Mart SiimannFoto: Mati Hiis
Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt
7. november 2008, 00:00

EOK juht Mart Siimann: "Meist ei sõltu midagi, otsustavad poliitikud." (8)

Eesti Olümpiakomiteest ei sõltu midagi, kõike otsustavad poliitikud, oli EOK praeguse ja tulevase presidendi Mart Siimanni sõnum, miks mitmed ja mitmed Eesti spordi valulikud probleemid pole lahendust leidnud.

Inimkond jaguneb kaheks. Ühed leiavad probleemi ilmnedes kohe põhjuse, miks seda ei saa lahendada, teised aga võimaluse, kuidas probleem lahendada.

Siimann valitakse järgmise nädala alguses kolmandat perioodi järjest EOK presidendiks ehk siis nelja aasta pärast saab öelda, kas ta on põhjuste leidja või probleemide lahendaja.

"Ma olen poliitikutele mitu aastat seda rääkinud, aga... Meil oli kokkulepe, kuid see ei pidanud... Jah, seda võiks teha..." olid Siimanni tüüpilised vastused spordirahva küsimustele, mida Õhtuleht lihtsalt vahendas.

Jutuajamisest oli kahtlemata kasu, sest Siimann sai teada, et meie üks tituleeritumatest sportlastest, viie tiitlimedali omaniku Irina Embrichi kogu riiklik toetus on 2000 krooni kultuuriministeeriumi stipendiumi. Ta ei tahtnud seda kuidagi uskuda ja käis peasekretär Toomast Tõniselt küsimas ning kuulis seda, mida ajakirjanikud ja tuhanded spordihuvilised lehelugejad ammu teavad.

Õnnitleme teid uue ametiaja saamise puhul. Kuidas suhtute, et vastaskandidaati pole?

Uhkem, kui oleks. Samas oleks raske tahta, et otsiksin ise endale vastaskandidaadi või teeksin seda kunstlikult. Kui keegi oleks vastas, sunniks see mind rohkem pingutama.

Kuidas hindate olümpiatsüklit?

Avalikkuse, meedia jaoks on kõige tähtsamad medalid – need on olemas. Selle järgi hinnatakse sageli ka olümpiakomitee tegevust. See pole sageli päris õiglane. Meie ju ei treeni sportlasi. Meie ülesanne on selles, et sportlased ja treenerid saaksid pühenduda põhitööle, mitte ei peaks tegelema argimuredega.

EOK missioon on luua materiaalsed tingimused, sotsiaalne keskkond, vaimne õhkkond, et sport saaks oma mitmekülgset rolli ühiskonnas täita. See pole ainult tippsport, vaid ka liikumisharrastus, vaimsus.

Aga paljud tipud ja tippu pürgijad tegelevad olmemuredega, neil pole isegi söögiraha.

Meie ükski lootustandev sportlane, kes võib olümpiamängudel hea koha saavutada, ei saa öelda, et tal on söögiga probleeme.

Viie tiitlimedali omanik, 28aastane vehkleja Irina Embrich saab ainsa sissetulekuna kuus 2000 krooni kultuuriministeeriumilt.

Sügavalt kahtlen selles. See vajab täpsustamist. Meil on hasartmängumaksu raha jaotamise süsteem, sportlased on jagatud kategooriatesse vastavalt tulemustele. Temal ei ole tulemust.

Kas 2007. aasta MMi medal ei ole tulemus?!

Olümpiamängudel saavutatud kohtadel on teatud eelis MMil saavutatud kohtade ees. Ei, sport ei ole olümpiseeritud! Reeglites on MM-, EM-medalid ju sees. Alaliit peab leidma vahendeid sportlastele, kes meie reeglite järgi ei saa stipendiumi.

Mida peate järgmise ametiaja jooksul tegema, et Eesti spordil läheks senisest paremini?

Esmalt tuleb finantsraskuste aeg üle elada. Tuleb otsustajatele selgeks teha: kui tahame, et Eesti spordi edu jätkuks, tuleb seda rahastada senises mahus või rohkem.

