Georg Otsa kapten Estonia hukust: "Merel polnud ju mingit tormi!" (2)

"Selline laev, nagu Estonia oli, ei upu mingil juhul 22 minutiga! Selle peale võin ma mürki võtta. Asi sai alguse autotekilt – seda usun minagi. Aga miks hakkasid autod üldse liikuma? Kust tuli esimene tõuge, et laev üldse kreeni läks? Sellele ei oska vastata keegi. Kõik hilisemad põhjendused võivad olla õiged. Muidugi juhul, kui laeval valitsenuks mingi hädaoht. Aga merel polnud ju mingit tormi!" on kaugelt üle 30aastase mere- ja 27aastase kaptenistaažiga Kollo valmis seda kinnitama, käsi piiblil.

Miks valati laev betooni?

Paljud Estonia laevajuhid olid just 1980.–1990. aastate valge laeva, Eestit Soomega ühendanud Georg Otsa (ja seeläbi ka kapten Kollo) kasvandikud. "Jah, Georg Otsalt korjati järjepanu paremaid mehi. Otsa tüürimehed Arvo Andersson ja Avo Piht olid mõlemad minu poisid, kellel olid olemas kõik sõnulseletatavad kapteniomadused. Ja ka sõnulseletamatud, mida võiks kokku võtta: kaptenigeenid, mis on kaasa sündinud. 90% kaptenitest – olgu nad Rootsi, Soome või ükskõik mis riigi laevajuhid – oleksid võinud nendelt meestelt õppida. Selle asemel et need mehed juhtimissüüdistustega üle külvata," on Kollo pahane.

Kollo rääkis palju uurimiskomisjoni esimehe Andi Meistriga. "Enne kui ta minema läks, sest musti asju, mis tuli valgeks rääkida, oli temagi jaoks liiga palju. Temagi väitis, et on asjaolusid, millest ta ei tea rääkida. On ka asju, millest ei tohi rääkida."

Kollo teab, et Papenburgi laevatehas Saksamaal, kus Estonia valmis sai, on maailma kõrgeim klass. Kus ka Estonia oli läbinud kõige kõrgemal tasemel katsetused. "Aga järsku ilmusid asjatundjad, kes hakkasid laevaehitusele ja ehitusvigadele andma hinnanguid, teadmata ise laevandusest mitte midagi! Kas oli TPIs laevaehitusinseneriks õppinud inimene võimeline tegema järeldusi, kui ta pole ise ainsatki laeva ehitanud ega ehitamist näinudki?"

Kollole tundub, et lõppjäreldused oli siiski tellimustöö. "Minule on teadmata, kelle poolt. Kas aga saab uskuda lõppdokumentidesse, kui vrakki uurima läinud tuukreid ei huvitanud üldse, kus asus kapten – kas sillas, kajutis või ei tea kus? Kaasas olnud Eesti Veeteede Ameti inimesed aga hoopis magasid tuukrite laeval viibimise ajal," teab Kollo.

Komisjoni tollane tegevus äratab aga kapten Kollos veel tänagi ühe kahtluse. "Miks oli põhjavajunud Estonia vaja nõnda kiiresti betooni matta (tegelikkuses matta betooni pool Läänemerd)? Palju odavam ja tõetruum olnuks laev vahetult pärast uppumist kohe üles tõsta. Paljud, et mitte öelda kõik küsimärgid oleksid hoobilt vastuse leidnud. Järelikult polnudki neid vastuseid vaja. Nagu ka tõde polnud vaja," ütleb muidu elurõõmus kapten Kollo valusat teemat puudutades kurvalt.