Foto: Arno Saar
Uudised
7. august 2008, 00:00

JÜRI JAANSON: "Ma ei mõtle medalile. See on ebaoluline." (2)

Kuuendaks olümpiaks valmistuv 42aastane Jüri Jaanson arvab, et teeb Tõnu Endreksoniga Pekingis väga hea sõidu. Kui Endrekson julgeb öelda, et medal oleks vägev saavutus, siis Jaanson peab medalile mõtlemist ebaoluliseks.

"Tunnen end veidi halvasti, palun oodake natuke," olid Jaansoni esimesed sõnad neli aastat tagasi pärast Ateena olümpiafinišit. Schinaise kanali kohal valitsenud põrgukuumus murdis Jüri mõneks ajaks rampväsinuna paadisillale.

Isegi teda õnnitleda soovinud president Arnold Rüütlile vastati viisakalt: "Ta istub praegu maas ega saa kellegagi suhelda."

Jüri kosus, tõusis, naeratas ja ta väsinud näost võis lugeda suurt rõõmu ja rahuolu. "Kurat, olen sellise nalja jaoks liiga vana," tunnistas ta, et oli Ateena olümpiavõitja Olaf Tufte võimsa lõpuspurdi ees jõuetu.Tufte oli siis 28-, Jaanson 38aastane.

Vahepeal on Jaanson saanud neli aastat vanemaks – 14. oktoobril tähistab ta 43. sünnipäeva. Peking on ta kuues olümpia ja iga kord seostatakse ta nime ka medalilootusega.

Nii ka tänavu. "Ateena finiši järel kaifisin hetke. Ma ei mõelnud muudele asjadele," meenutab Jüri natuke üle kuu enne Pekingi starti. "Rääkimata sellest, kas võiksin Pekingis võistelda või mitte."

Ta ei mäleta, kaua elas olümpiahõbeda lummuses. Aga mäletab, et oskas edu nautida. "Tundsin nagu inimesed ikka pärast ülevaid hetki ja õnnestumisi."

5. juuli 2008, Pärnu Sõudeklubi. Jaanson ja Tõnu Endrekson on Pärnu jõel lõpetanud trenni. Neile on see rutiin, kus rõõm ja pinged vahelduvad kiiresti. Mõnikord on rõõmu ja pingeid ühel ajal, mõnikord pole kumbagi. Sel päeval ollakse rõõmsad.

Nad teavad, et mõne tunni pärast algab õhtune trenn, siis tuleb pakkida paat Trakaisse viimiseks. Päev hiljem sõidavad mehed treener Tatjana Jaansoniga järele paadile ja paate vedavale massöör Priit Tenistele.

"Ma pole kunagi oma tiimide üle kurtnud. Meie võimaluste juures on mul alati väga head tiimid. Me ei ole nagu vormel 1 meeskonnad," muigab Jüri. "Aga alati võiks parem olla. Et saaks näiteks palgata supereraõpetaja, kes lastega laagrites kaasas oleks. Nii võib tiime lõpmatuseni arendada."

Enne Pekingit pole Jaansonil millestki puudu. Nagu ka teised meie suurekasvulised olümpiamehed, lendavad Jaanson ja Endrekson Pekingisse äriklassis.

Jaanson ei oska öelda täpset hetke, mil ta lubas endale, treenerist abikaasale, lastele ja teistele kaaslastele, et läheb igal juhul Pekingisse.

"See on sujuvalt tulnud otsus. See teadvustus eelmisel kevadel, mil toimus klaarimine: kahene või neljane. Siis tuli luua plaan MMiks, mis omakorda oli olümpia valikvõistlus." Nii muutuski tema ja Endreksoni unistus järjekordseks teekonnaks olümpiale.

Püha Lehma lood

Jaansoni pikk tee Pekingisse on kurnanud keha ja vaimu. Piinad algasid aastavahetusel 2004/2005, mil Jüri oli haige. "Siis tekkis protest ja soov end korra veel üles töötada."

Tekkis Püha Lehm ehk kõrgetest lootustest tulvil neljane paatkond. Vastuoludest ja napist koostöökogemusest sõltumata kullati paatkond juba ette medalitega üle. Näis, edu ongi tagatud – 2005. aasta MMil tuli Jaanson Tõnu Endreksoni, Leonid Gulovi ja Andrei Jämsäga pronksile.

Siis käis pauk!

