Kunsti- ja antiigigalerii pakub Eesti olümpiamedalit 100 000 krooniga! (11)

Shifara veebileheküljel on ordenite ja medalite hulgas müügil ka legendaarse poksija Stepulovi 1936. aasta Berliini olümpiamängudel võidetud hõbedane autasu. Selle ostmine on imelihtne – tuleb teha pakkumine, mis jääb vahemikku 6500-8500 eurot ehk 100 000-133 000 krooni.

Eesti Poksiliidu president Vello Kade tunnistab, et tal polnud Stepulovi medali müümisest õrna aimugi. "Ma ei tea, kuidas see sinna sattunud on," lausub Kade. "Kui Tallinna tulen, otsin Shifara üles. Tunnen galerii omanikku. Lähen räägin temaga sellel teemal," lisab ta.

Eesti Poksiliit tahaks Stepulovi medalit endale

Kade hinnangul võiks Stepulovi medal kuuluda ka poksiliidule, paraku napib neil rariteedi ostmiseks raha. "Meil ei ole niisugust summat isegi alaliidu arvel," tõdeb Kade otsekoheselt. "Kogu raha on läinud sportlastele. Samas tahame hakata koguma poksiveteranide medaleid."

Eesti Sportlaste Ühenduse eestvedaja, kahekordse vasaraheite olümpiapronksi Jüri Tamme sõnul pole Stepulovi juhtumis midagi uut. "Selline olukord ei tekkinud Eestis esimest korda," arutleb Tamm. "Veel kurvem on, et paljud alaliidud ei tea, mis seisus nende endised sportlased on."

Stepulovi medali tagamaadest pajatades näeb Tamm kaht poolt. "Meie ühiskonnas visati mingil hetkel kodunt välja antiikmööbel ja asemele osteti Saksa DV kaup," märgib Tamm. "Tean, et mõned inimesed on mineviku küüsis ja räägivad, et Stepulov polnud Eestile eriti lojaalne."

Tamme hinnangul on medalid spordimuuseumi rida. "Neil peaks olema raha ka Stepulovi medali väljaostmiseks. Kunstimuuseum ostab ju oksjonitelt kunstnike töid. Meil pole palju olümpiamedaleid. Ja keegi ei ole Cassius Clay kombel medalit protesti märgiks jõkke visanud."

Spordimuuseumil napib medalite ostmiseks raha

Eesti Spordimuuseumi direktori Mati Tolmoffi teada on Stepulovi medal Shifaras müügil juba ammu. "Olen mitu korda kohapeal käinud, meil on olnud juttu medali muuseumi toomisest. Ent kõik jääb raha taha," ütleb Tolmoff. "Pakkumise hind pigem tõuseb, viimati aasta tagasi lähenes 150 000 kroonile."

Tolmoffi sõnul soovib muuseum hinnalisi medaleid võimalusel alati soetada. Kuid eelarvelised võimalused selleks sisuliselt puuduvad. "Kolmel viimasel aastal oleme esemete soetamise, hoolduse ja restaureerimise peale kokku saanud 75 000 krooni aastas," tõdeb direktor.

Naeruväärne arv, kui arvestada, et olümpiamedali eest küsitakse kuuekohalist summat. Rusikareegel on selline, et mida väiksem riik, seda rohkem medal maksab, sest neid on vähem kui suurriikide võidetuid.

Mullu kulus suur osa spordimuuseumi soetuseelarvest – lisa napsati ka tänavusest büdžetist – nimeka piltniku Gunnar Vaidla fotokogu omandamisele.

"Osta oleks oi kui palju!" resümeerib Tolmoff, kelle arvates olekski eestlaste võidetud olümpiamedalite koht spordimuuseumis. "Sportlased on tippu viidud ju rahva raha abil, siis võiksid hinnalised auhinnad ka kõigile vaatamiseks olla."

Pooled olümpiamedalid on muuseumis hoiul

Tolmoffi hinnangul on eestlased võitnud ajaloo jooksul 70-80 olümpiamedalit. Ta rõõmustab, et neist umbes pooled on muuseumis hoiul – sellest kogusest omakorda pooled on muuseumi omanduses ja teine pool deponeeritud. Viimane tähendab, et omanik võib medali igal ajal endale tagasi võtta. Mõnegi vahepeal vaatamiseks olnud medali koht ongi praegu tühi.

Positiivse näitena toob Tolmoff trekijalgratturi Erika Salumäe, kes on kõik oma medalid andnud muuseumile peaaegu tasuta.