegi, et reisikaaslastele pole tema abistamine parim tegevus, mida elu võib ette tuua. Aga ta teab, et Liivamägi on tähtsad tulemused ujunud tema kohalolekul, ja surub ego alla. Tasuks kinnitab Liivamägi, et treeneri olümpiareis annab tõesti jõudu.

Sarkasm, ka iseenda üle irvitamine, on Jaamulit alati saatnud. Ta on läinud tülli kõigiga, kes tema seisukohti ei jaga, kuid, veider küll, juhtinud 30 aasta vältel Eesti parimate ujujate ettevalmistust – kas siis treenerina või ujumiskooli direktorina.

"Meil pole enam oma baasi! Otsime odavamat vett."

Jaamulist sai Kalevi ujumiskooli direktor 1977. Ega ta Ivar Stukolkini ettevalmistusse suuremat sekkunud, aga Leningradis õppinud kalevlasest kasvas koduklubi toetusel kahekordne olümpiamedalist. Indrek Sei, Jaamuli otsene õpilane, hakkas juunioride EMil ja täiskasvanute lühiraja EMil medaleid võitma. Sei käis kolmel olümpial, kõrgete kohtadeni jõudis Ilmar Ojase. Ning nüüd on Martin Liivamäe, kah juunioride EM-medalisti, ja teise olümplase Andres Olviku aeg.

"Tipptasemel ujujate treenerina ma pärast Pekingit ei jätka. Kui, siis annan vahel nõu," lausub Jaamul. "Ehk võtan ujumiskursuste baasil rühma seitsme-kaheksa aasta vanuseid... Ei tea veel."

Ta jätkab nördinult.

"Praegu maksab poolteist tundi ühe raja kasutamist Kalevi oma ujumiskoolile 1360 krooni. Meil on vaja vähemalt viit rada vähemalt kord päevas kümnekuise tsükli vältel. Kalev on 50 protsendiga veekeskuse omanik, aga meie kell tiksub dividendide arvel. Hooajaks 2008/2009 eraldas Kalev miljoni, selle eest saaks 2,8 rada päevas.

Meil pole enam oma baasi! Otsime odavamat vett, kuid ega seda Tallinnas eriti leia. Ootame uute, munitsipaalujulate ehitust, et suurem jagu treeningutööd sinna üle viia. Aga midagi positiivset praegu ei paista – asjad seisavad. Kalevi hind on kõige rasvasem. Kui Martin ujub sügisest USAs, siis näiteks Andresele ja teistele eliidimeestele tuleb nimetatud miljonist harjutamisvõimalusi näpistada."

Kalevi ujumiskool on kutsunud ellu hoolekogu, mida juhib omaaegne õpilane, paljukordne Eesti meister Aleksei Kargin. Hoolekogu peab veekeskusega rajahinna alandamise läbirääkimisi.

Jaamul ei varjagi, et hingel on valus: "2002 oli selge, et vanemad ei taha lapsi enam suletavasse ujumiskooli tuua. Elasime kaks rekonstrueerimisaastat ühest ujulast teise seigeldes selle nimel, et saame oma ujulasse tagasi. Aga see pole enam meie ujula! Meil pole isegi kohta, kuhu tribüün panna! Ka Haabersti ujulas, kus me praegu harjutame, ei saa lapsevanemaid võistlust vaatama kutsuda! Vee, jah, me veel leiame, aga võistluseta pole ju sporti! Iga laps tahab, et ema, isa ja vanemad talle kaasa võiks elada!

Seks ajaks, kui me aastal 2006 uuendatud ujulaga alustasime, oli õpilaste arv langenud 300-lt 160-le. Nüüd on õpilasi taas 220, suur jagu neist on pisikesed, moodustavad Pardikeste Liiga. Kuid ma hakkan lootust kaotama, ei usu enam, et omanikega vee hinna asjus kokkuleppele jõuame."

"Peking on, jah, mu viimane suur võistlus."

"Peking on, jah, mu viimane suur võistlus," ütleb Jaamul. "Eesti või Balti meistrivõistlusi võib ju veel tulla, ei enamat."

(Jaamul kiidab vahelduseks päästeameti mehi, kes teda Tallinna lennujaamas aidata oskavad. Reisil toimuva kohta on ta ühes eelmises jutus muianud: "Asiaadi piiga, kes Melbourne´i lennukis mu kõrval istus, ronis pissile minnes mu põlvedele ja hüppas vahekäiku – kena kleenuke tüdruk oli." Nüüd kinnitab ta, et peab ise kümme tundi WC-ta vastu küll, kui end eelnevalt joogita hoiab ja ka lennukis mahlapakkujatele viisakalt "ei" ütleb.)

Võimalik, et kui Martin Liivamägi USAsse ei koliks, leiaks Jaamul jaksu tipptasemel jätkata. Aga ta mõistab õpilast: "Noor inimene on otsustanud, seadnud uued eesmärgid. Ülikooli ja sportimise ühendamine pole kusagil mujal nii hästi ühendatud kui USAs. Ju me aeg-ajalt ikka vestleme, aga olen öelnud, et igaühel saab olla üks otsustav treener, ja see pole septembrist enam mina."

Olvikut, kes pidavat jätkama vähemalt Londoni olümpiani 2012, ning ka Roman Krõlovi, kui too peaks tahtma, lubab Jaamul edaspidigi nõustada.

Boss Ojavere ajab Jaamulil kopsu üle maksa

Hingevalu on laiem teema, ütleb Jaamul. Ta pakub, et lähemad kuus kuud klaarivad, kuivõrd tema pessimismil alust on. Spordiseltsi Kalev bossi Rein-Vello Ojaverega polevat ta ammu mõtteid vahetanud.

Kas Ojavere, kes ärimeestega ujula spaaks muutmise asjus käed lõi, pettis ujujaid?

"Jään vastuse võlgu, mul pole ses asjas lõplikku selgust. Räägime sügisel," vastab Jaamul. "Praegu on selge, et meil on ambitsioonikad treenerid ja lootustandvad ujujad, ning et me lööme mure korral seljad kokku."

Jaamul prahvatab: "Ülemus heidab ette, et olen treeneritöö kõrvalt ujumiskooli juhtimise sööti jätnud! Et pidanuks hoopis raha otsima! Ta ütles otse, et olümpiale võib sõita igaüks! Nagu oleks Eesti olümpiaedu minu erahuvi! Kibestun, kui keegi ütleb, et kolm meie kooli ujujat olümpial – see on täiesti normaalne!"

Loomulikult räägib Jaamul Ojaverest.

Ta lisab: "Meil pole nii suur maa, et ujumiskooli juht võiks treeneritööst loobuda. Ka Lätis ja Leedus on mu kolleegidel oma õpilased. Rahaga peaks tegelema katusorganisatsioon."

Lõplikud otsused langevad pärast Pekingi olümpiat

Jaamul naaseb olümpialt 16. augustil ja loodab end kõigepealt välja magada. Uuel hommikul vaatab ta, milline on Kalevi olukord.

"20.-21. augustil algab lastekursustele registreerimine, lootustandvaid ujujaid valitakse hilissügiseni. Näis, kaugele jõuab seks ajaks oma tegevusega hoolekogu," arutleb ujumisjuht.

"23. augustil kohtun Viljandis Eesti avaveeujumise meistrivõistlustel Andrese ja Romaniga, eks siis arutame, mis edasi saab. Kas Martin kaks päeva enne USAsse sõitmist Viljandisse tuleb, ei tea. Äkki pakib parajasti kotti."