Väikese jalgpalliriigi saatus on elada, olla ja mängida unistuses. Pidev ja järjekindel edu on tiheda konkurentsi tõttu võimatu. Tuleb loota, luurata võimalust ja siis piksena sähvatada. Eesti jalgpallikoondis vajab seda sähvatust täna Serbia vastu.
Sinisärkide üks liidritest, väravavaht Sergei Pareiko kinnitab, et valmisolek on täielik ja koljatliku Serbia pelgamiseks põhjus puudub: «Keda ja miks me kartma peaksime? Oleme näidanud, et oskame hästi mängida. Lisaks toetavad meid koduseinad.
Jah, Serbia tuleb siia, teades meie tugevusi. Reedene mäng Uruguaiga andis samuti signaali, et oleme ohtlikud. Selge see, et nad tulevad siia võitma. Las proovivad. Aga meie seis on võrreldes oktoobriga isegi parem - teame, kuidas Serbia vastu mängima peab!»
Kas õnnestub korrata Belgradis saavutatut?
Samal teemal
C-valikgrupi tabeliseis – peatreener Tarmo Rüütli kinnitas, et tema ei mõtle sellele üldse, aga lugeja heitku pilk infokasti – ütleb, et kui Eesti mängib sama hästi, kui oktoobris Belgradis ja sellest piisab uueks võiduks, võib jätkuda jutt Eesti pääsemisest EM-finaalturniirile.
Säärane õnnestumine on iga väikese jalgpalliriigi jaoks unistus, mis annaks veidikeseks võimaluse tunda end tõeliselt suurena – EM- või MM-finaalturniiril mängivat Eesti jalgpallikoondist jälgiks sõna otseses mõttes terve maailm! – ja innustaks suurepärase jalgpallimeeskonna üles kasvatanud riiki ja rahvast pühendunult oma unistusi jahtima.
Kui paadunud vutifänn Kojamees 2001. aastal laulu «Eesti maailmameistriks!» kirjutas, peitus pealkirjas – oleme ausad – soovmõtlemine ja vast ka törts muhedat eneseirooniat. 10 aastat hiljem on seis hoopis teine – meie parimad jalgpallurid räägivad tõsimeeli finaalturniirile pääsemisest. Ja miks nad ei peaks?
Mullu oktoobris Belgradist võetud 3:1 võit Serbia üle ja reedene 2:0 paremus mängus kahekordse maailmameistri ja suvise MMi neljanda meeskonna Uruguaiga tõestavad ehedalt Pareiko sõnu, et Eesti ei pea kedagi kartma ja suudab kõigile vastupanu osutada.
Rüütli: Serbia puudujad meie taktikat ei mõjuta
Ajad, kus taktika kujundati lähtudes eesmärgist mitte kaotada, on möödanik. Rüütli: «Serbia koosseisus pole meie jaoks ühtegi nõrka mängijat. Aga paari nende juhtmängija kõrvalejäämine mängukeelu tõttu meie taktikat ei mõjuta, sest see lähtub ikka oma meeskonna tugevusest, mitte vastasest.»
Tänane võistlus Serbiaga näitab, kas Eesti tugevus on piisav konkureerimaks EM-finaalturniirile pääsu nimel või mitte. Ning kindlasti ei võrduks kaotus maailma (loe: Eesti jalgpalli) lõpuga, sest nagu Rüütli väikesele jalgpalliriigile sobiva hoiaku tabavalt sõnastas: «Üritame nii hästi, kui suudame. Kui saame punktilisa, on hästi. Kui ei saa, tuleb leppida.»
12 KOMMENTAARI