EOK peab rohkem pöörama näo alaliitude poole, peame tegema koostööd turunduse vallas. Pluss suurendame toetust alaliitudele.

Eesti ei vaja riiklikke spordikoole tagasi

Kuidas pole võimalik otsustajatele selgeks teha, et sport vajab senisest oluliselt tõhusamat rahastamist?

Poliitilised otsused ja erakondade huvid-prioriteedid on niivõrd tugevad. Kõik tunnustavad sporti, aga... Neli või viis aastat maadlesime, et liikumisharrastus saaks neli miljonit juurde. Iga miljoni pärast tuleb ränk võitlus maha pidada. Poliitikud elavad oma maailmas. Tunnistan, et me pole lobitöös piisavalt tugevad.

Paljud kurdavad, et Eesti spordil puudub arengukava.

Siin on mul kogemus Toompealt. Omal ajal valitsusjuhina nõudsin ministritelt oma valdkonna arengukava. Kui toimus valitsuse vahetumine, siis palusin Mart Laari kabinetilt arengukava mitte prügikasti visata, vaid vajadusel muuta, aga selle järgi tegutseda. Kuid see heideti kõrvale, sest see oli Siimanni valitsuse kava.

Need arengukavad on poliitilised. Pole erakondadeülest arengukava, ei saa tekkida kultuuri arengukava. Erakonnad tulevad mängu oma poliitiliste põhimõtetega. Sama oleks spordi arengukavaga, see jääks ühe seltskonna unistuseks. Otsused on aga poliitilised, mis ei lähtu ühestki arengukavast.

Võtame suusatamise. Seal on olemas arengukava. Võeti eesmärgiks rajada sprinditiim, tehti ära. Või terve Eesti sport. Alaliidud tahavad tippsportlasi tootvaid spordikoole tagasi, sest terves Euroopas minnakse seda teed. Klubisüsteem tippude tootjana ei õigusta ennast.

Osa kohalikke omavalitsusi säilitasid spordikoolid. Eesti spordi tulevik aga sõltub klubidest. Meie eesmärk on tekitada tugevad klubid. Ja siis on ükskõik, kas nad on kooli või klubi nime all. Me ei vaja riiklikke spordikoole tagasi. Meie ühiskond, otsustajad on valinud teistsuguse arengutee.

Audentes täidab riigi tellimust. Sääraseid koole võiks ju olla rohkem!

Olen selle poolt, et meil tuleks spordi rakenduslik kõrgkool, et tuleks olümpiakeskus Käärikule ja Otepääle. See on minu ilus unistus.

Inimesed ei mõista, et riiklikult juhiti sporti kunagi NSV Liidus, Saksa DVs. Nüüd ei saa spordis olla kõva käega juhtimist, sest ühiskond on demokraatlik. Siit ruumist ei saa otsustada, et sina seal alaliidus tee nii ja sina seal vallas naa.

Ent on ju ühtsed põhimõtted, näiteks kuidas kasvatada tippsportlast?

Kas seda peab ütlema olümpiakomitee?

Aga kes siis peab ütlema?

Alaliit.

Kas korvpalliliit peab ütlema, kuidas terves riigis kõigil aladel peab kasvatama tippsportlasi?

Mis tähendab tippsportlast kasvatama? Mida peab olümpiakomitee ütlema?

NATO kindralid ei luba armeesportlasi

Horvaatias, kus elab 4 miljonit inimest, loob riik kõik tingimused just selleks, et noortest kasvaksid tippsportlased. Ja see toimib. Miks ei võiks Eestis olla samamoodi?

Siin ei ole niisugust riiklikku spordijuhtimist...

Demokraatia ei tähenda ju, et ei pea üldse juhtimist olema.

