Pavel Koltšin: Vene suusaäss, kes armastas oma kodumaad, Eestit! (12)

"Kaheksakümmend elas isa vapralt välja," räägib Pavel Koltšini poeg, olümplane Fjodor Koltšin. "Ta tegi puid, niitis heina, müttas põllul. Igal kevadel panid emaga kartuli maha. Maja ümber oli alati kõik korras. Isa oli tõeline töömurdja."

Pavel Koltšini õpilane, kahekordse olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi isa Anatoli Šmigun kohtus treeneriga viimast korda oktoobri lõpus, enne kui sõitis Soome lumelaagrisse.

"Ta oli väga heas vormis," meenutab Anatoli Šmigun. "Uskusime, et elab saja-aastaseks. Kuid töörügamine tekitas vastakaid tundeid. Ütlesin talle mitu korda: "Pavel Konstantinovitš, andke endale armu! Vaadake aeg-ajalt passi. Pole vaja nii palju rabada."

Ohutuled juba vilkusid

Ent kümmekond päeva enne 81. sünnipäeva, 29. detsembril 2010 tegutses Pavel Koltšin raugematu hooga koduõues.

"Ta kühveldas kõvasti lund," pajatab poeg. "Pärast seda käis koos emaga poes. Õhtul puhkas isa diivanil. Ühtäkki tekkisid krambid. Ema helistas mulle nuttes, et tule ruttu, isal hakkas halb."

Fjodor Koltšini jutus tekib paus. "Kui kiirabi saabus, siis oli juba kõik," jätkab poeg. "Ta lahkus vaikselt, piinadeta, oma voodis. Minu jaoks oli juhtunu siiski šokk. Ka sel päeval olid nad enne meie juures käinud."

Samas märgib Fjodor Koltšin, et ohutuled vilkusid kaks aastat tagasi. "Pärast õnnetut kukkumist avastati isal ajus verevalum," avaldab poeg. "Saatus oli nii palju armuline, et andis veel kahe aasta jagu elupäevi."

Tugeva mehena ei soovinud Pavel Koltšin pärast tagasilööki viriseda ja jätkas endise tempoga.

"Isa ei tahtnud enam haiglasse uuringutele minna," lausub Fjodor Koltšin. "Ütles: "Elan nii kaua, kui elan." Ta lähtus enesetundest. Selgitasin, et see on väga petlik. Kui vererõhk taob 190, teeb see tervisele kahju. Soovitasin isal rohkem puhata. Tean omast käest, mul on insult olnud. Emal oli samuti insult."

Läks 12aastaselt tööle

Töötegemine oli legendaarsele suusatajale harjumus juba maast madalast. 9. jaanuaril 1930 Jaroslavlis sündinud Pavel Koltšin läks 12aastaselt ema kõrvale tekstiilivabrikusse tööle. 14selt tükeldas ta naabripoisiga saekaatris 40 sentimeetri jämedusi palke.

Võime ette kujutada, kui palju tuli 162 sentimeetri pikkusel Pavel Koltšinil treeningutel higi valada, et võita olümpial kuldmedal ja kolm pronksi ning MMilt kolm hõbedat ja pronks.

Treenerina aitas Pavel Koltšin kahekordseks olümpiavõitjaks Vjatšeslav Vedenini. Eesti spordisõpradele tuntud suusatajatest jagas ta peale Anatoli Šmiguni näpunäiteid Arne Sirelile, Urmas Välbele ja Elmo Kassinile.

1973. aastal kolis Pavel Koltšin koos abikaasa Alevtinaga elama Eestisse. Siin sirgus heade inimeste juures nende 1957. aastal sündinud poeg Fjodor.

"Vastu võeti meid kõikjal väga südamlikult, keegi pole poole sõnagagi vihjanud, et venelased oleme," rääkis Pavel Koltšin 2006. aastal Õhtulehele. "Igal juhul Venemaal kompse kokku pakkides ei tundnud me mingit süümepiina. Ning poleks tundnud ka siis, kui Fjodor elanuks Ameerikas. Ikkagi oleks me tema ligi kolinud. Nii palju oleme talle kindlasti võlgu."

Mängis akordioni

1996. aastal anti NSV Liidu teenelisele treenerile Pavel Koltšinile eriliste teenete eest Eesti kodakondsus. "Ta oli Eesti eluga väga rahul, ütles, et kõik on nii nagu välismaal," kinnitab poeg. "Polnud mõtet vireleda Moskvas suitsu sees. Otepääl on isa ja ema palju head teinud. Nad haljastasid linna, istutasid puid."

Pavel Koltšin tundis suurt rõõmu, kui Anatoli Šmiguni tütar Kristina krooniti kahekordseks olümpiavõitjaks. "Mitmeid Pavel Konstantinovitši harjutusi, mis puudutavad klassikatehnikat, kasutasin tütarde ettevalmistuses," ütleb Anatoli Šmigun, tänunoot hääles.

Erinevalt päris paljudest meestest polnud Pavel Koltšinil pingete maandamiseks või tuju tõstmiseks vaja alkoholist abi otsida, ta mängis hoopis akordioni. "Viina isa ei võtnud," tõdeb poeg. "Mul on samamoodi, et pärast esimest pitsi hakkab peas taguma. Milleks juua, kui halb on olla?"

Mõni aasta tagasi tegid soomlased Pavel Koltšinist ja tiitlivõistlustel temast veelgi edukamalt esinenud Alevtina Koltšinast filmi.

"Tartu maratonil tundsid Itaalia turistid isa ära ja ajasid temaga juttu, tihti käisid külas Vene treenerid," ütleb Fjodor Koltšin. "Isa suusatas elu lõpuni. Tema ja sport olid kaks lahutamatut sõpra."