Tõusujooks – mis imeloom see on?!

Kuidas sattus naljamees korraldama ränkrasket jooksuvõistlust? "Ega üks teist sega," arvab üritusi korraldavas firmas Event Masters loovjuhina kontoritööd tegev Jahilo. Vastupidi: "Kõik lauatagaistujad teavad omast käest, kuidas õhtuks kipub silm vidukile ja selg küüru minema." Siis vaja liigutada!

Omal ajal koos Erkki Kõluga anekdootide kestusrääkimise maailmarekordi püstitanud Jahilo on spordist alati lugu pidanud, judo ja saalihoki harrastamise järel on järg jõudnud triatlonini. Ja kuna triatleedid, kergejõustiklased ning suusatajad kasutavad kõik treeninguvahendina tihti tõusujooksu, sündis Jahilo peas masohhistlik mõte: miks mitte sellest eraldi võistlus teha!

Õhtulehe toimetuse ohvrimeelseima reporterina otsustan härjal sarvist haarata ja ühe tõusujooksu etapi kaasa teha. Tallinna Tõusujooksusarja teine osavõistlus kannab koguni uhket nimetust: maraton. Mööda Ehitajate teed Nõmme mäkke tuleb joosta küll vaid 460 meetrit, kuid tubli kaldenurk muudab jooksu igati nimevääriliseks.

Praktika: tapvalt raske, kuid mõnus

Joostakse asfalteeritud kõnniteel. Starditakse kahekaupa. Mu triatleedist paariline Matis Kõverik pühib Jahilo lähte peale püssikuulina minema. Jään hoobilt 15 meetrit maha ja mõtlen: tegu on kas inimnahka pugenud mägikitse või lihtsalt ullikesega. No ei saa sellisel karmil distantsil kohe arutu kiirusega koibi liigutada!

Ent peagi selgub, et rumal (kogenematu) olen mina. Vahe püsib kogu distantsi jooksul peaaegu sama suur, paraku koguneb pooleks tõusuks kehasse ilmatu hulk piimhapet, mis itsitab õelalt kõrvus ja trummeldab lihastes, ning on selgemast selge, et mu pompoosse plaani filigraanne lõppakord – noppida Kõverik finišitõusul nagu küps ladvaõun! – on määratud haledale nurjumisele. Ületan jalakäigusillal oleva lõpujoone vaevaliselt, pooleldi käies.

Kui nüüd kadunud Toomas Uba hüppaks põõsast välja, pistaks mikrofoni nina alla ja päriks, noh, kuidas tunne on, vastaksin umbes nii: "Tänan küsimast. Justkui oleks hakklihamasinast läbi pugenud. Toomas, ole pai ja anna mulle viis minutit aega, lähen metsa alla sisikonda inspekteerima."

Teoorika: võitlus käib iseendaga

Aga juba mõne aja pärast on sandist enesetundest saanud ülihea – jooksmisel vallanduv mõnuaine endorfiin lööb laineid. Kui kõik 23 osalejat (15 meest ja 8 naist) on mäkke jõudnud, selgub, et mu sooritus polnudki nii lahja.

Õhtulehe reporteri kahe sekundiga alistanud Kõverik kaotas etapivõidu teeninud Lauri Malsroosile omakorda vaid kahe sajandikuga! Mina olen neljas, kiirem on veel pärast treeningut võistelnud keskmaajooksja Vladimir Vaher. 1.20,12ga Nõmme maratoni esimese rekordi püstitanud Malsroos pole sugugi papist poiss, rattaorienteerumises on ta isegi terves Euroopas tipptegijate seas. Naiste hulgas osutus parimaks Kerli Valge 1.42,47ga, kes nagu lõviosa teistest võistlejaist esindab Margus Pirksaare klubi Jooksupartner.

Triatloni treeningutel ikka aeg-ajalt tõusujookse teinud Kõverik soostub mulle tegema tõusujooksu kiirkursuse: alguses pole vaja midagi tagasi hoida, sest lõpus oled sa suremas nii ehk naa! Paneme kõrva taha. Jahilo avab sarja üldisemat filosoofiat: võitlus käib eelkõige ikkagi iseendaga. Kevadel joostakse samu distantse uuesti, siis saab aegu võrrelda.

Lõpetuseks annab ta treeningunipi Radissoni hotellis toimuvaks tõusujooksu etapiks: "Vältige lifte ja kasutage üksnes treppe!"