SUMO: Anette Busch (vasakul) trügis isegi mehed ringist välja, mis siis naistest rääkida. Foto: Arhiiv
Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt
16. oktoober 2009, 00:00

Enne Barutot hullutas jaapanlasi Eesti naine! (9)

Eesti sumo ajalugu uurides selgus huvitav tõsiasi, et Kaido Höövelson ehk Baruto polegi esimene eestlane, kes Jaapani sumofänne rõõmustas. Juba 1920.–1930. aastatel hullutas jaapanlasi naisvägilane Anette (Anna) Busch.

Busch sündis 1882. aastal Raplamaal Haimre lähedal Naistevalla külas. Noore neiuna läks ta Tallinna majateenijaks ja hakkas atleetide klubis maadlust õppima. Peagi sõitis jõuline piiga Venemaale, kus ta liitus tsirkusetrupiga.

Buschist sai trupi tugevaim naine, kes sooritas kõige raskemaid asju. Tema leivanumbrid olid kettide purustamine, raudlattide ümber käe ning kere painutamine ja vaskrahade murdmine. Need olid nii-öelda naljanumbrid, kus naisvägilane ei pidanud nimetamisväärselt pingutama.

Pani isegi väga tugevad mehed naksti selili

Tõmbenumber oli Buschil nn härjavõitlus, kus ta võttis härjal sarvedest kinni ja keeras tugeva looma selili. Ka kõige metsikumate härgadega sai see enneolematult vägevate võimetega naine hakkama.

Venemaal rännates armastas eestlanna teha väljakutseid kohalikele meesmaadlejatele. Kaukaasias Poti linnas paisus suur skandaal, kui Busch pani selili tugevaima mehe.

Naerualuseks sattunud kuumavereline mägede poeg hakkas alistajat tapahimuliselt jälitama. Sõbrad suutsid meie naisraskejõustiklast siiski aidata ja midagi hullu ei juhtunud.

Buschi ja teiste Eesti naisjõustiklaste kuulsus ulatus isegi Jaapani keisri ja Buhhaara emiiri kõrvu. Nad kutsusid meie rammunaised esinema. Sinivereliste perekonnad olid naisvägilastest niivõrd vaimustatud, et külvasid nad üle kallihinnaliste kingitustega.

1917. aastal esines Busch Siberis, kust ta segaste aegade tulekul tahtis pääseda Hiinasse. Väljasõiduluba talle aga ei antud ja nii otsustas energiline naine sõita taevapoegade maale ühe laeva söepunkris. Seal tutvus ta oma tulevase abikaasa, Tšehhi ohvitseri Jozef Hlinowskyga. Mees oli põgenenud Venemaalt sõjavangist.

Publik kiljus eestlannat jälgides vaimustusest

Hiinast siirdus Shangais abiellunud paar Jaapanisse. Jozefist sai Anette mänedžer ja nad hakkasid raha kokku kühveldama. Buschi edu saladus Jaapanis oli mõistetav – ta oli esimene, pealegi valge naismaadleja tõusva päikese maal. Kõik tsirkusedirektorid püüdsid eestlannat üksteise võidu oma teenistusse värvata.

Peale härgadega maadlemise oli Buschi tõmbenumber tõeline jõudemonstratsioon, kus silla asendi võtnud naise rinnale asetatud suurel plangul mängis kümneliikmeline orkester tušši. Publiku vaimustus tõusis taevani. Jaapanist käis paar turneedel Hiinas, Koreas, Filipiinidel ja Taiwanil. Igal pool saatis neid edu.

Busch õppis selgeks jaapani keele ja sumo. Tema partnerid olid ainult meesmaadlejad, kes tundsid kaheksa puudase ehk ligi 130kilose naise ees aukartust. Temasse suhtuti nagu pooljumalasse. Eestlanna sumomaadlust võis nautida kogu Jaapan, sest ta sõitis saareriigi mitu korda risti-põiki läbi.

Busch sai väga head palka, mis oli Eesti rahasse ümber arvestatult ligi 1700 krooni kuus. Kodumaal oli keskmine palk 120 krooni kuus.

Kogus suure varanduse ja suri kõrges vanuses

15 aastat tsirkustes töötanud ja suure varanduse kogunud Busch avas 1933. aastal Tokyos omanimelise tsirkuse ja miniatuurteatri. Osa raha paigutas ta ettenägelikult pärlite kollektsiooni.

1930ndate lõpus kavatses Busch tulla tagasi Eestisse ja hakata siin vanaduspäevi veetma, kuid Teine maailmasõda tõmbas kavatsusele kriipsu. Ta jäi Jaapanisse ja veetis seal rahuliku pensionäripõlve. Busch suri 1969. aastal, elades koguni 87aastaseks.

Jaapanis tegutses Buschi kõrval teinegi eestlanna – Rosalie Reiter. Ka tema oli Venemaal esinenud jõunumbritega. Jaapanis viis juhus kokku ta Buschiga. Puuduvad andmeid, kas ka Reiter tegeles sumoga, kuid naine õppis selgeks ju-jutsu ja saavutas palju toredaid võite. Ametlikult eestlannad omavahel ei kohtunud.