Mittetulundusühingut juhitakse natuke teistmoodi. Spordi sotsiaalne funktsioon on teine, ülesanne pole medalite tootmine. Sport on niisugune demokraatlik valdkond, mida ei tohigi juhtida väga riiklikult. Toimuvad poliitilised diskussioonid, debatid, kuhu raha läheb. Ei ole nii, et otsustatakse korvpallist teha eliitala, sinna peab kogu raha minema. Nii toimib riik, poliitiliste võitluste kaudu. Otsused tehakse Toompeal.

Kas Toompea on piisavalt pädev kõike seda otsustama?

Kindlasti ei ole, aga paremat kui demokraatia pole välja mõeldud. Minu ülesanne on poliitikutele asju selgitada, neile pinna peale käia. Nad saavad aru, paljud meie omad istuvad seal. Ometi ei suuda nad spordi kasuks midagi teha, sest poliitikas määravad erakonna juhtkonna otsused. Meil on õhuke riik.

Seega võib öelda, et EOK ja spordiinimeste mõjuvõim on Eesti riigis väike?

Ma ei ütleks, et väike. Meil on spordiriik, on olümpiasaavutused, üha rohkem inimesi tegeleb liikumisharrastusega, ehitatakse üha uusi spordiobjekte. Areneme loomulikul teel.

Paljudes demokraatlikes Euroopa riikides kuulub suur osa sportlastest armee, piirivalve, politsei alla. Need struktuurid tagavad sissetuleku, annavad sporti olulise raha. Eestis võiks ju ka.

Selle küsimusega tuleb pöörduda kaitseministeeriumi poole. Olen viie-kuue aasta jooksul seal väga palju käinud. Saavutasime vähemalt spordirühma loomise. See on taas poliitiline otsus, pole meie maja küsimus. Endine kaitseminister ütles, et ei saa, NATO ei luba.

Saksamaal lubatakse.

Räägin seda, mis mulle vastatakse. Olümpiakomitee kahjuks pole nii tugev, et oleks üle kaitseministeeriumist ja valitsuskoalitsioonist.

Kui EOK sellega hakkama ei saa, siis kes?

Valitsus ja riigikogu. Poliitikud otsustavad kõik.

Viimased kuud on toonud mitu näidet, kus noored ja perspektiivikad loobuvad spordist ja lähevad tööle, sest raha pole. See on ju noortele sõnum: ärge tehke sporti, te surete nälga! Sul on viis tiitlivõistluste medalit, aga sa istud 2000kroonise toetuse peal.

Loomulikult ei ole see olukord normaalne, aga... EOK üheksa inimest ei saa hakata tegema alaliitude tööd. Olümpiakomitee on alati püüdnud aidata, kui keegi probleemiga meie poole pöördub, aga me ei saa ise sportlaste järele joosta. Kahtlemata on teil õigus – ükski anne ei tohi minna kaduma!

Riik ei taha suurendada toetust sportmängudele

Enne senist valitsemisaega lubasite pühendada võistkonnaaladele palju tähelepanu. Milles see on väljendunud?

Eelmise aasta eelarvesse oli pandud sisse eriprojekt pallimängudele olümpiaettevalmistuse raames. Kahjuks ei õnnestunud kultuuriministeeriumiga selles kokku leppida. Need miljonid kujutanuks reservraha finaalturniiridele pääsenud meeskondade tarbeks. Riik ei olnud sellega nõus.

Kas peame seda raha küsima riigikogulaste Erki Noole, Jaak Salumetsa, Jüri Tamme, Toomas Tõniste käest?

Kaudselt. Tegelikult oli küsimus kultuuriministeeriumis.

Kõigi tänase jutu valupunktide lahendamiseks ongi ju vaja arengukava!

Aga see oleks ikkagi ainult ühe mittetulundusühingu unistus. Tõsi, ei oleks paha, kui see oleks ka paberil.

Aga suusaliidul on ka ju arengukavad. Ja nad on neid täitnud!

Tänu poliitikutele. Kui sealtpoolt ei tule toetust, jääb kõik unistuseks.