Kaija Parve-Helinurm: tütar on minust andekam ja ambitsioonikam (25)

"Paljud küsivad minult: mis Eesti laskesuusatamisest saab? Nad ei teagi, et väga head noored on peale kasvamas. Laskesuusatamine ei sure välja!" kuulutab 47aastane Parve.

Oled eelmisest sügisest alates laskesuusatamise alaliidu juhatuse liige. Mis tõi sind meelisala juurde tagasi?

Põhjuseks on andekad noored sportlased. Ka minu tütar Ulla-Maarit tegeleb tõsiselt laskesuusatamisega klubis SK Biathlon. Seal on tekkinud tore seltskond väga perspektiivikaid noori. Leidsime, et oleks kasulik, kui klubi esindajad kuuluksid alaliidu juhatusse, nii olengi seal koos Jaanus Beilmanniga.

Kuidas hindad Eesti laskesuusatamise seisu?

Väga heaks. Kasvab peale lootustandev põlvkond noori, kelle sünniaastad on 92–96. Lisaks headele eeldustele treenivad nad juba praegu väga suurte koormustega. Nad ei taha olla mitte Eesti parimad, vaid jõuda maailmas tippu. Paari aasta pärast on noorte ja juunioride koondise kandidaate nii palju, et tekib valik.

Kas su tütar on sama andekas kui sina?

Ta on andekam. Ambitsioonikam. Motiveeritum. Silmad säravad, sest tegeleb alaga, mis meeldib.

Kas sul siis ei säranud?

Särasid, aga vähe aega. Lihtsalt mööda Venemaad kolistamisest tekkis tüdimus.

Lõpetasid karjääri 24aastaselt. Tänapäeval pole isegi 40aastased tippsportlased mingid imeloomad. Ega kripeldust hinges ole?

Tundsin, et olen piisavalt vana, et mõelda perele ja lastele. Nõukogude Liidu treenerid rõhutasid kogu aeg, et kuigi te tegelete sellise meheliku alaga, olete te eelkõige naised, kelle põhiülesanne on emaks saada. Lõpetasin õigel ajal, koondises vahetus treener, seejärel tuli meil iseseisvus. Elu läks täpselt nii, nagu minema pidi. Mul on kaks imearmast tütart ja see on kõige olulisem! Nemad kaaluvad kõik medalid üles.

Mainisid suuri koormusi. Kas Ulla-Maarit treenib rohkem või vähem kui sina omal ajal?

Ta on praegu 18aastane, tema grupis harjutavad minu endise treeneri Tõnu Pääsukese käe all 16–18aastased neiud, kelle koormus on suurem kui minul omal ajal.

Tohoh! Kas sul siis polegi rääkida õuduslugusid Liidu koondise karmidest treeningutest?

Ei ole. Meil olid mõistlikud treenerid ja koormused. Arvan, et Pääsukese juures harjutasin rohkem kui Liidu koondises. Muidugi oli tol ajal naiste laskesuusatamine üsna lapsekingades.

Mis on ala juures aastatega muutunud?

Konkurentsitihedus. Siis oli stardis 40–50 naist, nüüd on MK-etappidel 90, IBU karikasarjas pea 100. Ala on oluliselt populaarsem, mulle tundus, et minu ajal polnud see just esimesejärguline.

Kas tänapäeval on kergem või raskem tippu pürgida?

Selles mõttes on lihtsam, et piirid on lahti. Meie saime kord aastas tiitlivõistlusel käia, praegu saab igaüks, kes vähegi tulemust teeb, end MK-etappidel või IBU karikasarjas proovile panna. Rahaliselt on nüüd muidugi keerulisem, sest kõik tuleb omast taskust kinni maksta.

Milliste kulutustega peab arvestama lapsevanem, kelle võsukesed tahavad saada laskesuusatajaks?

No juba hea relv maksab 3000–4000 eurot. Lisaks vähemalt 5-6 paari suuski, määrded, laagrid... Oma rahakoti varal ei suudaks ma tütart toetada, õnneks on head inimesed meile appi tulnud.

Mis nõu annad, kui tütar tuleb ja küsib: ema, kas tasub hakata tippsportlaseks?

Ma arvan, et ta teeb valikud ise. Kui ta seda tahab, loomulikult toetan igati. Ulla-Maarit on ambitsioonikas. Tal on olnud mitmeid tagasilööke, kuid ta on jätkanud sportimist.

Mis suhted sul endal praegu spordiga on?

Väga head. Treenin iseenda jaoks, kui on lund, siis suusatan, suvel sõidan ratta ja rulluiskudega.

Millal viimati relva käes hoidsid?

Ülemöödunud sügisel SK Biathloni lahtistel võistlustel laskejooksus. See oli selline pullivõistlus. Võistlesin endast oluliselt nooremate endiste laskesuusatajatega, ühel päeval olin esimene, teisel teine. Üle paarikümne aasta relva käes hoides oli üsna võõras tunne, kuid esimeste paukude järel automaatika taastus.