Sport | Muud alad

Müstiline fanaatik, kes Taaramäest Taaramäe tegi (25)

Jaan Martinson, 22. september 2011, 07:08
Maailm on kohati kummastav ja vastukäiv. Eesti kaks praegust edukaimat maanteeratturit – Rein Taaramäe ja Tanel Kangert – on tulnud paigast ja tingimustest, kust edukaid mägironijaid tulla ei tohiks. Edu taga seisab üks müstiline fanaatik: Erich Perner (64).

Taaramäe ja Kangerti sünnialevi Vändra ümbruse kõrgeim mägi on vallavalitsuse ees kõrguv killustikukuhi.

Klubi Viko rattabaas koosneb tosinaruutmeetrisest toast, pesemisvõimalus puudub.

Meeskonna buss ja saatetransport oli koondunud üheks: esmalt päevinäinud Žiguliks, hiljem eakaks Ford Scorpioks, mis hiljuti otsad andis.

Ei saa öelda, et treener Erich Perneril haridus puudub: ta on lõpetanud EPAs liha- ja piimatööstuse eriala.

Rõhutatakse taustajõudude tähtsust... Klubil on taustajõud täiesti olemas: treener Perner, abitreener Perner, mehaanik Perner, autojuht Perner, psühholoog Perner, arst Perner, jne. Aitavad ka lapsevanemad.

Alevivalitsus maksab Pernerile pisut palka. Kui pension juurde panna, elavat kenasti ära.

Ja medaleid tuleb. "Ma ei julge öelda, palju mu õpilased Eesti meistrimedaleid on võitnud. Võin suurusjärguga mööda panna," teatab Perner.

Missioonist ja algusest

Rattaringkondades on Perner saavutanud austusväärse staatuse: hull mees, misjonär, keda ei huvita, kas habe aetud või särk seljas. Huvitavad vaid rattapoisid, kelle heaks on ta valmis andma leiva käest ja mündi taskust.

Perner "pööras ära" 22 aastat tagasi. Toonane peazootehnik otsustas luua rattaklubi. "Elu oli seks hetkeks paigas: peavari olemas, Žiguli-loks samuti," põhjendab Perner. "Vaatasin, et mida need poisid niisama hulguvad."

Nooremas eas rattasõitu harrastanud Perner otsustas poisid kokku ajada ja proovida, mis välja tuleb.

"Kauplesin kolhoosilt auto, tõime Harkovist viis maanteeratast ja Voronežist läbi põigates hulga kumme. Rattaid oli muidugi vähe, treenisime kahes vahetuses. Baasi ei olnud, kogunesime platsil, remonditöökoda oli kodus."

Treeneriharidusest

Perner näitab kapsaks loetud õhukest venekeelset raamatut "Velosipednõi sport". Siit sai ta algteadmised. Edasi kuulas-vaatas-küsis, pani tarkused kõrva taha, käis koolitustel, luges...

"Ma pole veendunud, et treener peab olema endine tippsportlane," vaeb Perner. "Olen kolmanda kategooria treener. Mulle piisab. Viienda kategooria saamiseks kõrgkooli ju enam ei lähe. Ja mida see kategooria mulle annaks? Tarkust mitte, palgalisa samuti mitte."

Kolleegid peavad Pernerit harukordselt nutikaks, kes suudab poisid tööle panna ja neis vaimustust tekitada. Metoodilised trikid siin ja seal, ning poisid arenevad.

Taaramäe: "Teinekord trenn polnudki nagu trenn. Sõitsime paarkümmend kilomeetrit karjäärideni, ujusime kolmveerand tundi, möllasime liivas, ja siis tagasi. Ühest küljest mäng, aga tegelikult kõva treening."

Perner: "Suurt teadust siin pole. Noortega tuleb lihtsalt tegeleda. Pidevalt ja hingega."

Oma peaga mõtlemisest

Kolleegid kiidavad, et Perner paneb poisid oma peaga mõtlema.

"Aga kuidas siis muidu?" ajab Perner silmad suureks. "Lähevad Euroopasse, peavad ise, treenerita, hakkama saama. Oma peaga mõtlema. Ja üleüldse, ma ei arutle iial, et näe, poiss tuli trenni, teeme temast tippsportlase. Ei! Tahan, et temast tuleks mees, kes saab elus hakkama. Minu poisid saavad. Kõik!"

Perner: "Taaramäe ja teisedki pidasid hoolsalt treeningpäevikud. Kusjuures mitte lihtsalt ei kirjutanud harjutusi üles, vaid analüüsisid põhjalikult, et mõista, mis neile sobib, mis mitte."

