Jaht paneb sporditeel lõpusirgele jõudnud Tammerti vere keema (38)

"Kettaheitetreeninguks on vaja ainult asjad kokku panna ning sõita staadionile või saali harjutama," räägib 35aastane Tammert. "Kuid hanejahil hiilisin kord poolteist tundi järjest pooleldi kükakil kraavipervel ega tohtinud ühtegi krõbinat teha. Muidu ehmatanuks linde ja nad tõusnuks lendu.

Järgmisel päeval läksin uuesti jahile," jätkab Tammert. "Mind valdas sama tunne nagu tugeva treeningu järel. Jalad olid valusad. Aga esimese hane laskmine valmistas heameelt. See polnud lihtne. Kõikjal, kus haned taguotsa maha panevad, kardavad nad tina saada. Neil on alati valve väljas."

Hiljuti ostis loomadele söögiks ühe tonni vilja

Esimest korda käis Tammert jahil kümnenda klassi poisina. "Siis oli kõik uus ja väga huvitav," meenutab ta. "Ent ma ei jaganud asja. Jahimehe rida ei ole ainult püss õlal metsas käimine ning loomade laskmine. Sul on ka teisi olulisi kohustusi. Näiteks tuleb loomadele toitu panna."

Hiljuti ostis Tammert metsaasukatele tonni vilja. "Mõned loomad on haprakesed," lausub Tartust pärit tippsportlane. "Tänavu oli loomadel hea aasta, põllud jäid osaliselt koristamata, sealt leidis süüa. Ent praegu on metsas ligi pool meetrit lund, selle alt on raske toitu kätte saada."

Lõplikult kujunes jaht Tammerti hobiks kolm aastat tagasi. "Pärast hooaega läksin sõpradega metsa," pajatab semude jahimajades elanud Tammert, silmad säramas. "Nii on mõnus pika ja raske võistlusperioodi järel lõõgastuda. Käid metsas, sööd kahe peoga marju, õhtul lähed sauna."

Ennast linnapoisiks nimetavale Tammertile hakkas hobi üha rohkem meeldima. "Maakoht oli meil seni, kuni vanaisa elas," tõdeb ta. "Lapsepõlves vedas isa mind metsa marjule ja seenele. Toona tundus see mulle üks tüütu lisakohustus. Nüüd vaatan elule hoopis teise pilguga.

Igapäevase ringirapsimisega on paljud inimesed sellise toreda akude laadimise võimaluse unustanud," lisab ka tihti kalal käiv Tammert. "Mina ei pea veel üheksast viieni tööl olema. Kasutan seda võimalust meeleldi. Sügisel eriti trenni ei tee, aega jääb piisavalt."

Jahiloa hankis Tammert kaks aastat tagasi. "Algul käisin metsas rohkem huvilisena ja etteajajana," tõdeb ta. "Sel sügisel soetasin ka relva. Jaht on küllalt kallis hobi, väljaminekuid olen teinud tasa ja targu. Korralik püss maksab vähemalt 20 000 krooni ja optika sama palju."

Tammert on mõelnud ka isikliku jahimaja ehitamisele. "Selleks kulub päris palju aega, mida sporditegemise kõrvalt ei näpista," sõnab tuleva aasta augustis Saksamaal Berliinis toimuvateks maailmameistrivõistlusteks valmistuv Tammert. "Hing ihkab jahimaja, aga vast jõuab veel."

Kui kettaheitjana on Tammert jõudnud sporditee lõpusirgele, siis jahimehena on ta alles kollanokk, kellel isegi korralikud trofeed puuduvad. "Sokujahile polnud mul tänavu võimalik minna, aga ehk trehvab veel põdrajahil," lausub Tammert, kes käib nii linnu- kui ka loomajahil.

"Mõned lasevad ainult suuri ulukeid," räägib olümpia ja EMi pronksmedali omanik põhimõtetest. "Sõidavad autoga metsa, teevad ühe paugu ja kõik. Mina olen hanejahil mitu tundi rabasse kõndinud. Ei kavatse ka tulevikus lihtsama vastupanu teed minna."

Eesti metsadesse on tekkinud nii palju hunte, et tänavu pikendati võsavillemite küttimisaega. Ka Tammert tahab kollektsiooni hundi trofeed. "See on vinge ja teda hinnatakse kõrgelt. Kuid hunt on tark loom, hea ninaga, ta ei lase lihtsalt endale ligi. Paljud ei viitsi hundijahiga jännata."

Põdra nägemine paneb südame pisut värisema

Igal aastal septembris toimuva

ERGO kettaheite maailmamängude ja Aleksander Tammert seeniori mälestusvõistluste järel on noorem Tammert võistluskaaslastelegi jahirõõme pakkunud. "Kord jäi meil põdrapull ette," märgib ta. "Poolas on väga vähe põtru, poolakad vaatasid teda, suu ammuli."

Päästikule vajutab Tammert raske südamega. "Mõni teeb jahimehepaberid, aga pole võimeline looma laskma. Minulgi võtab südame pisut värisema, kui näen põtra lähedalt. Majesteetlik vaatepilt. Sihtides peab rahulikuks jääma. Kui närv on püsti, siis ebaõnnestub nii laskmine kui ka kettaheitekatse."