Video: Mati Hiis, Viljar Voog
Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt
24. aprill 2012, 14:16
Õhtulehe video! Galerii!

EKSPERIMENT: Teletorni trepijooks – aeg on kehv, aga enesetunne suurepärane! (3)

Eile õhtul asusid 149 jooksuhuvilist ja üks tugitoolisportlasest Õhtulehe reporter vallutama Teletorni treppe. 148. koht ei anna küll kiitlemiseks põhjust, kuid enesetunne oli enam kui hea!

Eile hommikul päevaplaani paika pannes sai selgeks, et Teletorni trepijooks väärib kajastamist. Nüüd oli ainult küsimus, kuidas teha selgeks, millist pingutust on vaja 170 püstitõusumeetriga 21 korruse läbimiseks. Egas miskit, tuli ketsid jalga tõmmata ning ise teekond ette võtta.

Ei viitsi joosta

Ma olen laisk inimene. Kui mu sporti tegema meelitab, siis kas rattasõidu või mõne pallimänguga. Jooksmise jaoks ei leia ma kuidagi motivatsiooni. Ometi ei ole mul starti oodates sees mingit suurt elevust. Iga päev ronin ma kolm korrust treppidest tööle ja koju. Kui palju raskemad siis need 21 võivad olla?

Tuleb välja, et viiekorruselises majas elamine ongi minu piir, sest viiendaks tasemeks tunnen ma esimest korda, et tempot peaks aeglustama. Korrus hiljem jõuab mulle kohale, et trepijooksjad ei ole vist ikka normaalne punt.

Siis aga jõuab kohale päästev rutiin: kümmekond sammu, ees on sein, keera ringi, kümme sammu, sein jne. Selleks ajaks, kui ma jõuan 13. korrusel asuva esmaabipunktini, on tunne juba päris hea.

Ma valetaks, kui ma ütleks, et uudis arstiabi mittevajavatest kaasvõistlejatest mulle rõõmu teeb. See tähendab, et kui ma soovin viimasest kohast hoiduda, pean ise pingutama. Mis seal siis ikka, tuleb edasi joosta/sammuda!

Pool veel!

13. korrus oli 21. korruselises tornis täpselt poole peal. Sadistlik ehitajate vimka, ütleks selle kohta mina. Kui enne ma teadsin, et iga neljanda kurvi järel on laiem ala, kus saab hetkeks aknast välja kiigata või kiiremad mööda lasta, siis nüüd läheb lugemine sassi.

Mul tekib vahepeal kirjeldamatu viha trepi kõrval jooksva liftišahti vastu, kus iga paari minuti järel kolinaga mõni juba finišeerinud võistleja tagasi alla liigub. Järsku see viha aga lahtub, sest ma näen sealsamas šahtiseinal arvu 160. Kas tõesti on ainult kümme meetrit mul veel minna?!

Kolm sammu hiljem näen ma arvu 640. Kurat, ainult paneelinumber vist! Viha on hetkega tagasi.

Ja siis saabub lõpuks ammuoodatud lõpp. Esmalt näen ma trepi kõrval metallust, mis on omasuguste seas esimene alates 13. korrusest, kuid mu mõistus on liiga väsinud, et aru saada, mida see tähendab. Siis aga jõuavad mu kõrvu finišis ootajate ergutushüüded ja aeg on käes lõpuspurdiks.

Miks nii kehvasti?

11 minutit ja 49 sekundit pärast algust jõuan ma 21. korrusele pärale. Võitja jooksis ajaks 5:31. Kirudes ja vandudes astun ma uksest läbi ja saan aru, kui palju mu jalgades tegelikult veel jõudu oli. Ma olin liiga palju oma energiat säästnud ja selle pärast tuli see pagana aeg nõnda kehv. 148. koht - fui!

Ma saan pahaseks ka oma käes oleva telefoni peale, millega ma jooksu olen jäädvustanud. Oleks ma saanud kahe käega end üles tõmmata, poleks ma peatunud, et vaadet filmida - pahad poisid!

Ma võin olla laiskvorst, aga sportlik viha minus tärkas. Järgmine aasta teen kaamerata, teen kiiremini ja ei jää enam 148. kohale!

Taavi Peterson - 9:20

Torni all sai juttu räägitud ka muusik Taavi Petersoniga, kes kasutas eilset jooksuüritust ära renoveeritud teletorniga tutvumiseks. „20 minutit ehk?!" ennustas ta enda jooksuaega. Tegelikult jooksis noor muusik trepid läbi 9 minuti ja 20 sekundiga, ehk ligi kaks ja pool minutit minust kiiremini. Kurat!