2
fotot
VEEL PARDAL: Vesileenu viisik on just lõpetanud järjekordse vahva seikluse – Muhu väina regati. (ARNO SAAR)

Tiina, Pille, Signe, Kadri ja Liina – need viis vaprat amatsooni seilasid äsja Muhu väina regatil ehk läbisid avamerepurjetamise Eesti meistrivõistlused. Ehkki nende jaht kannab leebet nime Vesileenu, nimetavad nad ise endid merekarudeks.

Vesileenu lugu sai alguse veidi üle kümne aasta tagasi. Samal ajal, kui Lennuki meeskond seilas ümber maailma, otsustasid ka nende teispooled minna merd avastama. Purjekas oli väiksem ja vesi oli väiksem, aga tavale oli alus pandud.

Vesileenu on ajahambale vapralt vastu hakanud: kapten on vahetunud, koosseis aastatega muutunud, aga õige vähe.

"Sünnitus on siit lahkumiseks ainuke arvestatav vabandus," naerab praegu Vesileenu pardal istuv viisik.

Mis lõbu? Ikka sport, tõeline kestvusala

Isegi üksainus põgus kohtumine Vesileenu tiimiga reedab: nad on äärmiselt üksmeelsed ja lõbusad. Ehkki ülejäänud kinnitavad, et kapten laevas on ikka kapten (see on Tiina), siis lähtutakse motost "meil on demokraatia, aga kapten otsustab".

Sestap edastamegi nende jutu stiilis "kõik räägivad ühe, mitte üks kõigi eest". Ja kuna nad ise jutu sees endid tõepoolest merekarudeks kutsuvad, siis nii neid nimetamegi.

"Mis lõbu? Loomulikult on see meie jaoks täiesti tõsine sport! Tõeline kestvusala. Kui alustasime, polnud meil oskusi, aga nüüd... Ja ärge naerge midagi!" raiuvad merekarud, pärast nädalapikkust Muhu väina regatti finišis ankur hiivatud.

Samas möönavad nad: eks tegu ole ka omamoodi puhkuse veetmise vormiga. "Meri, loodus, sootuks teistsugused emotsioonid kui maapealsetes argiaskeldustes. Sinna juurde füüsiline koormus – ideaalne kooslus!" selgitavad naised.

Merekarud annavad aimu, et kui tavainimesele võivad mere ja tuulega esmalt seonduda sõnad "külm" ja "vastik", siis neile kindlasti mitte.

Kui aga uurida, kuidas pered naisi pikkadeks päevadeks merele lubavad, tuleb vastus: "No näed, tavaliselt ju küsitakse vastupidi – kuidas naine meest merele laseb? Aga mis muud, kui et nad peavad lihtsalt leppima."

Nad toovad veel ühe võrdluse tugevama sooga: "Meeste laevadest kostub sageli igasugust suuvärki. Meie ei kakle, meil on tore ja meie oleme viisakad. Tänan ja palun käib ette ja taha."

Merekarud elavad Tallinnas, jaht ootab neid Saaremaal. Nad lähtuvad ütlusest "trenn on nõrkadele" ehk saavad kokku vaid võistlustel (neid koguneb aastas veidi üle kümne, tavaliselt nädalavahetustel).

Kui üks merekaru ühtäkki muu jutu sees poetab, et ainuke takistus, mis võiks nende paadi lõhkuda, on tervis, läheb mölluks.

"Misasja? Sul on probleeme või? Ole normaalne! Paneme ka kuuekümneste muttidena veel edasi! Seni teeme tõsist sporti, siis läheme võib-olla hoopis selle jahiga maailma avastama."

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis