Kuus aastat tagasi imelise Eesti rekordi 14.43ga kolmikhüppes juunioride maailmameistriks kroonitud Kaire Leibak pole suutnud välja murda vigastuste nõiaringist. Kolmikhüppes sai ta viimati võistelda 2010. aasta suvel, samal sügisel rebestas vasaku jala Achilleuse kõõluse täielikult ning talvel osaliselt uuesti. Kui sprinti lubab jalg joosta, siis aprillis esmakordselt täishoolt kolmikut hüpates sai selgeks, et vana vigastus pole taandunud ega lase endiselt maksimaalselt pingutada.
Võtab aja maha, kuid ei anna alla
"Kahjuks jääb tervislikel põhjustel jälle kogu suvine hooaeg vahele. Halb on seda öelda ja seedimiseks kulus endalgi pisut aega," teatas 24aastane Eesti rekordinaine nukra uudise oma blogi vahendusel. "Üks Kanada spordimeditsiinikeskuses töötav füsioterapeut vaatas mu jala üle ning ütles, et säärelihastes on veel tugev atroofia võrreldes terve jalaga, aga pole midagi parata, kui Achilleus on kaks korda katki olnud."
Leibakut USAs juhendav tipptreener Rana Reider kinnitas, et eestlannal on annet kõvasti ja hea meelega näeks juhendaja teda oma grupis ka uuel hooajal, kui hilissügisel algavad ühistreeningud. "Seniks saan ma üldise treeninguplaani ning eriharjutusi, et nõrk koht taas tugevaks saaks," ei kavatse Leibak ebaõnnel end murda lasta. "Treeningud hakkavad olema 4-5 korda nädalas ning tulen mõneks ajaks oma pikast kuuekuulisest üsna rangest treeningrutiinist välja. Teen tööd, õpin, naudin suve ning vastavalt sellele ajastan oma treeningud. Arutasime seda treeneriga koos, et nõnda saab hoida vaimu värskena. Sest ütlen ausalt: lihtne see pole. Eelkõige just sellepärast, et spordis kunagi kindlat vastust pole."
Vilets tulemus tekitaks stressi
Leibaku peaeesmärk on jalg terveks ravida, et peaala juurde naasta: "Saan küll sprintida ja teha kergemaid hüppeid, kuid emake loodus ei ole mulle andnud Usain Bolti geene, et joosta võistlustel kiiresti näiteks 100 või 200 meetrit. Sama kehtib kaugushüppe kohta. Ma ei välistaks seda tulevikus, kuid praegusel hetkel ei ole ma võimeline hüppama tulemust, millega ise rahule jääksin. Tulemus, mida suutsin hüpata 16aastaselt, kuid mitte 23aastaselt, tekitab rohkem stressi ja frustratsiooni kui mingit rõõmu võistlemisest. Paraku nii on. Mineviku sündmuste heietamises mingit edasiviivat jõudu pole. Naasen sporti siis, kui tervis on korras ning treeningute põhjal olen võimeline näitama tulemust kõrgemast klassist. Ainult tahetejõud ja aeg näitab, kas olen seda suuteline saavutama."
Õnnetult käis ka Leibaku kõige nimekama treeningukaaslase käsi. Nimelt sattus neljakordne kaugushüppe maailmameister Dwight Phillips autoõnnetusse, vigastas tõsiselt selga ja kaela ning peab ajaga võitlust, et USA olümpia katsevõistluseks rajale naasta.
Kommentaarid