KOMMENTAAR | Rassismist ja austusest (8)

Aivar Pohlak, EJLi president 15. märts 2012 06:57
Kui lähtuda UEFA võistlustel rõhutatavast mõistest RESPECT, mille eestikeelne vaste on AUSTUS ja mõelda, kus võiks olla selles tähenduses kitsaim koht Eesti jalgpallis, siis mõni aasta tagasi ei osanukski vastata. Vene – eesti probleemi meie mängus sisuliselt ei eksisteerinud ega eksisteeri ka praegu. See oli ainus seos, mida Eestimaal veel mõni aasta tagasi kõnealuses kontekstis sai käsitleda.

Alates 2008. aastast on vastaste austamine olnud mureks ka meil, kuigi võib oletada, et ta on liikunud siia pigem jalgpalliliine pidi Euroopast, mitte ei asu juuripidi meie ühiskonnas. Esmalt FC Flora ja Narva Transi meistriliiga mäng, kui mõnitati Rameš Mamedovit; seejärel Flora – Djurgarden UEFA sarja kohtumine, kus ahvihääli teinud soomlased politseilt trahvi said ning 10 000 euroga karistati ka FC Florat. Probleeme oli ka Flora ja Krakowi Wisla mullusel sõprusmängul.

Rahvusvahelisel tasemel on viimaste aastate tuntuim lugu vahest Luis Suarezi juhtum, mis päädis 115-leheküljelise uurimismaterjali ja mängija tõsise karistamisega Patrice Evra sõnalise alandamise eest. Lõppenud EM-valiksarjas sai Bulgaaria Jalgpalliliit 40 000 eurose trahvi, kui mängus Inglismaaga kasutati tribüünidel pürotehnikat ja mõnitati Ashley Youngi. Glasgow Rangersit trahviti kaks korda 40 000 euroga mängudes PSV-ga, põhjuseks usuliselt alandavad laulud.

Meie meistriliigas mängib tänavu rekordarv mustanahalisi, samuti mitu jaapanlast ja juba esimene voor tõi probleemi.

Eesti Jalgpalli Liit rõhutab, et arendame oma jalgpalli kultuuri- ja ühiskonnakeskselt. Ühelt poolt tähendab see, et peame klubides oluliseks maksimaalse võimaliku arvu oma kasvandike kasutamist ja liidu treenerite koolituse programmi tähtis osa on treenerite-arendajate kasvatamine; ja teisalt, et iga kultuur vajab küll kaitsmist, aga seda tuleb teha kultuurselt ehk siis klubi otsust võtta esindusmeeskonda teisest rahvusest või teistsuguse nahavärviga mängija tuleb austada, nagu ka jalgpallurit ja inimest, kes on otsustanud oma elu mingiks ajaks siduda Eestiga.

Kultuuri saab kaitsta ainult positiivselt tegutsedes, mitte teisi kultuure alandades.

Jalgpall on emotsionaalne mäng ja võidu nimel endast andes juhtub väljakul mõndagi, mida väljaspool staadioni kuidagi õigustada ei saa. Nii on tribüünidelgi – samas on olemas piir, millest üle minemise põhjuseid võib küll mõista, kuid mis ei anna võimalust olukorrast reageerimata mööda minna.

Vastasseis on jalgpalli alus ja üks enese väljendamise ja väljaelamise viise, aga kõike peab juhtima mõistus.

Meie jalgpallikultuur vajab kaitset, aga seda peab korraldama ja selle eest vastutama Eesti Jalgpalli Liit ja klubid oma tegevusega, mitte üksikisikud staadionil. Mõelda võiks sellelegi, et kõnealuse käitumisega tekitatakse probleem lemmikklubile ja tõstetakse iseennast jalgpallis kõrgemale jalgpallist iseendas.

Eelmisel laupäeval FC Levadia ja Nõmme JK Kalju mängul juhtunule on Levadia hinnangu andnud ja saatnud Eesti Jalgpalli Liidu distsiplinaarkomisjonile avalduse palvega karistada süüdlasi tingimisi staadionikeeluga. Loodan väga, et nimetatud juhtum jääb alanud hooajal ainsaks.

Mis emotsiooni võimendavatesse efektidesse puutub, siis püüab EJL koostöös fänniorganisatsioonide, klubide, politsei ja päästeametiga leida kompromissi mõistlike ja teisteski maades lubatud vahendite kasutamiseks. Samas tuleb aru saada, et ohtlike efektide lubamine ei ole võimalik ja ühiselt tuleb leida koht, kuhu tõmmata piir. Üks lahendus võiks olla kokkulepitud kauba maaletoomine ja müük Eesti ainsas (ehk Sportlandi) jalgpallipoes.