Järjekordne tõestus kuldütlusele "eestlase lemmiktoit on teine eestlane" saabus külmal ja tuulisel reede hilisõhtul. Vahetult pärast seda, kui Eesti jalgpallikoondis oli seljatanud Uruguai.
Nurinaid kostus siit, sealt ja kolmandastki kohast. Jube ilm ja veel jubedam väljak. Mõttetu sõprusmäng. Ja nii edasi.
Otse loomulikult ei tõstnud too hilistalvine võit Eestit Uruguai asemel kahekordseks maailmameistriks, äsjase MMi poolfinalistiks ja maailma reitingu seitsmendaks tiimiks. Otse loomulikult avaldasid nimetet tegurid heitlusele mõju. Otse loomulikult oli eestlaste motivatsioon tibakese suurem kui lõunaameeriklastel.
Aga... Miks on vaja tehtut alavääristada? Kas Eesti mängis halvasti? Kas Eestil oli nõrk vastane? Kas saadi tõesti tühine võit?
Vastus kõigile neile küsimustele kõlab: ei, ei, ei ja veel kord ei.
Tegelikult on koondis astunud selgelt järgmisele tasemele. Kui varem peitis ütlus "me ei karda enam kedagi ja võime kõiki üllatada" pigem spordimehe kohustuslikku suhtlusmaneeri, siis nüüd peegeldab täit tõde. Sada protsenti.
Enesekindlus on jalgpallis käimapanev jõud. Uskudes nii endasse kui kaaslasesse, lükkadki söödu rahulikult talle, mitte ei tambi pikka palli ette. Kõike seda sünnitab aeg ja head tulemused.
Meie mängijate valik on juba piisavalt hea ja lai peaaegu igas positsioonis. Jõutud on tasemele, kus võib hammustada suvalisel hetkel igaüht. Aga tasemeni, kus saame REAALSELT unistada edasipääsust suurturniirile, on veel väga pikk tee minna. Või no heakene küll: unistada ikka võib, aga reaalselt mitte.
Sestap: hoolimata oktoobrikuu triumfist Belgradis ja reedesest peost Tallinnas on Eesti homme Serbia vastu endiselt autsaider.
Ja see on ainult hea: pingekoormat on raske kanda, eriti, kui pole harjutud seda tegema. Pinged on jätkuvalt külaliste õlul. Meil on ootus ja lootus – ja see omakorda on hoopis midagi muud. Midagi sootuks mõnusamat.
Inimsööjatest eestlastel paluks aga jääda mõistlikuks, kui ootused ja lootused homme hilisõhtul ei täitu.
5 KOMMENTAARI