"Vaidlused paatkonnas toimusid eri aegadel, kuigi tundub, et lagunemine algaski just minust. Olin esimene ärakukkuja. Kevadel oli mul põsekoopapõletik. Sain vaevalt terveks, kui kukkusin angiiniga haiglasse. Pidin minema mandlilõikusele," kirjeldab Jaanson, kuidas lootusrikas neljane purunes.

"Siis ütlesid Gulovi närvid üles. Ja nii see läks."

Oli lagunemine kokkuvõttes Jaansonile ja Endreksonile kasulik?

"Ma ei mõtle nii. Selliseid kriise oleks võinud veel tulla, kui ma poleks kohe haigeks jäänud. Gulovile oli oluline, et neljasel olid tulemused. Püüdsime luua õhkkonna, et kui on probleeme, siis räägime neist kohe. Tema aga oskas probleeme enda sisse korjata. Ta ei tahtnud kohe rääkida. Kui mina olin haiglas, siis ta plahvatas. Kuigi just seda püüdsime vältida. Midagi ei tohi sisse jätta," õpetab Jüri.

Ise ütles Jaanson kõik kohe välja. Hiljem, võistkonna huvides, jättis midagi ka ütlemata.

"Õigem oleks vastata nii – ütlen ikka, aga kuidagi teisiti. Kõige tähtsam on, et hea kliima jääks. Enam pole see nii tähtis, sest mõistame Tõnuga teineteist väga hästi. Neljane on suurem tiim ja kliima hoidmine olulisem. Otseütlemine on kõige parem lahendus."

Loobuda jõuab alati

20 aastat maailma tipus ja tipu piiril võidelnud Jaanson pole tihti soovinud loobuda.

"Atlanta olümpia kustutaksin üldse mälust... Aga tegelikult ei kustuta ka, sest see õpetas palju. Väga hirmus aasta oli. Miski ei õnnestunud. Haigus haiguse otsa. Kõik läks käest," meenutab Jüri 18. kohta. "Atlantas oli esimesene reaktsioon loobumine. Aga siis tekkis protest: mis, kurat! Mõtlesin, kas asjad lõpevadki nii mannetult."

2003 oli järjekordne kriis. "Terve talv tegin kõva tööd, aga paati liikuma ei saanud."

Jaansoni ei häiri teadmatus tuleviku ees. "Kaks kätt on otsas, kõrvade vahel ka üht-teist. Kui vaja, lähen ehitust õppima. Pere toidan ära."

Jüri, sa tõesti läheks ehitusele?

"Teen seda, mida vaja. Teen seda, mis vajalik ellujäämiseks ja äraelamiseks."

Välistab ebaolulise

Ateena eel tunnistas Jaanson: "Sisetunne ütleb, et tuleb hea sõit."

Mis tunne on enne Pekingit?

"Ma jätaks ütlused Trakaisse. Ka neli aastat tagasi ütlesin hinnangu pärast viimast laagrit. Ma põhimõtteliselt nii vara ei vasta. Ateena eel küsiti õigel ajal. Arvan, et sõidame Pekingis väga hästi. Kõik pole läinud plaanipäraselt, aga põhiasjad on tehtud hästi," kinnitab Jaanson.

Jüri ei sega oma mõtteid teadmisega, et Peking on ta kuues olümpia.

"See on minu jaoks ebaoluline faktor. Mulle on oluline seal hästi sõuda. Närvi veel pole. Praegu on laagrinärv. Trakais peabki tulema olümpiavorm. Siis vaatame edasi."

Viimase korraliku tippspordist kergema perioodi tegi Jaanson juuni lõpus, mil veetis perega kolm päeva Kopenhaagenis. "Möllasime. Tore oli. Lastega on alati tore. Sportlase elu pole perekonnale parim. Eriti veel siis, kui peres on ka tipptreener," möönab ta vaikselt.

Sportlane ja treener Jaanson lapsi Trakaisse kaasa ei võtnud. "Nad segaks keskendumist. Praegu on muud asjad tähtsamad. Need on karmid ja võib-olla vastu tahtmist tehtud otsused. Laps on laps. Palju sõltub emotsioonidest."

Jüri peab ebaoluliseks ka seda, et ta abikaasa on ühtlasi treener. "Ma püüan ebaolulistele faktoritele mitte mõelda. See on hetkel ebaoluline. Nii on välja kujunenud ja sellega peab hakkama saama."

"Ma ei mõtle ka medalitele. See on ebaoluline. Kõige tähtsam on, et ettevalmistus laabuks."

Jaansoni ja Endreksoni esimene olümpiastart on 9. augustil.