Mägedest ja arvutitest

Kuidas saab laudsiledalt Vändra maastikult tulla mehi, kes võidavad Vuelta mäefinišeid ja võitlevad Tour de France’i kõrgete kohtade nimel?

"Ma pigem imestan, et kust tulevad meile sprinterid? See ju pigem lõunamaiste meeste eriala," naerab Perner. "Eestlane on ju alati olnud tööloom. Töötab ja kannatab. Rattasõit on raske ala, tahtejõudu peab olema."

Tasamaal saab eeldused luua, räägib Perner. "Aeg-ajalt käime Otepääl laagris künkaid sõitma. Jah, Vändrast otse Tour de France’ile ei lähe, aga poisid siirduvad varakult Prantsusmaale, seal mägesid küll ja veel."

Perner ohkab, et ajad pole enam need. Arvutid vallutavad noorte mõttemaailma. "Kui tuled iga päev arvuti tagant kaheks tunniks harjutama, siis Taaramäeks ei saa. Ega hapnikutarbimisvõime pole pühast vaimust. Taaramäe ja Kangert elasid päev otsa väljas. Nad ei kõndinud, vaid jooksid. Sõitsid rattaga, suusatasid. Sundimisega – mine nüüd ja tee trenni – ei jõua kuhugi. Tahtmist peab olema. Meeletut tahtmist."

Taktikamängudest

Suuremate klubide noored ratturid saavad nii mõnegi medali tänu briljantsele taktikale, Perneri poisid võidavad aga seepärast, et on kõvad.

Taaramäe: "Grupisõidus jäime Tanel Kangertiga teinekord medalita, aga eraldistardis ja maastikurattal, kus taktika ei mängi mingit rolli, polnud meile vastast."

Perner: "Ma ei pea õigeks, et juba noorelt hakatakse taktikamänge mängima: sina oled liider, sina abiline. Nii tapetakse noore individuaalsus. Surutakse tahe alla. Iga poiss läheb sõitma selleks, et võita. Las ta siis sõidab ja üritab. Küll aeg annab arutust, kes millist rolli täitma hakkab – tugevatest saavad liidrid, nõrgematest abilised."

Taktituski toob teinekord edu, muigab Perner ja meenutab ammust Balti noortetuuri: "Taaramäe pani grupist minema ja lätlased, liider taga puhkamas, hakkasid teda taga ajama. Said vahe kümne meetrini, rahunesid. Taaramäe aga pani taas minema. Lätlaste liider läks närvi, tuli ette vedama. Püüdsid Taaramäe, hullu eestlase, nagu teda kutsuti, kinni, too ründas järgmisel tõusul uuesti. Taas jälitamine. Lõpuks oli Taaramäe küpse, kuid lätlased samuti. Meie mees tuli tagant ja võttis võidu."

Taaramäest – Kangertist

Taaramäe vaadanud Vändras üht rattavõistlust, silmad peas põlemas, ning Perner ei jätnud juhust kasutamata. Astus ligi ja kutsus trenni.

Perner: "Oli kohe selge, et Taaramäest ja Kangertist võib midagi tulla. Neil on meeletut tahtmist. Tegid juba noorest peast treeningul trenni, mitte pulli."

Treeneri nägu läheb vanu aegu meenutades naerule: "Poisid said ise selgeks, kuidas sõite võita. Läbi eksimuste ja lolluste. Need jäävad hästi meelde, sunnivad mõtlema. Võrdsed poisid olid, Kangert ehk pisut parem. 14aastaselt võitis Eestis kõik tiitlid – maanteel, talikrossis, suvekrossis, trekil. Taaramäe oli enamasti teine. Nüüd on osad vahetunud, aga ma olen kindel, et Kangerti ajad on veel ees."

Perner poetab, et tema roll Taaramäe ja Kangerti edus on imeväike: "Ainus, mida enda teeneks pean, on see, et suutsin neid treeningutel vajalikul määral tagasi hoida."

Perneri sõnul on vaid aja küsimus, millal Taaramäe Tour de France’i võidab: "Ta on kompromissitu võitleja. Ei löö risti ette, läheb alati lõpuni. Ja see lõpp ei tähenda kolmandat ega teist kohta. Taaramäe psüühika on korras. Ta ei põe ega põle ega kärsata end läbi."

Samal teemal

22. september 2011, 07:08
Õpilaste austus ja hoolivus

TOIMETAJA

+372 5199 3733
sport@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee